Rahvusvaheliste suhete sõlmede ja sasipundarde puhul kasutavad osapooled oma seisukohtade toeks tihtilugu võrdlusi, mis viitavad omakorda võimalikule kaksikmoraalile või silmakirjalikkusele. Nii kasutab Venemaa Kosovo iseseisvumist kui analoogiat ja õigustust oma okupatsioonidele naaberriikide aladel, näiteid leiaks veelgi.

Taiwaniga on teine lugu. Hiina Rahvavabariik (Hiina) peab Hiina Vabariiki (Taiwan) oma territooriumiks, kus ajutiselt sallitakse mässulisi. Taiwan peab end ainuõigeks Hiina riigiks, esindades hiinlaste demokraatlikku järjepidevust alates 1911. aastast. Meie, Eesti Vabariik koos liitlaste ja valdava osa vaba maailmaga, toetame väärtuspõhiselt Taiwani seisukohta, kuid diplomaatilises praktikas aktsepteerime Hiina nn ühe Hiina poliitikat.

Taiwan on erandlik nähtus rahvusvahelise poliitika ja riikluse üldise arengu ajaloos. Majanduslikult on tegemist ühe arenenuma ühiskonna ja riigiga kogu maailmas. Muude saavutuste hulgas pole Taiwanil näiteks välisvõlga, kuid viimase poole sajandi vältel on Taiwan elanud ametliku diplomaatia poolest vaat et süvenevas isolatsioonis.

Ametlikke tunnustajaid on Taiwanil õige vähe, sõltumata tunnustamise definitsioonist küünib nende hulk vaevalt paarikümneni. Teiste hulgas on Vatikan ning Kuressaare linnastki väiksema elanike hulgaga Tuvalu ja Nauru. Aga hea seegi.

Julged sammud Taiwaniga suhtlemises on teinud nii Läti kui ka Leedu, aga mõlemad on saanud tunda Hiina järsku ja majanduslikult mõjukat reaktsiooni. Nüüd siis, esimest korda kogu kõnealuse vastasseisu ajaloos, on ühe lääne suurriigi ametlikus dokumendis Taiwanit riigiks nimetatud. Seda tegi Briti parlamendi väliskomisjon oma raportis. Kas tegemist on läbimurdega?

Siiski mitte, sest lisaks rahvusvahelistes suhetes tehtavate avalduste sisule on selles valdkonnas alati tähtis tähele panna ka seda, kes ütles, miks ütles ja millal ütles.

Parlament on ka Ühendkuningriigis kõrgeima võimu kandja ehk rahva esindus, kuid parlamendi komisjoni avaldusi ei peeta siiski riigi ametlikuks seisukohaks. See annab Hiinale võimaluse suhtuda asjasse rahulikumalt ning oma näo säilitamiseks – mis, nagu teame, on Aasias sageli sisust tähtsamgi – ei pea oma tõe eest võitlusse asuma.

Riigikogus on juba ligi 30 aastat töötanud Eesti-Taiwani sõprusrühm. Selle üks varasematest esimeestest, maailmameister Jüri Jaanson on selle tegevust hiljuti valgustanud. Sellise rühma igakordse moodustamise puhul on ootuspärane, et Hiina saadik külastab riigikogu esimeest ja taunib sellist ühe Hiina poliitika eiramist, kuid riikide vahelist tüli ega kriisi ei teki.

Nii on ka Tartu Ülikooli audoktori dalai-laama visiitidega Eestisse ja teistesse vaba maailma riikidesse: Hiina tõstab tüli, kui Hiina poolt okupeeritud Tiibeti vaimne juht kohtub külastatava riigi täitevvõimu esindajatega, muudel puhkudel vastavad ametnikud ja esindajad jorisevad natuke ning elatakse edasi. Mis teha, see on reaalpoliitika.

Kas me käitume Taiwani asjus riigina silmakirjalikult? Küllap vist, aga kas meil on häid valikuid? Koos suurema osa maailma riikidega nihverdame Taiwani asjus, sest me ei saa endale lubada oma väärtuste kogumist taganemist ka üksikutes küsimustes, kuid sama halb oleks lõpetada suhted Hiinaga. Asi pole ju ainult Hiina kaupade – majanduslikult väljendudes eelkõige tööjõu ja mastaabi – kättesaadavuses, vaid ka Eesti koostöös meile oluliste liitlastega.

Ja jõuamegi taas Taiwani ja Eesti teatava sarnasuseni: elame mõlemad suure ja ohtliku naabriga kõrvuti. Hiina ja Venemaa peavad paljusid naaberriike oma osaks, mis on (taas!) ajutiselt käest libisenud.

Nii nagu meile oli Nõukogude okupatsiooni ajal ülimalt tähtis see, et enamus vaba maailma riike ei tunnustanud okupeerimisele järgnenud annekteerimisi, nii on ka Taiwanile tähtis, et ametlikule diplomaatiale vaatamata suhtleme nendega tegelikult nagu sõltumatu riigiga.

Tasub vast korrata paari ülevaadet andvat arvu. Taiwan on Eestistki väiksema pindalaga, Belgiast veidi suurem saareriik, kus ometigi elab ligi 24 miljonit inimest (Eestist 20 korda rohkem, kuidas nad küll ära mahuvad? Küllap on väga leplik rahvas...). Majanduslikku edu sai juba nimetatud, mõnes valdkonnas on tegemist lausa maailma juhtiva majandusega.

Kuigi Briti parlamendi väliskomisjoni raport, mis Taiwani ühemõtteliselt (iseseisvaks) riigiks nimetab, ei too kaasa murrangut rahvusvahelistes suhetes, on see ometi vaba maailma väike, aga julge diplomaatiline samm.