Politseikolonelleitnant Sirle Loigo ütles saates, et kevad on toonud linnapilti kergliiklusvahendid tagasi, kuid politseistatistika õnnetuste kohta seda veel ei näita. Loigo tõdes, et kergliiklusvahendeid on linnapildis praegu rohkem kui viis aastat tagasi. "Toona me ei kujutanud ette, et teeme kergliiklusteel samu tegevusi, mida maanteel – kontrollime joovet, kiivrite kandmist, teeme tavalisi puhumisreide," lisas ta.

Linnastrateeg Pärtel-Peeter Pere oli kriitiline Tallinna linna suhtes, kes on tema hinnangul arendanud oma ruumi peamiselt autoliikluse suunal, mitte kergliiklusvahendite suunal.

"Linnu planeeritakse tänapäeval 8-80 põhimõttel. Kui tänav on ohutu ja toimiv kaheksa- ja 80-aastasele nii, et nad saavad iseseisvalt hakkama, siis kogu ülejäänud spektri, ühiskonnagruppide vajadused on kaetud. Aga täna see Tallinnas nii pole. Õnnetusi tuleb kindlasti tõukerataste ja muude ratastega rohkem, sest Tallinnas ei järgita nullvisiooni ehk rahvusvahelist praktikat ja kogemusi, mille eesmärk on saavutada see, mille Helsingi ja Oslo saavutasid 2019. aastal ehk null hukkunut liikluses," rääkis ta.

"Meil on aastakümneid keskendutud asjatundjate soovitustele vastu ainult autoliiklusele ja sellepärast meil ongi täna kasutamas ühistransporti mitte 60 protsenti inimestest nagu aastal 2013, vaid täna on meil 60 protsenti inimesi autodesse ümber kolinud, sest meil on praktiliselt ainult autoteedele keskendutud," lisas ta.

Pere sõnul on Tallinnas vaja rattataristut, siis hakkavad inimesed ka jalgratastega sõitma. Pere märkis, et tõukerataste liiklemise piiramisega võib edasi minna, kuid tähtsaim küsimus on ikkagi linnaruumi jaotamine. 

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart tõdes saates, et linnaruum on piiratud ning linn saab teid arendada vastavalt sellele. "Kui räägime sõiduteede remondist, siis see pole ainult teede laiendamine ja lisaruumi pakkumine autodele. Tegelikult täna iga uus tee, mida ehitame, tähendab ka linnaruumi muutust sellisel viisil, et ruumi rohkem luua nii jalakäijatele kui ka jalgratturitele," sõnas ta.

Kõlvart kommenteeris, et rattarajad on Tallinnas kiire lahendus, aga püsivad lahendused rattateede näol on tulemas, kuid see võtab aega.

Õnnetusi aitaks vähendada kiirusepiirang ja linna sõnaõiguse suurendamine

Aastatega on politsei andmeil kasvanud linnas liiklusõnnetused kergliiklusvahenditega. Loigo selgitas, et valdav enamus jalgratturite ja tõukeratturitega juhtunud õnnetustest on nn ühe sõiduki õnnetused ehk tegemist on enamasti alkoholijoobes kukkumistega. Kuna enamus selliseid õnnetusi toimuvad rendiratastega, siis aitaks Loigo hinnangul neid õnnetusi vähendada see, kui omavalitsusel oleks suurem sõnaõigus öelda, kus, kuidas ja millal saab seda teenust kasutada.

"20 aastat tagasi sai meil igal pool ja ajal osta alkoholi ning alkoholimüüjad olid seisukohal, et meie müüme pudeli, aga kes ostab, see on tema vastutus. Ma tõmbaks siia paralleele – me peame jõudma arusaamisele, et need, kes meil on rendirataste pakkujad, on samasugused müüjad nagu alkoholimüüjad ja peame hakkama vaatama seda teenuse kättesaadavust. Kas see hulk, mis meil linnatänavatel on, on okei või äkki seda on liiga palu? Kas seada kellaaegasid – reede õhtu, kui enamus ühesõidukiõnnetused juhtuvad, äkki peaks seda piirama?" arutles Loigo.

Ta lisas, et õnnetuste juhtumises ei saa kogu süüd panna ka linna taristule. "Me peame ikkagi lähtuma sellest, et meil on olemas taristu. Me ei saa unistada täna sellest, et meil saab olema ühel päeval selline linn nagu on Amsterdam, kus maa all on metroo, jube kiire ühistransport, inimesed on kõik nõus sellega sõitma, ja siis on ainult jalgrattateed. Me peame täna saama hakkama selles keskkonnas ja mängima nende kaartidega, mis meil laual on," rääkis ta.

"Me ei saa oodata seda, kuni inimene läheb selliseks tubliks liiklejaks, et ta saaks aru, et ta on vastutustundlik. Me ei saa seda inimest kasvatada, me ei saa seda taristut, aga me saame ikkagi mängida nende asjadega. See, et me peame kõik siin linnaruumis hakkama saama, on meie kõigi vastutus," ütles ta.

Kõlvart ütles, et paljud liiklusõnnetused linnas toimuvad ikkagi seetõttu, et rikutakse liikluseeskirju ning seetõttu aitaks olukorda parandada liikluskultuuri ja järelevalve parandamine.

Tartu rattaentusiast Ilmar Part sõnas, et paljud õnnetused toimuvad ristmikel, kus ristuvad ratturite, jalakäijate ja autojuhtide teed. Seetõttu on tähtis, et ristmikud oleks ohutult disainitud. Ta nõustus ka Kõlvartiga liikluskultuuri küsimuses.

Pardi hinnangul tuleks linnas autode piirkiirust vähendada.

"Inimesed rikuvad reegleid, see on paratamatus. Ei saa kunagi olla, et 100 protsenti inimesed täidavad liikluseeskirju. Aga kui tahame seda nullvisiooni, siis on hästi oluline see, et me disainime oma linna niimoodi, et kui inimene teeb vea, siis see ei lõpe surma või tõsise vigastusega. Sinna me peaksime sihtima. Ja üks väga oluline komponent sellest on kiirus. Ma ei mõtle mitte jalgratturite kiirust, vaid just mootorsõidukite kiirust. Me teame, et kui tõmbame mootorsõidukite kiiruse alla, siis õnnetuste tagajärjed on palju leebemad, see on kindel fakt," rääkis ta.

Loigo ütles, et Tallinna kesklinnas võiks piirkiirus olla väiksem. Tema hinnangul on Tallinna linn selles viimase paari aastaga ka arengut näidanud.

Kõlvart selgitas, et eelmisel aastal langetas Tallinn piirkiiruse 30 kilomeetrile tunnist 40 tänaval ning tänavu lisandub veel ligi 50 tänavat.

Ka Pere hinnangul võiks autode piirkiirust linnas vähendada. Ta kritiseeris aga, et tänavate kaupa piirkiiruse langetamise asemel võiks Tallinna linn teha seda ühekorraga, näiteks kogu kesklinnas kiirust langetada.