Igat asja saab mitmelt poolt vaadata. Valimised näitasid, mis inimestele tervikuna tähtis – turvalisus, demokraatia, vabadus. Need on tõepoolest eeltingimused ja raamistik, et kõik muu saaks edeneda.

Aga mis on see muu ja kuidas seda saavutada? Valimised näitasid, et eestlane usub jätkuvalt endasse, oma töösse ja õnnetähte. Ta on individualist edasi. Sellesama erakonna juhtimisel, mis lubas viia Eesti viie rikkaima riigi hulka, oleme praegu euroala kõrgeima inflatsiooniga maa ühes kõige sellest tulenevaga. Aga see ei loe valijatele tuhkagi! Nad hoopis määrasid selle erakonna riigi etteotsa ülekaalukamalt kui eales. Sest enamik eestlasi loodab ikka, et just tema isiklikult kuulub vähemuse hulka, kellel läheb korda haljale oksale jõuda.

Meenub Antiik-Rooma, kus ka kõige vaesem kodanik ei mõelnud ühiskonna ümberkorraldamisest, vaid lootis parandada omaenese heaolu olemasoleva raames. Vähe on muutunud.

Need olid rasked valimised neile, kellele läheb korda Eesti jätkusuutlikkus rahvusriigina. Turvalisus, vabadus ja demokraatia on ülitähtsad, aga nende seos rahvusriigiga pole üksühene. Nimetatud nähtused võivad õitseda ka siis, kui Eesti on lihtsalt vabariik või Euroopa Liidu osariik või üksnes geograafilis-etnograafiline piirkond.

Meil on kaks erakonda, mis omistavad sellele vahele keskmisest suuremat tähtsust, ja mõlemad kandsid äsjastel valimistel kaotusi (kuigi erinevatel põhjustel). Võimalik, et see lähendab neid tulevikus, kuigi praegu seda ei paista.

Erakonna Isamaa seis pole kiita. Ta on seni püsinud n-ö endast suuremana osalt tänu oma väärikale minevikule. Aga sellega seotud isikuid on järjest vähem erakonna eesotsas ja vähem on ka selle mäletajaid valijaskonnas. Ei oleks õige öelda, et tema juurest on deserteerutud. Õigemini küll on, aga sinna – teise ilma. Ta valijaskond vananeb. Nooremaid särasilmselt lisandub vähe. Eesti 200 poolt pakutav on neile loomuomaselt atraktiivsem. See on tõsiasi.

On tunnuslik ja natuke kummastav, et praeguses ohuolukorras on meil kujunemas üle aegade liberaalseim koalitsioon. Kuigi Eesti 200-s on ka vanu tuntud nägusid, on see Reformierakonnaga üks ja sama bränd. Võitja võtab kõik. Kui tänini on kurdetud, et Reformierakond on ülbe, siis nüüd võiks selles mõttes päris trall alles lahti minna, sest põhivastane on seks korraks alistatud ja vähemad tõrjutud.

Aga loomulikult on ka uuel valitsusel võimalus pöörata palju tähelepanu näiteks riigikeele kohustuslikkusele, koolisüsteemile, mittekodanike valimisõiguste piiramisele ja kultuuri rahastamisele. Ühtlasi vältida liiginnukust Brüsseli direktiivide kriitikavabal elluviimisel.

Vasakpartei esile kerkimises ei puudu positiivne aspekt. Me ju aimasime kogu aeg, et asjad on sealkandis just nõndaviisi, aga nüüd on see kindel, pealegi nimeliselt. See teeb asja lihtsamaks, sest nüüd ainult tarvitseb meie tublidel lõimujatel minna Narva ja valgustada seltsimehi Ivanovi ja Krõlovi, kuidas asjad tegelikult on. Nood saavad loomulikult aru, heldivad ja muutuvad Eesti patriootideks.

Seekord on parlamendis ainult paar kunstiga seotud isikut, aga neid ei peagi seal olema. Praegu on Toompeale tarvis kainelt ja praktiliselt mõtlevaid inimesi, kes oskavad arvutada. Ajakirjanikud on ses suhtes kultuuriinimeste viimane piir poliitikas.

Naisi on Toompeal rohkem kui varem. See näitab, et nende arv suureneb seal ka loomulikul teel, ilma peale surutud kvootideta. Ja see on väga hea, sest kvootidel on omadus levida ühest valdkonnast kõikjale ja kägistada kogu vitaalsus ühiskonnas.

Endiselt on siinkirjutaja jaoks paradoks roheliste närbumine pea olematuks. Eriti metsaraiumise mäsu taustal.

Kahju, et meil pole tekkinud kristlik-demokraatlikku parteid. Viimane vabastaks näiteks siinkirjutaja kohe valimisraskustest.

Nüüd teisest küljest. Kuigi lõpupoole hakkas tüütama, siis tervikuna pole nii põnevat aega ammu olnud. Poliitiline elu on ju nagu spordivõistluste igavesti jätkuv tsükkel või filmiseriaal. Nüüd toimus tõeline etendus, võimsam kui MM-id ja olümpiad. Sai pulli ja sai nalja. Mida kõike me ei näinud: ootamatuid pöördeid, soolosid, improvisatsioone, suguharusõdu, pereheitmisi, abielulahutusi, kõike, kõike, kõike.

Juba on tulnud lisapalasid. Näiteks EKRE protest ei häiri nende valijaid vähematki, nad hoopis pettuks, kui nood ei protesteeriks.

Just selles valguses, dramaatika kontekstis võiks vaadata ka varem välja hõigatud lubadusi, kes kellega kindlasti liitu ei moodusta. Tõeline puänt lõppevale etendusele oleks olnud ikkagi see, kui just EKRE ja Reformierakond oleks siiski leivad ühte kappi pannud. Ja kui oleks küsitud, ükskõik kummalt, miks ta enne teist nii kirus, siis on kaks võimalust. Üks on isiklikum ja intiimsem. Nii nagu pruut ütleb peigmehele (nagu Vargamäe Mari annab mõista Jussile): see on just sellepärast, et ma sind, lollike, nii armastan! Mida rohkem kiusan, seda rohkem armastan.

On ka riigimehelik põhjendus. Suruda käsi vastu rinda, lüüa silmad malbelt maha ja lausuda häält väristades: "Me tegime seda Eesti hüvanguks, et meie ühiskond lõplikult ei lõheneks. Just selleks jätsime oma väärtused tagaplaanile, allutasime nad üldisematele huvidele." See polekski päris nali olnud. Aga muidugi seda ei juhtunud.

Oma "Oodi poliitikutele" pühendan kõigile, kes seriaalis osalesid ("kirik" on selles muidugi metafoor).

Ood poliitikutele

Loll saavat kirikuski peksa

Aga kõik, kes kirikus peksa saavad, ei ole tingimata lollid

Ja peksa võib saada ka mujal kui kirikus

Ja kirikus võib saada muudki kui peksa

Ja kõik, kes midagi saavad, ei saa seda tingimata kirikus

Ja peksa võib anda ja saada.

Ja andmise rõõm on kõikse suurem rõõm!