Umbes viis kuni kümme aastat tagasi saime kindlalt väita, et planeeringuprotsessid töötavad ja neile pandud ülesanded on enamikul juhtudel täidetud. Miski läks silmnähtavalt katki umbes paar aastat tagasi, kui nägime järsku, et kunagi kokkulepet soodustanud protseduurid ei tööta enam nii hästi.

Saan vaid oletada, millised ühiskondlikud sündmused on selle taga, et konfliktsus, ärevus, vastasseis ja umbusaldus on muutunud peamisteks takistusteks, millega peame hakkama saama suurte riigi- ja erasektori projektide elluviimisel.

Valdkonna eksperdid on harjunud töötama arvude, andmete ja teiste selgete parameetritega. Arusaadav, et muudatused ühiskonnas tekitavad väljakutseid. See eeldab kohanemist ja näitab, et uutes tingimustes ei taga õnnestumist käega katsutavad andmed, vaid hoopis teised, pehmemad oskused. Seega muutub oluliseks kaasamise ja dialoogi pidamise oskus. Käes on aeg, mil suutlikkus kuulata, mõista ja kokku leppida tagab eesmärgi saavutamise. Nende oskuste vajalikkust julgen lisaks planeerimisele laiendada kogu meie ühiskonnale.

Osalen sageli kaasamiskoosolekutel ja tunnistan, et viimased aastad on eredalt näidanud, kuivõrd erinevad arvamused meie ühiskonnas levivad. Riik ja kodanikud ei ole kaugeltki ühel meelel. Julgeksin isegi öelda, et paari aastaga oleme jõudnud suure polariseerituseni ka põhiarusaamades, mis puudutavad meie julgeolekut ja seda, kes seda meie jaoks tagab ja kes seda ohustab.

"NATO on võõrvägi Eesti territooriumil" on vaid üks leebemaid näiteid, kuivõrd erinevad arvamused valitsevad meie ühiskonnas. Ilmselt sellele osutas ka Nursipalu laiendamise protsess ja viitab nüüd Soodla harjutusväljaga toimuv.

Sellistel puhkudel võtab dialoogi loomise võimekus uue mastaabi, sest isegi vaatamata tugevatele eriarvamustele peaksime siiski suutma mingil moel kokkuleppe saavutada. Viimane ilmselt ei tähenda, et selle järel on kõik õnnelikud. Ei, pigem võiks meie ühine siht olla Eesti riigi eesmärkide täitmine, ühiskonna heaolu ja isemajandamise tagamine. See on lõppkokkuvõttes iga planeeringu universaalne eesmärk.

Hea, et seekord on riik olulistele aruteludele õigel hetkel jaole saanud ja keerulisemate planeeringutega on pandud rõhk kaasamisele. Ilus näide on radioaktiivsete jäätmete ladestuspaiga asukohavaliku, Haljala - Kukruse maantee ja Harju maavarade planeering, mis liiguvad ladusalt ning mille puhul ollakse tihedas kontaktis kohalike kogukondadega. Edaspidi saab seda kontakti veelgi tugevdada.

Samal ajal leidub ka näiteid, kus näiline, formaalne kaasamine, jäigad seisukohad ja suutmatus dialoogiks on viinud sügavama konfliktini juba meedias ja poliitilistes ringkondades.

Uus aeg ja uued väljakutsed nõuavad ka uusi lahendusi. Küsimus pole: Kas kaasamises on midagi valesti?", vaid küsida tuleb: "Mis on läinud valesti?" Selge on, et see, mis meid on siia toonud, enam edasi ei aita. Ootus on teistsuguse kaasamise järele.