Uue valitsuse plaanidest on lisaks maksudele palju kõneainet andnud surve tõsta alampalka. Poliitikute säärane sekkumine tööturu osapoolte asjadesse on väga halb pretsedent. Tööturu osapooled on seni arvestanud alampalga arvutamisel tööturu ja majanduse reaalselt olukorda ning sõlmitud kokkulepe on olnud ettevõtetele jõukohane täita. Viimased 20 aastat on alampalk kerkinud kiiremini kui keskmine palk või hinnad. Tööandjaid üllatab, et just sotsiaaldemokraadid soovivad seda pikaajalist tava ja koostööd lammutada.

Palgakasvu ei saa majanduskeskkonnast lahti ühendada või neid kuidagi eraldi käsitleda. Kui majanduses on head ajad, ettevõtete käibed kasvavad ja konkureeritakse edukalt eksportturgudel, kasvavad ka sissetulekud kiiremini.

Alampalga liiga kiire tõstmine võib kaasa tuua aga ümbrikupalkade ja tööpuuduse kasvu ning kiirendada niigi kõrget inflatsiooni, mis lööb valusamalt just madalapalgalisi. Hüppeline alampalga tõus tähendaks mitmetel tegevusaladel või maapiirkondades nagu näiteks Ida-Virumaal või Lõuna-Eestis ka seda, et klient pole nõus hinnatõusu kinni maksma ja loobub selle ettevõtte kaubast või teenusest. Siis kaotavad inimesed sootuks töö. Tööpuudus on kordades suurem sotsiaalne probleem ja vaesusriski põhjustaja kui alampalgaga töö.

Sellele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Komisjon miinimumpalga direktiivis ja peaaegu veerandi võrra alamtasu tõstnud Sloveenia kogemust kokku võttes. Komisjon rõhutas, et alampalk pole mitte üksnes halvasti sihitud vahend vaesuse vähendamiseks, vaid võib selle süvenemisele hoopis kaasa aidata. Sellest ei taha hoogtöö korras alampalga tõstjad millegipärast rääkida.

Jätkusuutlik palgakasv saab tulla ainult ettevõtete konkurentsivõime, lisandväärtuse ja tulude kasvust, mitte poliitikute soovunelmatest. Palkade tõusu ja töökohtade loomise nimel võtavad ettevõtjad ning tööandjad iga päev riske, kuid nende ambitsioonist üksi jääb väheks, kui riigi kujundatav majandusruum seda ei toeta.

Sellele pöörab uus koalitsioon oma plaanides tööandjate meelehärmiks üllatavalt vähe tähelepanu. Milliseks kujunevad Eesti majandusruumi eelised ülejäänud riikide ja piirkondadega konkureerides ning mis siia investeerima meelitab?

Põhjust neid küsimusi küsida annab nii energiakriisis vähenenud konkurentsivõime kui ka juba aastaid ettevõtteid tagasi hoidev mure: üha süvenev kvalifitseeritud tööjõu kriis. Vajalike oskustega töötajate puudus, kõrged tööjõumaksud ja arenenud maailma ühed karmimad piirangud välistöötajate kaasamisel tähendab, et atraktiivsuselt oleme teistele riikide järel alles neljandas kümnes. See tähendab Eestisse loomata jäänud või siit ära kolitud töökohti, olematut palgakasvu ja maksutulu riigieelarves.

See probleem üksnes teravneb, sest aastakümneid negatiivsena püsinud iibe tõttu siseneb lähikümnendil tööturule tuhandeid inimesi vähem kui sealt pensionile lahkub. Piirangud seab ka haridussüsteem, mis ei jaksa kõiki töötajaid ja erialasid Eestis välja õpetada.

Näiteks insenere ei suuda siinne haridussüsteem juba aastaid tööstustele piisavalt pakkuda, aga neid on hädasti vaja nii rohe-, energia- kui ka digipöörde elluviimiseks, majanduse ümber kujundamiseks, miljardite eurode investeeringute meelitamiseks ja uute kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks. Aga puudu on ka õpetajaid, tervishoiutöötajaid, IT-valdkonna töötajaid.

Seda auku saab osaliselt täita haridusotsustega (näiteks inseneride järelkasvu tagamiseks), digitaliseerimise ja innovatsiooniga, tööõiguse paindlikumaks muutmise ja nende tööst huvitatute kaasamisega, kes praegu ei tööta (näiteks pensionärid ja vähenenud töövõimega inimesed). Aga järjest vananevas ja väheneva tööealise elanikkonnaga riigis jääb sellest väheks.

Vajame appi välistööjõudu ja selle valdkonna taaskäivitust. Seda pole vaja üksnes IT-ettevõtete, vaid paljude teiste valdkondade ning seeläbi ka riigi heaolu tagamiseks. Nende värbamise takistuste eemaldamise kohta või välistööjõu märksõnagi koalitsioonileppest ei leia. Kui praegune valitsus seda probleemi ära ei lahenda, kes siis veel?