Miks Te tahate Venemaa eest võidelda isegi oma elu hinnaga?

Tegelikult pole see valiku küsimus. Paljud Venemaa inimesed arvavad, mina ja mu kolleegid nende hulgas, et Putini režiim viib riigi tupikusse.

Kas Te ei karda Venemaale naasta? Veel selle aasta veebruaris olite haiglas väga raskes seisundis. Nad püüdsid Teid tappa. Mürgitada.

Seda on viimase 2,5 aastaga juhtunud kaks korda. Esimest korda 2015. aasta mais, teist korda selle aasta veebruaris. Need olid täiesti identsed olukorrad. Ilmselt oli see väga tugev mürkaine. Ma ei tea, mis see täpselt oli.

Minu diagnoos oli haigla ametlikes dokumentides selline: "Täpsustamata aine toksiline toime." Mingi mürk, aga nad ei tea, milline. Kõigest paari tunniga lülitus terve organism välja. Kõik elundid lõpetasid töö, olin mõlemal korral koomas, mind hoiti kunstlikult elus.

Mõlemal korral ütlesid arstid mu naisele, et võimalus ellu jääda on viis protsenti. Tänu Jumalale ja Moskva arstidele. Üks reanimatoloog päästis mu elu kaks korda. Tänu neile saan praegu siin istuda ja teiega juttu ajada.

Loomulikult teame me ammu, et see on riskantne asi - olla tänapäeva Venemaal opositsioonis, astuda välja Putini režiimi vastu. Teame, et paljud meie seltsimehed on vanglas. Paljusid meie seltsimehi kiusatakse taga ja rünnatakse. Paljud on pidanud maalt lahkuma.

Teie sõber Nemtsov tapeti brutaalselt.

Jah, me teame, et need protsessid kulmineerusid 2,5 aastat tagasi, mil Venemaa opositsiooni juht Boriss Nemtsov lasti maha praktiliselt Kremli müüri ääres.

Ei saa öelda, et me istuksime ja mõtleksime, kas nii on vaja või ei. Teist teed lihtsalt ei ole. Me näeme, mis meie riigis toimub. Kui me ei nõustu sellega, mida teeb valitsev režiim, aga ei võta midagi ette, oleme teatud mõttes kaasosalised. Me pole nõus olema kaasosalised.

Kas Teie kolm last ja abikaasa ei karda Teie pärast?

Loomulikult kardavad. Olen oma naisele toetuse eest väga tänulik. Kui poleks nii kindlat tagalat, ei suudaks ma teha seda, mida teen. Lapsed on praegu alles väikesed, käivad algkoolis, aga loodan, et suureks saades saavad nad aru, miks ma seda teen.

Loodan, et kui nad suureks saavad, ei ole enam praegust olukorda, nad saavad Venemaale tagasi pöörduda ja kodumaal elada. Mu pere ei ela praegu Venemaal, turvalisuse kaalutlustel loomulikult. See ei ole normaalne olukord.

Olen hariduselt ajaloolane ja tean, et Venemaa ajaloos on olnud perioode, mil jõud on olnud täiesti ebavõrdsed. 1991. aastal oli kaks olulist päeva, mis olid tähtsad nii teie kui meie riigile, ja omavahel seotud. 20. augustil taastas Eesti oma iseseisvuse Moskva sõjalise riigipöördekatse ajal ja 21. augustil surusid Venemaa kodanikud selle riigipöördekatse maha. Kümned ja sajad tuhanded inimesed tulid Moskvas tänavatele ja astusid sõna otseses mõttes tankide ette. Tankid jäid seisma, see oli vapustav tunne. Mäletan seda hästi, ehkki olin laps. Nii tugev elamus ei unune.

Meie ainus relv on sõna. Meie ainus relv on meie väärikus, meie vaated ja veendumused.

Minu dokfilm Boriss Nemtsovist, mida täna (reedel - toim.) Tallinnas näidatakse, lõpeb Nemtsovi enda sõnadega. Ta ütleb, et nii tugevana näiv režiim kardab oma oponente, keda ta oma võimsuse juures ei peaks kartma. Nemtsov ütleb minu filmis, et Jumal pole jõu, vaid õiguse poolel. Tuntud sõnad, mis on öeldud mitu sajandit tagasi.

21. sajandi Euroopas on tõde nende poolel, kes toetavad inimõigusi, inimväärikust, poliitilisi vabadusi, riigi normaalset euroopalikku arengut. Ma ei kahtle, et just selline tulevik ootab Venemaad, lihtsalt veel on vaja aega, tuleb veel jõudu kulutada, aga me teeme kõik, et nii läheks.