Nõudepõhise transpordi alla saab liigitada sisuliselt kõiki reisija soovil põhinevaid reisijateveo teenuseid. Lisaks paljuräägitud ühistranspordi liinivedu osaliselt asendavale nõudetranspordile ja taksoteenusele, käivad selle alla näiteks veel sotsiaaltransport ning teatud mööndustega ka koolibussid.

Viimastel päevadel on ajakirjandusest läbi käinud väited, justkui takerduks nõudetranspordi rakendamine Eestis sobiva tarkvara puudumise taha. Erinevaid tarkvaralisi lahendusi sellisele teenusele on maailmas tegelikult palju. Eestiski on mitmeid ettevõtteid, mis on nõudetranspordi lahenduse esialgse versiooni juba aastaid tagasi valmis saanud ning lahendusi on katsetatud pilootprojektide käigus lisaks Saaremaale ka Tartus, Pärnumaal, Tartumaal ja Kagu-Eestis (viimases kolmes siis sotsiaaltranspordi IT-süsteemina). Aga kui tarkvara on olemas, milles siis probleem tegelikult on?

Praegu ei tundu olevat konsensust selles, milline peab olema nõudepõhine liiniplaneerimise tarkvara ja laiemalt kogu nõudetranspordi toimemudel. Funktsionaalsuste osas tundub olevat lihtne: inimene saab tellida, tema tellimuse järgi paneb "süsteem" kokku parima võimaliku marsruudi (koos teiste sarnaste soovijatega) ning lõpuks peab saama tellinu seal ka sõidu eest maksta.

Lahknema hakkavad arvamused selle osas, kas sõiduk peaks sõitma kindlal marsruudil või peaks see sarnanema pigem taksoteenusele, kus iga reisija võetakse peale n-ö koduukselt.

Järgmine oluline nüanss on ettetellimise aeg. Nõudetranspordi efektiivsuse määrab see, mitu samas suunas liikuvat inimest suudetakse ühele reisile planeerida, see sõltub omakorda tellimuse esitamise ajast, näiteks kas päev, kaks tundi või 15 minutit enne sõitu. See on selge, et kohandamiseta ei sobitugi ükski Eestis loodud ega välismaine tarkvara sajaprotsendiliselt kõigi piirkondade erisoovidega.

Kuidagi ei saa heaks kiita mõtet hakata riigi poolt järjekordset tarkvara arendama, sest vastavat IT-lahendust omavaid teenusepakkujaid on palju. Selgelt esitatud nõuete korral suudetakse süsteemid soovidega vastavusse viia suhteliselt kiiresti.

Praktika on näidanud, et riigi arendatud tarkvara ei tule olemasolevate lahenduste kasutamisega võrreldes odavam. Tarkvara tuleb ka edaspidi regulaarselt uuendada ning klientide täiendamis- ja kohandamissoovidega võivad kohalikud omavalitsused hätta jääda ja hakkavad taas alternatiive otsima. Lisaks jääb riigil saamata ettevõtlustulu – kuna transpordisektori mured on riikides sarnased, siis saaksid ettevõtted testitud ja töökindlaid nõudetranspordi lahendusi lihtsalt ka teistesse riikidesse eksportida.

Mis tegelikult kõige enam osapooltes eriarvamusi põhjustab, on rahaline vaade. Oluline on välja tuua, et nõudepõhise transpordi rakendamine muudab inimeste liikuvuse paremaks, aga see ei ole võluvits ühistranspordi kulude vähendamiseks. Kokkuhoid, mis paistab olevat uue valitsuskoalitsiooni plaanides oluline märksõna, ei peaks inimeste transportimisel olema eesmärk omaette, eriti kui süsteem on niigi alarahastatud.

Nõudepõhise transpordi võimaldamine aitab inimeste liikumisvõimalusi avardada ning autota endale sobival ajal tõmbekeskustesse pääseda. Isikliku sõiduauto kasutajate arvu vähendamine on üks olulisemaid rohe-eesmärke.

Oluline märksõna on siin hoopis "kriitiline teenus", mille toimimine peab olema tagatud igapäevaselt ja probleemideta. Vastava süsteemi arendamine ja käigushoidmine nõuab ressurssi, mistõttu on loogiline, et teenusepakkujad saavad sellise lahenduse tarnimise ja opereerimise eest ka tasu. Kogu ühistranspordile kulutatavat summat silmas pidades on tegu siiski väikeste summadega, mistõttu jutud sellest, et tarkvara kalliduse tõttu ei õnnestu pilootprojekte ellu viia, on liialdatud.

Oleks mõistlik, et riiklikul tasandil pannakse paika kriteeriumid, millele soovitav lahendus peaks vastama. Tegemist ei saa olla õhinapõhiselt loodud vabavaraga. Mõne pilootprojekti käigus võiks osapooltega – piirkondlikud ühistranspordikeskused, transpordiettevõtted, IT-lahenduste pakkujad – läbi rääkida. Lootus on, et nende arutelude baasil selgub ka unistuste süsteemi baasfunktsionaalsus, mis tagab mõistliku kasutatavuse enamikes piirkondades.