Nõukogude Liidu lagunemisega haaras Euroopa rahvaid vabanemistunne. Külm sõda oli läbi, kurjuse impeerium kadunud, võis rahulikumalt hingata ja külma sõja aegsed sõjalised eelarved suunata rahuotstarbelisse arengusse. Samamoodi hakkas kiduma kodanikukaitse.

Rootslased, kes olid aastakümneid andnud igal aastal välja brošüüri "Kui sõda tuleb" praktiliste näpunäidetega sõjaolukorras tegutsemiseks, lõpetasid selle ilmutamise 1990. aastate algul, et Ukraina sõja puhkedes vana praktika taaselustada.

Eestis lagunesid tsiviilkaitsevarjendid, kortermajade keldrites unustati nende varjefunktsioon ja elanikud kuhjasid boksidesse igasugust vajalikku ja mittevajalikku träni.

Kui Nõukogude ajal toimusid regulaarselt tsiviilkaitsepäevad ja -kuud ning asutustes ja ettevõtetes pidid olema tsiviilkaitsesalgad, siis aegade muutudes lõppes keskkoolides isegi tüdrukute meditsiiniõpe, mis andis teadmisi sellest, kuidas haavu siduda, lahastada ja mida peaks teadma ravimitest. Pole siis imestada, et Venemaa täiemahulise sõja puhkedes Ukraina vastu on Eesti pidanud kodanikukaitses alustama nullist. Kahjuks pole väga palju kaugemale jõutud.

Nüüd on valitsus välja tulnud ideega nn laiapindsest riigikaitsemaksust, et täita 2024. aasta eelarvesse kirjutatud 400 miljoni euro suurust auku. Riigikaitsemaks võib olla suitsukate puudujäägi katmiseks, sest valitsuses on aru saadud, et kõigega, mis puudutab Eesti kaitset, lepitakse pikema vaidluseta. Kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust riigikaitseks ju vastuväiteid ei põhjustanud.

Uus maks, millega rahastataks näiteks küber- ja kodanikukaitset oleks raske koorem maksumaksjatele ning seda ei pruugita kasutada sihipäraselt. Sellele kahtlusele annab toitu teadmine, et meil ei ole üldist plaani kodanikukaitse korraldamiseks.

Valmistume sõjaolukorraks

Raske öelda, kui paljudes kohalikes volikogudes peale Jõelähtme on loodud elanikkonnakaitse komisjon. Pärnus on see olemas, kuigi ajutisena. Alustasime A-st ja O-st ehk kõigepealt komisjoni liikmete harimisest ning korraldasime kohtumisi sõja- ja julgeolekuekspertidega, seades rõhuasetuse kodanikukaitsele.

Riigi tasemel oodatakse inimestelt, et võimaliku sõjalise konflikti puhul tuleksid leibkonnad vähemalt seitse päeva iseseisvalt toime. Tegelikkuses tammub elanikkonna valmisolek 2019. aasta tasemel.

Juuli algul avalikustas päästeamet Kantar Emori korraldatud uuringu elanikkonna valmisolekust kriisiolukordadeks. Heameel on tõdeda, et rahva üldine teadlikkus kriisidest on paranenud. Kui kaks aastat tagasi ei olnud 45 protsenti inimesi mõelnud sellele, et nende pere võiks hätta sattuda, siis nüüd on selliseid 30 protsenti. Sõjalisele ohule mõtlevate inimeste osakaal on kasvanud kahe aastaga kümnelt protsendilt 51 protsendile.

Kuigi kriisiohu tunnetamine on paranenud, väidab hädaolukorras toimetulemise esmaseid tegevusi teadvat hästi umbes pool elanikkonnast. Ent vaid 15 protsendil peredest on hädaolukorraks vajalikud vahendid ja varud. Meditsiiniline näitaja on hoopiski langenud. Kui ravimivaru on inimestel olemas, siis kehvasti on lood esmaabivahenditega.

Piirkonniti ollakse hädaolukorraks kõige paremini valmis Lääne- ja Lõuna-Eestis. Minu kui pärnaka seisukohalt on see arusaadav. Edela-Eesti ja Pärnumaa on Eesti pehme kõhualune, mis on avatud vaenlase võimalikule dessandile, mida peavad takistama tulistavad põõsad ja plahvatav sammal.

Lõuna-Eesti asub kõige lähemal idavaenlasele. Mõistetav on Põhja-Eesti elanike kõige kehvem valmisolek, sest pole võimatu, et märkimisväärne hulk sealseid inimesi tervitaksid idast tulijaid vabastajana.

Päästeameti uuringu kohaselt on kõige vähem koostöövalmid noored, kes on kasvanud ennekõike endale mõtlemise ning merkantilistlike ja hedonistlike väärtuste vaimus, kus indiviidi huvid on ikka ja alati esikohal.

Jätkuvalt on erinev linna- ja maaelanike ettevalmistus hädaolukorraks. Seda on näha uuringutagi. Maal on vesi kaevus, puud riidas, kartul keldris, searümp sahvris ning suitsusink ripub pennil. Linnas jäävad kortermajade elanikud täiesti hätta, kui näiteks langeb rivist välja vee- ja kanalisatsioonisüsteem.

Eesliinil

Oleks meie kauged esivanemad teadnud, kes saab meie idanaabriks, siis liikunuks nad tõenäoliselt edasi Euroopa poole. Ent naabrit ei saa valida. Räägitud on, et Vladimir Putini laual oli mitu varianti, keda rünnata. Kas Ukrainat, Poolat või Balti riiki(e). Tänu pettekujutlusele tekkis Putinil mulje, et Ukrainas on võim vahetatav nädalaga ja liisk langes. Sõda käib ka meie vabaduse eest ja vaid Venemaa lõplik lüüasaamine saab olla selle sõja eesmärk. Vaimusilmas tahaks muidugi näha Venemaa jagamist okupatsioonitsoonideks 1945. aasta stiilis, aga see on soovunelm.

See ei olnud väga kauge minevik, kui NATO plaanide kohaselt võisid Balti riigid jääda teatud ajaks vaenlase okupatsiooni alla enne vabastamist. Nüüd on siin toimunud oluline muutus: sõja korral lüüakse lahinguid juba piiril, kuid kas vaenlane õnnestub näiteks Narva-Tartu-Võru joonel kinni pidada ja kaotustega tagasi lüüa?

Eesti probleem on tema geograafiline õhedus. Meil ei ole maad, kuhu taganeda. Meie eesmärk peab olema sõjaline vastupanu liitlaste toel ja elanikkonna kaitse, mis aitaks minimeerida kaotusi tsiviilelanikkonnas. Igas linnas peab olema plaan, mida teha sõjaohu tekkimisel. Ükski sõda ei alga ootamatult, sellele eelnevad agressori ettevalmistused, mida märgati ka Ukraina puhul, kuid paljud riigid seda ei uskunud. Sellised vead ei tohi korduda.

Riik on alustanud koostöös päästeametiga varjumispaikade kindlakstegemist ja nende tähistamist, et inimesed teaksid, kuhu õhuhäire puhul varjuda. Sõjalised eksperdid ei pea seda abinõu küllaldaseks. Jah, varjumispaiku, kindlamaid keldreid on vaja, kuid sinna ei tohi kauaks jääda. Mariupoli draamateatri stalinistlik hoone peaks olema kinnituseks. Isegi selle tugevad müürid ja keldrid ei päästnud agressori täppispommitamise eest. Vene piloodile ei läinud korda isegi venekeelne kiri "Lapsed".

Seega tuleb aegsasti planeerida elanikkonna evakueerimine linnadest maale. Näiteks keskmise suurusega Eesti linnade ja väikelinnade puhul sooviks teada, kui palju inimesi oleks neil vaja süsteemi toimimise tagamiseks sõja oludes ja kui paljud elanikud oleksid "üleliigsed", keda tuleks hajutada linnast maale? Kas valdades oleks piisavalt ajutisi majutuskohti, kuhu tuua alaealised ja eakad? Kas jätkub tagavarasid? Kuidas korraldatakse evakueeritavate transport? Kuidas tagatakse linnas tühjaks jäänud majade-korterite kaitse marodööride eest ning sisejulgeolek?

Kas linnadel on plaanid, kuidas sõjaolukorras teha koostööd kaitseliidu, naiskodukaitse ja Eesti Punase Risti kohaliku seltsiga? Kuidas korraldatakse inimeste teavitamine ja võitlus väärinfoga peamiste kommunikatsioonisüsteemide rivist välja langemise korral?

Küsimusi on palju, neile tuleb leida vastused ja koostada realistlikud tegevuskavad olukorraks, kui peaks tekkima vajadus elanike kaitsmiseks võimaliku sõjalise konflikti puhul. Hiljuti tõstatusid sarnased küsimused Võrus riigi kaitseinvesteeringute keskuse korraldatud avalikul istungil Nursipalu harjutusvälja laiendamise teemal. Selgeid vastuseid polnud, kuid inimeste arvates ei piisa ainult varjumispaiku tähistavatest kolmnurkadest.

Vanad ladinlased teadsid, mida mõtlesid, kui sõnastasid sententsi si vis pacem, para bellum (kui ihkad rahu, valmistu sõjaks). Sakslased olidki praktilisemad ja töötasid juba 19. sajandi lõpul välja püstoli parabellum (ka Luger P08), mis oli tootmises aastatel 1900-1999. Meie peame need kaks käsitlust kohandama jätkusuutlikuks elanikkonnakaitseks.