Aastani 2030. rajatakse Eestisse tuulikuid ning päikesepaneele, et katta kodumaised vajadused. Sellega peaks elektrivõrk hakkama saama, kinnitas Tallinna Tehnikaülikooli energiamajanduse ekspert Hannes Agabus. Kuid meretuuleparke soovivad arendajad rajada rohkem.

"Vaatame otsa meretuulele ja neile suurtele projektidele. Neid on palju ja igaüks ikka räägib 1000 megavatist. Eesti tarbimisprognoosi vaadates on seda liiga palju meie enda tarbeks. Kui vaatame laiemalt kogu Euroopat, siis neid riike, kes meie elektrit tahaks tarbida, on ju küll. Küsimus on lihtsalt see, kuidas elekter nendeni toimetada," selgitas Agabus.

Meretuulepargid võivad toota nii palju elektrit, et kaablid ei suuda seda välismaale tarbijateni kanda.

Sarnane mure on tekkinud Suurbritannias, kus Šotimaa ja Põhja-Inglismaa tuulikutest ei jõua kõik elektrienergia Lõuna-Inglismaa tarbijateni. Mullu maksis Briti maksumaksja 215 miljonit naela, et tuulikud seisaksid, et kaableid ei koormataks üle.

Siiski ei ole veel ühtegi meretuuleparki Eestisse rajatud, ütles Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni tegevjuht Terje Talv. See tähendab, et merepõhja ei ole veel põhjalikult uuritud.

"Tegelikult me ei tea ka väga täpselt nende kolme esimese projekti puhul, mitu tuulikut, kuhu me need saame panna, millised on need põhja tingimused. Milline on see vundament, mille peale me selle paneme. Kõik see on veel teadmata, et mingisugusest ülejäägist me küll praegu rääkida ei saa," rääkis Talv.

Arendajate ambitsioon on, et Eestist saaks meretuuleparkide toel elektrienergia eksportija. Kuid selge ei ole, kas selleks vajalikud kaablid suudetakse rajada ning kes nende eest maksab. Euroopa Komisjon energeetika volinik Kadri Simson lubas, et komisjon tuleb appi ning toob näiteks Balti riikide sünkroniseerimise Mandri-Euroopaga.

"Seal on olnud ka Euroopa Liidu rahastus mitte ainult elektrikaabli ehitamiseks, mis ühendab Poolat ja Leedut, vaid kohalike Eesti ja Läti võrkude tugevdamiseks, mis on vajalikud selle sünkroniseerimise eeldusena. Kokku see on saanud juba Euroopa Liidust üle 1,2 miljardi euro," sõnas Simson.

Ka Agabus rõhutas, et meretuuleparkidele ei tasu pidurit tõmmata. Küll aga tuleks ära otsustada, kas meretuuleparke rajatakse vaid Eesti vajaduste katmiseks või rohkem.

"Arendajad ootavad, et riigil oleks selge seisukoht. Palju oleks vaja – see tuleks selgelt välja öelda. Ja samas ka, kas on mingi meede, kuidas seda ressurssi kõige optimaalsemalt kasutusele võtta," ütles Agabus.

Veskimägi: võrguehituse maksab kinni tarbija

Eesti on võtnud eesmärgiks 2030. aastaks toota kogu elekter taastuvenergiast. Selleks piisab tuulikute tootmisvõimusest ühest gigavatt maal ja üks gigavattt merel. Kuid 2028 aastaks valmib Eestis kolm meretuuleparke koguvõimsusega neli gigavatti, mis juba peavad omavahel konkureerima, et Eleringi põhivõrku saada.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja Rein Vaks ütles, et kes ees, see mees. "Võrk on piiratud ressurss ja täna ministeerium ja võrguettevõtted näevad vaeva, et see piiratud ressurss niipalju vabaks teha kui võimalik, et need, kes tõesti tahavad võrgule ligi pääseda, ka saaksid sinna ligipääsu esimesel võimalusel. Kui see võrk on täis, sinna ei ole võimalik enam juurde lisada, siis see tähendab, peab hakkama võrku edasi arendama," rääkis Vaks.

Fantoomliitumise kaotamisega peaks tulema juurde üks gigavatt võrguvõimsust. Lisavõimsusi vajav ja Eesti vajadusi ületav elekter peaks minema ekspordiks. Elering kavandab neljanda Eesti- Läti, ühe Saaremaa-mandri ja Estlink 3 rajamist, kuid täna ei oska keegi öelda, mis aastal need valmivad.

"Ma ei ütleks, et üksi neist väga kaugele on arenenud, aga kindlasti on plaan nendega tegeleda: tegevused, kuidas nendega edasi liikuda, on paika pandud.

"Me tegeleme siis võimalike trassikoridoridega ja planeeringutega, et ühel hetkel, kui seal kuskil 2025. aastal edasi jõutakse, et siis siis, kui see otsus teha - kas rajada või mitte rajada - on olemas need trassikoridorid," sõnas Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi.

Kuid isegi nende kolme merekaabli valmimisega ei suurene võimsus meretuuleparkide arendajatele rahuldaval määral.

"Tõenäoliselt saab gigavati kenasti juurde, et see ongi see, mille peale tegelikult täna mereala-arendajaid oma kaadid on pannud, sõnas Vaks.

Põhivõrgu arendamise maksab kinni tarbijate võrgutasu. "Fakt on see, et seda võrguülesehituse peab lõppkokkuvõttes tarbija kinni maksma, see ei tule kellegi teise taskust. Meretuulepargid võimsusega kaks gigavatti suudavad toota suurema osa meie aastasest tarbimisvajadusest, ütles Veskimärgi. Kuid lisaks on ka teised tootjad. Seetõttu tuleb ühiskonnas selgeks teha, kui palju tuuleparke me vajame," ütles Veskimägi.

"Kui me anname need merealad, mis on ju avalik hüve, elektritootmise käsutusse, kas siis on mingid tasud, maksud, mida me saame, et me ei annaks seda avalikku hüve lihtsalt ekspordiks ära," sõnas Veskimägi.