Kolme lapse ema Kristel püüab pärast kooselu purunemist juba aastaid edutult välja saada endise elukaaslasega võetud ühisest majalaenust. Ehkki igal juhtumil on omad nüansid ja eripärad, kinnitasid asjatundjad "Pealtnägijale", et sarnases laenulõksus naisi on nii palju, et saab rääkida juba omaette vägivalla vormist.

"Kiusu jätkamine on võimalik ka majanduslikult. Kui suhe lõppeb, sa mõtled, et vaimne vägivald lõpeb, siis tegelikult majanduslik vägivald jätkub 20 aastat," lausus Kristel.

35-aastane kolme lapse ema Kristel on enda sõnul lootusetus laenulõksus. Sotsiaaltööd tegevale naisele ei kuulu enam ruutmeetritki koos kunagise elukaaslasega ostetud majast, kuid endiselt on tema nimel pangalaen ja hüpoteegi all laenu tagatiseks pandud pärandatud korter. Lugu on seda trööstitum, et asi justkui lahenes kompromissiga rohkem kui aasta tagasi, aga endine elukaaslane ei lase teda ikka vabaks. 

"Olukord, kus üks hakkab kuritarvitama vaimselt või emotsionaalselt teist poolt pärast kompromissi sõlmimist – seda on väga raske juriidiliselt lahendada," ütles kohtunik Margit Vutt.

Nii kohtud, juristid kui ka pangad tunnistavad, et näevad üha sagedamini, kuidas ühiselt võetud kodulaen on relv, millega lõhki läinud kooselu järel püütakse teist poolt pärssida või koguni piinata. Seejuures on asi üldjuhul juriidiliselt korrektne ja sageli nõrgem pool just naised nagu Kristel. 

"Minu hinnangul praeguse seaduse järgi on Eesti vabaabielus see pool, kes on kodus ja panustab natuke vähem, natuke vähem kaitstud," kausus Vutt.

Kristeli endine elukaaslane Alar keeldus kaamera ees kommentaarist. Tema seisukohtade kokkuvõte on, et ei ole oluline, mida suuliselt räägiti, vaid mis seisab kohtumääruses ja lepingus. Ning neid on ta täitnud punktipealt. 

"Ta lootis, et läbi manipuleerimise on tal võimalik mind tagasi saada. Nagu ta väljendas – ta ei kavatsegi seda laenu ega kaasomandit kuidagi lõpetada, sest ta karistab mind selle eest, et ma sellest suhtest lahkusin," ütles Kristel.

Et asjast täit pilti saada, tuleb minna ajas 15 aasta tagasi. Kristel ja Alar kohtusid 2008 ning said peagi lapsevanemateks. Sedamööda, kuidas pere kasvas, suurenes soov oma kodu järele. 

"2013 me otsustasime, et ostame ühise kinnisvara. Varasemalt elasime tema vanemate juures, aga kuna soovisime privaatsust, siis mõtlesime, et ostame Võrru maja. Pöördusime panga poole, et ühiselt laen võtta. Olime tegelikult valinud juba välja ka maja ja maja saigi vormistatud selliselt, et maja kahe peale, pool tema ja pool minu, ja ka laen sai võetud selliselt, et mina olin kaaslaenaja. Kuna noortena meil sissemaksuks raha ei olnud, siis tuli appi minu vanemate korter, mis oli kinkelepinguga vormistatud minu ja minu venna nimele, sellele korterile seati hüpoteek, mis oli majalaenu tagatiseks," lausus Kristel.

Paar valis Võru servas asuva 1980-ndatel ehitatud kahekorruselise maja, mille ostuhind oli 85 000 eurot. 

Pereõiguse vaidlustega tegeleva juristi Õnneli Matt-Tohteri sõnul on Kristeli ja Alari lugu ühtaegu tüüpiline ja õpetlik: paar oli vabaabielus, mõlemad olid dokumentides võrdses osas kinnisvara omanikud ja laenu eest vastutajad. Päris elus käis aga asi nii, et mees tasus laenumakseid ja naine kandis jooksvad kulud – nii nagu seda teevad tegelikult paljud paarid. 

"Paraku valdavalt on nii, et naine ostab toidukoti, mees maksab laenu ja ega seda toidukotti pärast kompenseerima ei saa hakata. Siis lähebki küsimuse alla, et kaasomandi kulutusi tuleb kanda pooleks, aga seda tihtipeale ei tehta ja siis tekibki pärast nõudeõigus," lausus Matt-Tohter.

Idüll kestis vaid mõne aasta, sest Alar muutus vaimselt vägivaldseks, mis tipnes sellega, et jaanuaris 2017 lahkus Kristel koos lastega Võru kodust päevapealt nii, et enamik asju jäi maha. 

"Peale seda, kui ma arvasin, et kooselust lahkumine lõpetab vägivalla all olemise, siis tegelikult läksid asjad veel hullemaks. Ta tuli minu uude elukohta ja lõhkus minu teleka ja ähvardas mind ära tappa. Kuna ma tõesti tundsin otsest hirmu, sest tema käitumine on olnud nende aastate jooksul impulsiivne, siis ma pöördusin politseisse," rääkis Kristel.

Tänaseks on Alarit vägivaldsuse eest kriminaalkorras karistatud kaks korda – mõlemal juhul tingimisi vabadusekaotusega. Kui füüsilise vägivalla vastu sai Kristel politseist abi, siis teine lugu on naise sõnul majandusliku vägivallaga seoses just ühise majaga. 

"Ta hakkas aina rohkem ähvardama. Olid ähvardused, et kui ma kohtusse pöördun, siis ta võtab majal uksed-aknad eest, teeb võimalikult väikseks selle väärtuse," ütles Kristel.

Sel hetkel kuulus maja endiselt paberil võrdselt Alarile ja Kristelile, samuti oli mõlema nimel laenuping SEB-s, aga majas elas mees üksi. Alar tasus küll laenumakseid, aga naine oli paberil ikka laenuvõtja, samuti oli kinni tagatiseks antud Kristeli pere korter. Korra jättis Alar ka laenu tasumata ning see võeti otse Kristeli pangakontolt.

Et naine tahtis lõa otsast vabaks, aga rahumeelset lahendust ei leitud, pöördus Kristel 2020. aastal kohtusse, et maja sundmüüki panna. See tähendanuks, et maja müüakse maha ning mõlemad pooled saavad pool summast, mis jääb üle, kui arvestada maha laenujääk. Alar esitas aga omakorda vastuhagi.

"Ta soovis, et ma kompenseeriksin talle pool laenumaksetest alates sellest, kui me seal elama hakkasime ehk sellel hetkel tühistus suuline kokkulepe, milles me kooselus olime, et üks maksab kommunaalid ja toidu ja teine maksab laenu," lausus Kristel.

2021 novembris jõudis asi Tartu maakohtusse, kus seda menetles staažikas perevaidluste lahendaja Margit Vutt.

"Tegemist oli tavalise kaasomandi lõpetamise nõudega, mis tähendab seda, et üks kinnisasi kuulus kahele inimesele kaasomandina võrdsetes osades, nad olid selle niimoodi ostnud. Kaasomandi lõpetamise vaidlusi on tegelikult kohtutes väga palju," ütles Vutt.

Juba esimesel istungil jõuti arusaamisele, et pooled on siiski valmis kompromissiks.

"Kui nad saali jõudsid, siis oli neil kompromissivalmidus ikka väga suur," meenutas Vutt.

"Ma tahtsin lihtsalt vaimsest terrorist pääseda, minu jaoks ületas see soov kõik muu. Ma olin valmis kõigest lahti laskma, et see kõik lõppeks," ütles Kristel.

Lihtsalt öeldes oli kokkuleppe sisu, et kaheksa kuu jooksul vormistab Alar maja ja sellega seotud laenu täiesti enda nimele ning naine saab vabaks. Seda kinnitas kohtus ka mees ise. 

Novembris 2021 sõlmitud kohtuliku kompromissiga loobus Kristel kõigist õigustest Võrus asuvale majale ja vabanes enda meelest ka igasugustest sidemetest majalaenuga. Kuid ta eksis. 

"Jaanuarikuus 2022 tuli mulle kinnistusraamatust teade, et minuga seotud kinnistuga on tehtud muudatus. Läksin kinnistusraamatusse, vaatasin et kinnistu on ümber vormistatud. Otse loomulikult tohutu kergendus emotsionaalselt. Ja siis läksin panka, et vaadata, et kas seal on kõik korras. Suur oli minu šokk, kui ma nägin, et ma olen endiselt kaaslaenaja ja hüpoteek on endiselt laenul peal," rääkis Kristel.

Alar kinnitas toona nii Kristelile kui kinnitas nüüd "Pealtnägijale", et täidab täpipealt kohtus sõlmitud kompromissi. Määrus ütleb, et mees kohustub vormistama kinnistu enda nimele ja võtab enda kanda kõik laenulepingust tulenevad kohustused, aga ei ütle midagi Kristeli vabastamise kohta laenulepingust ega tema tagatiseks pandud korteri vabastamise kohta hüpoteegist.

Ka kohtunik Vutt ütleb täna, et sellist vabastamist ei saagi kohus määrata, sest see puudutab kolmandat osapoolt ehk panka. 

"Meie vaates see kohustus kehtib võrdselt mõlema laenusaaja suhtes seni, kuni laenulepingut ei ole muudetud," märkis SEB eraklientide panganduse divisjoni juht Sille Hallang.

"Ma ei suutnud uskuda seda. Mulle tundus, et  see kõik on unenägu, sellepärast et me ju väljusime saalist üheselt aru saanuna ja minu jaoks oli täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik kompromissmäärust tõlgendada mitmeti, eriti olukorras, kus tegemist oli kompromissmäärusega, mitte kohtumäärusega," lausus Kristel.

"See paha pool, kes võiks tunduda, on meespool, tegelikult käis välja täiesti õiged laused, mida panna kokkuleppesse ehk et vabastada naine laenulepingust ja vabastada hüpoteegist, aga talle öeldi selle peale, et ei, juriidiliselt käib see teistmoodi ja tulemuseks oli see, et neid lauseid ei leia me sellest kompromissist ja neid ei öeldudki istungil," lausus Matt-Tohter.

Matt-Tohter leidis, et määrusesse oleks saanud lisada tingimuse, et maja omandus läheb mehele alles siis, kui ta vabastab naise laenulepingust ja korraldab asjad nii, et naise korter vabaneb hüpoteegist. 

Võib vaielda, kas kohtunik väljendus ebaselgelt või polnud esindaja ülesannete kõrgusel, kuid tulemus on, et Kristel kaotas õiguse majale, aga laenulõksust välja ei saanud. See tähendab, et ühelt poolt maksab Alar küll osamakseid, aga Kristel näiteks uut laenu võtta ei saa. 

"Kui ma tahaksin täna soetada endale kinnisvara, võtta endale liisingut, võtta mis iganes kohustust, mis on eluks vajalik, siis täna seda ma ei saa, sest ma olen kaaslaenaja kinnisvaral, mille omanik ma enam ei ole," lausus Kristel.

Veel enam – isegi sel ajal, kui "Pealtnägija" teemaga tegeles, kirjutas Alar endisele elukaaslasele mitu kirja, kus andis selge signaali, et ei kavatsegi teda vabaks anda. Näiteks tänavu sõbrapäeval "Eks oota veel 20 aastat, vaata laenugraafikut" ja 20. märtsil "Notaris allkirjastasime 30 aastat siduva lepingu. Seal küsiti mitu korda üle, kõik olid nõus."

Sarnaseid laenulõksus naisi on veel. Matt-Tohter on oma praktikas kohanud isegi veel karmimaid juhuseid, kus õnneliku kooselu ajal ja buumi harjal võeti kodulaenu nii, et võlg oli naisega kahasse, aga kinnistu ainult mehe nimel. Kui armastus läbi ja majandussurutis käes, on naised laenulõksus. 

"Selliseid ma olen näinud palju. Sellel ajal oli veel kõik hästi ja 10 aastat hiljem nad tulid probleemiga, et nad olid lahku läinud ja omanik elab korteris sees; teine, kes on kaaslaenaja, on välja kolinud, aga temalt võetakse laenumakseid, sest teine ei maksa," lausus Matt-Tohter.

"Tihtipeale teevad olukorra keeruliseks omavahelised suhted. Ongi ilmselt palju emotsioone, aga et kuidas ikkagi pragmaatiline vaade säilitada ja üritada omavahel kokku leppida varalised suhted ja kohustused," lausus Hallang.

Ka statistika näib kinnitavat, et see on laiem probleem. Ametlikud andmed näitavad, et Eestis on hulk alla 45-aastaseid naisi, kes maksavad küll eluasemelaenu intresse, aga kellele kinnisvara ei kuulu. Et nähtust eraldi uuritud pole, ei saa siiski kindlalt väita, mis selle anomaalia taga on.

Kuna sarnased vabaabielud ja laenud on Eestis tüüpilised, siis kuidas probleeme vältida? Lahenduseks oleks asjatundjate sõnul maksta võrdselt kõiki laenutasusid või – klassikaline abielu. 

"Abielu kaitseb nõrgemat poolt paremini kui vabaabielu, see on võib-olla üks iva, mis tuleb sellest kaasusest," ütles Vutt.