On sümboolne, et kui äsja taasiseseisvunud Eesti vabariigi valitsus loobus Nõukogude perioodi varjendivõrgu säilitamisest, võeti otsus vastu maa all – 1993. aasta suve väljasõiduistungil omaaegses ENSV valitsuse punkris Harjumaal Kosel.

"Peaminister oli Mart Laar, siin oli kogu valitsus koos. Ja selle istungi üks olulisemaid punkte oli, mida selle varjendiga peale hakata. Ja tulemuseks oli, et varjend pandi kinni lihtsalt," meenutas MTÜ Valitsuse Varjend juhatuse liige Tiia Rodi.

Praegu on Tallinnast 50 kilomeetri kaugusel Kosel asuv punker turismiobjekt, mida haldab MTÜ Valitsuse Varjend. Kuue meetri sügavusel ja paksu betoonikihi all peituva rajatise pindala on 2500 ruutmeetrit ja 147 tuppa mahtus arvestuslikult 200 inimest. Tähtsad tegelased pidid seal ohust isoleerituna vastu pidama vähemalt 15 päeva – nii kauaks sai arvestuslikult varuda toitu ja kütust. Siiani on säilinud osad veemahutitest, generaatoritest, sidesõlmest ja sööklast, aga ka eraldi KGB töötajate kabinetid.

1993. aasta valitsuse istungi jaoks koostatud dokumendis on loetletud 280 varjendit üle Eesti ligi 73 000 inimesele. Et vastutus tsiviilkaitse eest läks päästeameti alla ja jäi rahastuse ning poliitiliste valikute tõttu aja jooksul unarusse, rändas suur osa varjenditest järgneva 30 aasta jooksul eraomandusse ja võeti kasutusele muul otstarbel või jäeti unarusse.

Kuigi veel 2018 tehti üks riigikantselei uuring sel teemal, puudub täna tegelikult ülevaade, mis seisus vanad varjendid on. Selleks võttis "Pealtnägija" teejuhiks hoopis diggeri – nii nimetatakse huvilisi, kes avastavad ja uurivad maa-aluseid rajatisi. Kuna hobi tähendab aeg-ajalt ka võõrale territooriumile sisenemist, palub Ivan nimetada end ainult eesnime pidi.

Esimesena viis giid meid Skoone bastioni lähedal ühe märkamatu ukseni.

"Sellises seisus on 90 protsenti Tallinna varjendeid. Siin oli hiljuti tulekahju. See punker oli mõeldud 20 inimesele. Nõukogude normatiivide järgi pidi punkris olema üks tualett viie inimese kohta. Selle järgi võib öelda, mitu inimest siia mahtus," ütles Ivan.

"Kui me räägime sellistest asjadest nagu varjendid, mida Nõukogude ajal ehitati, mis on tänaseks alles, millel oli erikonstruktsioon ja erilahendused, räägime tehnovõrkudest ja ventilatsioonist, siis neid on täna väga vähe alles," lausus päästeameti varjumise nõunik Sten-Patrick Kreek.

Näiteks Tallinnas Kosmose kino lähistel pääseb ühest hoovist maa-alustesse katakombidesse.

"See oli pikka aega väga heas seisus, kuni asotsiaalid sinna elama kolisid. Selles punkris toimus üks traagiline juhtum: inimene põles ära, punker konserveeriti. See avati alles mingi aja pärast," ütles Ivan.

Ühelt poolt lihtinimene isegi ei kahtlusta, milline külma sõja pärand asub meie tänavate ja kõnniteede all. Teisalt on see pilt valdavalt trööstitu, kohati isegi ohtlik. Siin-seal on vanad varjendid veel alles – näiteks Toompeal riigikogu all, omaaegse sukavabriku ja praeguse kunstiakadeemia all või isegi telemaja keldris, kuid neid kasutatakse parimal juhul laopinnana. Valdavalt ei ole nende kordategemine ja kasutuselevõtt esialgsel eesmärgil enam mõistlik.

"Kõik need punkrid on juba üle 60–70 aasta vanad. Need on juba kasutuskõlbmatud, lihtsam on need lammutada ja taastada vanade jooniste järgi kas või needsamad punkrid. Praeguste tehnoloogiatega tuleb see kõik palju odavam kui Nõukogude ajal oli," lausus Ivan.

"See oleneb ka, kui suur on mahutavus, aga me räägime ikkagi kümnetest miljonitest (eurodest) sellisel puhul," märkis Kreek.

Seega, kui tsiviilkaitse pärast Ukraina sõja algust järsku taas päevakorda tõusis, võeti ette kiiremad ja lihtsamad lahendused. Esiteks paigutati mitmesse suuremasse asulasse avalik häiresüsteem, mis täiendab mobiilile laekuvat hädateadet. Teiseks hakkas päästeamet märgistama ja vastavale kaardirakendusele kandma avalikke varjumiskohti. Praegu on neid suuremates asulates 140 ja need mahutavad arvestuslikult 90 000 inimest. Oluline on teha vahet, et need on hoopis midagi muud kui punkrid pikemaks viibimiseks.

"Avalikud varjumiskohad on mõeldud avalikus ruumis olevatele inimestele vahetu ohu korral, et nad saaksid kiirelt varjuda. Kui me räägime sõjalisest konfliktist eelkõige plahvatusjõu ja lööklaine ja lendava prahi kildude eest. See ei ole mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks," ütles Kreek.

Praktikas on  sellised varjumiskohad jalakäijate või autotunnelid, nagu Viru Keskuse all, või lihtsamini ligipääsetavad asutuste keldrid, näiteks Ugala teatri all Viljandis. Mis puudutab pikaajalisi varjendeid, siis väikesele riigile omaselt ei plaanita riiklikku võrgustikku, vaid tehakse panus erainitsiatiivile.

Kreegi sõnul avaldatakse juba aprilli alguses soovitused korteriühistutele, kuidas muuta keldrid varjumiseks sobilikumaks ning kuu lõpus avatakse piloodina meede, kus jagatakse selleks ka esimesed 1,2 miljonit eurot toetust.

"Mõte on selles, et kui meil on ohuolukord, et inimene püsiks oma majas, oma kodus. Et ta saaks oma majas või oma kodus varjuda, mitte ei läheks otsima avalikke varjumiskohti," lausus Kreek.

Saab siis imet näha. Ühelt poolt tegi lahkuv siseminister ettepaneku luua aastaks 2034 varjumiskohad üle 700 000 inimesele ja kulutada sellele igal aastal 15 miljonit. Teisalt pole praegu eraldatud isegi raha, et juba järgmisel aastal hoida töös valjuhääldite süsteemi.