Kas see, et olete otsustanud kandideerida Roheliste juhiks ja nüüd ka lõpuks erakonnaga liitusite, tähendab teie tagasitulekut Eesti poliitikasse?

Formaalselt see kindlasti nii on, jah. See võib nii minna, kui laupäeval üldkogu peaks sellise otsuse langetama.

Miks otsustasite Roheliste erakonna juhiks kandideerida?

Minu jaoks on tohutult oluline, et Eestis oleks palju kvaliteetsem juhtimiskultuur kui see, mida me igapäevaselt näeme. Ja minu jaoks on ka erakordselt oluline, et keskkonnaga, loodusega, inimeste heaoluga ja nii-öelda koosoluga looduses oleks praktiline poliitika mõjus ja tõhus.

Ja mis seal salata - Roheliste erakonnal on olnud ju tegelikult üsna terviklik ja hea programm, aga neljad valimised järjest ei ole toonud mingit positiivset muutust. Eesti inimestel, metsal ja loodusel on Roheliste erakonnast kasu ainult siis, kui nad on tõesti tugev erakond ja seda nad kahtlemata täna ei ole.

Nii et, kuidagi üks asi viis teiseni. Nähes neid probleeme mitte lihtsalt poliitikavaatlejana kõrvalt, vaid ka tehes kaasa valimiskampaania ja nähes
seda väga lähedalt ja seestpoolt lihtsalt tekkis selline motivatsioon, et võib-olla on midagi pakkuda mul rohkem kui on seni olnud valikus.

Väga suurte õnnestumiste, õigete asjade ja õnnelike kokkulangemiste tulemusena võiks olla võimalik tugeva meeskonnaga viia rohelised taas parlamendierakonnaks ja mõjukaks erakonnaks. See on see mõttekäik, mis mind siiani on toonud.

Mida siis erakond viimatistel riigikogu valimistel valesti tegi?

Ma arvan, et see ei ole mitte ainult minu, kui seestpoolt nägija vaade, aga ka väga selgelt ju väljastpoolt. Ta lihtsalt ei pälvinud oma tegevuse ja sõnumitega valijate tunnustust ja usaldust. 5800 inimest, umbes üks protsent valijaid räägib enda eest. Peab tunnistama, et need probleemid on ka välja väga ühemõtteliselt näha.

Seni kuni puudub selline mõjukaks toimimiseks vajalik organisatsioon, niikaua kui puudub vajalik koostöö, kui puudub usutavus ja tõsiseltvõetavust, mis tähendab muuhulgas mitte ainult hääli, vaid ka erakonnale rahalisi toetajaid, siis nii kaua täpselt selline võbelus jätkub. Sellest on kõige vähem kasu inimestele, kellele tegelikult rohelised väärtused ja keskkond korda läheb. Eesti loodusel ei ole sellisest erakonnast kasu, kes nende eest ei suuda seista.

Nii et põhiliste eesmärkidena erakonnale te seate üles eelkõige tugeva organisatsiooni ülesehitamise, rahastamise parandamise, kommunikatsiooni parandamise, mis veel?

Ei ole peaaegu ühtegi valdkonda, milles ei oleks vaja teha väga suur arenguhüpe. Need asjad on kõik omavahel seotud - tõsiseltvõetavus, professionaalsus, usutavus, järjepidevus - need toovad nii valijad tagasi kui ka erakonna rahalised toetajad tagasi. Probleeme on väga palju. On ka selge, et viimastel aastatel toimunud arengud Eesti poliitilisel maastikul on teinud roheteemade konjunktuuri väga konkurentsitihedaks. Siin peab tõesti olema teistest väledam, professionaalsem, laiapõhjalisem, kaasavam, mõjukam.

Kuna nii pikalt on olnud võimalik teha neid õppetunde järgi, siis võiks öelda, et äkki on seekord viimane kord, kus üldse veel avaneb võimalus tuua erakond poliitilisele maastikule reaalselt tagasi.

Kas teie juhtimisel saaks sellisest kitsast ühe teema erakonnast erakond, mis tegeleb kogu ühiskonda läbivate teemadega?

Teisiti see ei oleks lihtsalt üldse võimalik. Iseenesest Roheliste programm on tegelikult täiesti laiapõhjaline. Kõik olulised teemad on kaetud, ei saaks kuidagi öelda, et need oleksid nõrgad. Aga on ilmselge, et nende kommunikeerimiseks ja järjepidevalt nendega töötamiseks on täna puudunud igasugune ressurss. Veel on oluline mõista, et kuigi kõikidest asjadest täna on võimalik ja võib-olla ka lausa kohustuslik rääkida läbi keskkondliku prisma, siis ei ole inimtegevust puudutavat ega mõjutavat ühtegi valdkonda, mis ei seondu, kas keskkondlike väljakutsete või piirangutega.

Kuigi fookuses on keskkond, loodushoid ja elurikkus ja muud sellega seonduvad, on need erakordselt tihedalt seotud kõikide muude inimese jaoks oluliste valdkondadega, alustades vaimsest tervisest, majandusest, ettevõtlusest sotsiaaliast, maksudest, millest iganes. Mõnes mõttes ikkagi Rohelised ei ole ühe teema erakond, aga puudujäägid selle selgitamisel ja välja kommunikeerimisel on muidugi väga suured. Siin on ülipalju parandada, et muuta erakonna poliitika tegemise kultuuri professionaalseks järjepidevaks.

Mida te arvate praeguse valitsuse sammudest rohelisema keskkonna poole liikumisel? Arvestades, et loodud on kliimaministeerium, tunduvad need ju üsna konkreetsed.

See, et erakondade koalitsioonileppesse sai sisse kogu keskkonnaga seotud teema sedavõrd prominentselt, seda saab ainult kiita. Aga see, millega see ju reaalselt sammudena sisustatakse, on täna ikkagi veel väga teadmata. Ja saades aru ka, kui erinevad tiivad ja lähenemised on näiteks ka Eesti 200-l, Reformierakonnal, siis selle suhtes, milliseks see teekond kujuneb, ma üleliia optimistlik ei ole. Samas kindlasti saaks rohelistest olema väga konstruktiivne partner seni kuni tehakse ausalt ja südamega keskkonnapoliitikat. Aga seda saab näha ju järgnevate kuude ja aastate jooksul. Siis on aeg anda hinnang.

Kas valitsuse plaanitavad maksutõusud pikas perspektiivis tulevad Eesti inimestele kasuks?

Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. See, et me oma riigieelarve korda saame, on kahtlemata pikas plaanis igale Eesti inimesele ülimalt oluline, isegi kui ta seda mõju endale ei teadvusta. See puudutab tema rahakotti nii laenuintresside, hindade, inflatsiooni näol ja loomulikult ka üldise elatustaseme näol. Kas need konkreetsed plaanitavad maksud on õiged ja kas nende maksumäärad on perspektiivikad? Siin võib olla mõõdukalt kriitiline.

See, et kõigepealt tulevad kokkulepped ja otsused ning seejärel mõjuanalüüsid ja kaasamine, ei ole selline praktika, mida saaks kaasa kiita. Samas tuleb aru anda, et iseenesest maksutõusud kui sellised ühelegi arukale Eesti inimesele, ühelegi arukale Eesti ettevõtjale ei saa mingil moel olla üllatus. Keegi meist ei saa tasuta pidu pidada ja see ei kesta kaua. Tasuta lõunaid ei ole olemas ja see riigi kulude pillerkaar pidi varem või hiljem lõppema ja mida hiljem see lõpeb, seda kallimaks ja valusamaks see läheb.

Nii et ma loodan, et kõik, keda need reaalselt mõjutama hakkavad, saavad kaasatud ja oma sõna kaasa öelda ja siis maksuküsimused timmitakse ikkagi koostöös. Kui see lihtsalt tähendab sellist pimedat Excelit, siis see kahtlemata toob taas kaasa tagajärgi, millega on raske leppida või mida siis väga pikalt tuleb hiljem klattida teistel inimestel.

Kas te automaksu toetate ja kuidas seda tuleks nüüd rakendada?

Kahtlemata on see nurjatu küsimus ja mina saan siin kaasa mõelda ise inimesena, mul ei ole mingit mandaati rääkida selles küsimuses erakonna nimel. Automaksul, minu silmis, saab olla kaks legitiimset eesmärki. Üks on see, et piirata oluliselt mugavustarbimist ja teine on see, et tõesti hinnata ja maksustada saastamist. Iseenesest on need legitiimsed alused maksu kehtestamisele.

Mis on Eesti oludes äärmiselt nurjatu ja millel puudub ka tänases vaates reaalne lahendus, on see, kuidas hajaasustusega maapiirkondades inimesed liikuma saada. Kui on võimalik lahendada kõik need kitsaskohad, siis ilmselt on põhjust sellega leppida ja kasutada seda raha tõesti liikuvuse ja keskkonna huvides.

Millist tulevikku näete, te Eesti elektritootmises?

Ma pean kriitiliselt oluliseks, et me saavutaks väga kiiresti puhaste energiatootmise võimalused ja et Eesti energiatootmine oleks hajutatud. Ja seda viimast kõige rohkem julgeoleku kaalutlustel, sest ilmselt vähemalt järgmine inimpõlvkond tuleb meil tegeleda selle reaalsusega ja nende õppetundidega, mis Venemaa rünnak Ukrainas on ka meile andnud. Kontsentreeritud, suured julgeoleku ja teatud majandusriske kaasa toovad energia tootmisvõimsused on pigem suureks ohuks meie turule. Isegi siis, kui me suudaksime erinevaid keskkonnajälje projektsioone nendele luua. Hajutatud energiatootmine ja puhtad, taastuvad energiaallikad on see siht, mis tundub vältimatu ja mida kiiremini me selleni jõuame, seda parem.

Aga kas selleks, et tagada piisavalt juhitavaid võimsusi ja oleks kindlus, oleks vajalik ka jätkata põlevkivist elektri tootmist?

Senikaua, kuni see energiatootmise allikate pakett on nii õhukene ja ühekülgne nagu ta täna on, siis ilmselt on vältimatu ja mõistlik hoida kaevandused töös nende esialgselt plaanitud töös olemise aja lõpuni. Aga ma tõesti ei näe mingit võimalust, et juhul, kui on täidetud kõrval reaalsed eesmärgid erinevate energiatootmise allikatena, et siis me peaksime kuidagi pikendama ja sellist äärmiselt saastavat tootmisviisi tolereerima.

Eelmine Roheliste juht Johanna Maria Tõugu tuumajaama rajamist Eestisse ei toeta. Kas teie toetate?

Tuumaenergia ei ole juhitav võimsus, sellest on päris oluline aru saada.
Tuumajaam, isegi siis, kui ta on väike tuumajaam, juba puhtalt majanduslikult ja julgeolekualastel kaalutlustel, ei saa kuidagi olla see alternatiiv. Ma ei näe just majanduslikel ja julgeolekulistel põhjustel võimalust, et tuumajaama tõsiselt Eestis kaaluda. Ja sinna loomulikult lisandub veel palju muid, nii tehnilisi kui ka keskkonnaalaseid küsitavusi. Ta on geograafiliselt tsentraliseeritud. Isegi siis, kui ta on väike, on ta väga suure võimsusega, mis tegelikult tõrjub välja turult teised väiksed tootjad ja toob kaasa hoopis lubatud hinnalangusele ja stabiilsusele vastupidised mõjud.

Kuidas teie kompenseeriksite Ida-Virumaa inimestele rohepöörde tõttu kaduvad töökohad?

Tuleb pakkuda reaalselt suure lisandväärtusega ettevõtetele arendustoetusi, et nad suudaksid pidada vastu niisuguse alguse konkurentsifaasi ja viia oma tootmise kui ka teenuskeskused Ida-Virumaale. Ja see kindlasti on oluliselt rohkem kui rahaliselt see, mis praegu näib eelarvest olevat arvestatud. Kogu energiasektori ümberkujundamine, kogu mitme tuhande inimese töö asendamine ei ole kuidagi adekvaatselt lahendatav mõnesaja miljonilise toetusega, mis näib olevat praegu plaanitud. Aga ma ütlen veelkord, et see on ilmselgelt ülikomplitseeritud mitmekihiline küsimus. Ja siin on väga paljude erinevate osapoolte koostöö, mis on vältimatu. Ma isegi rohkem rõhutaksin, et ka töökoha valikud, elukutse valikud algavad ju hariduse valikutest. Ja siin on kindlasti Eesti riigil väga palju veel teha.

Ja ühel Eesti erakonna juhiks pürgival inimesel tuleb paraku tegeleda ka teiste ühiskonna valupunktide ja selliste pingeliste küsimustega. Üks nendest kahtlemata on Nursipalu harjutusväljaga seotud olukord ja vastasseis. Kuidas teie selle lahendaksite ja milline teie seisukoht selles küsimuses on?

Ma eelistasin olukorda, kus need, kelle käes on reaalsed lahenduse hoovad, saavad rääkida reaalselt nende inimestega, keda see küsimus puudutab. Ma näeksin väga vaimusilmas sellist kokkulepet, et kogu selle väga emotsionaalse ja kibeda probleemi ümber ei oleks nii palju poliitilisi kiibitsejaid, ässitajaid ja õhutajaid,. Ma usun, et siis tekiks ka võimalus kõigil oma hirme ja muresid ausalt väljendada ja pidada nende üle tõsist, sisulist debatti. On ilmselge, et mingites küsimustes on riik oma kommunikatsioonis läbi kukkunud. Aga on ka selge, et olukord, kus me tegelikult kõik eranditult oleme, on sedavõrd kiiresti arenenud ja siin mingisugust ideaalset lahendust Eesti jaoks kahjuks ma ei näe. Aga oluline on see, et kõik, kes ennast tunnevad puudutatuna, saavad enda jaoks maksimaalselt hea lahenduse ja see peaks olema kõigi Eesti inimeste panus, sest sellest sõltub ka meie julgeolek.

Milline on teie reaalne vaade rohepöörde ja majanduskasvu omavahelisele seosele? Kas rohepööre tähendab majanduskasvu pärssimist, kadumist või need asjad ei pea omavahel selliselt seotud olema? Kas see võib ka majanduskasvu tagant tõugata?

Nii nagu me mõõdame majanduskasvu üsna üheülbaliste numbritega, jättes kõrvale kõik muud kaasnevad mõjud, siis see aeg ilmselt on globaalselt ja kindlasti ka Eestis läbi saanud. Ma olen kaugel sellest, et me peaksime inimestelt kogu heaolu ja turvatunde ära korjama selle nimel, et üldse mitte midagi toota ega mitte mingisugust keskkondliku jälge jätta. Isegi kui see oleks mulle väga südamelähedane eesmärk, siis ei oleks ilmselgelt realistlik. Inimesena, kes ise ei oma autot, ei sõida autoga, kasutab ühistransporti, jalgratast, teeb oste teise ringi poest, teeb seda väga teadlikult, kes sorteerib prügi ja kasvatab ise köögivilja, see kõik on tore ja ma usun, et ka mingil moel eeskuju andev ja inspireeriv.

Aga reaalsus on see, et inimeste elatustase, hakkama saamine ja ebavõrdsus on sedavõrd suur ja ükskõik mida me senisel viisil jätkates või sellist majandusmudelit või ka mõtteviisi jätkates otsustame teha, siis ikkagi suures plaanis sellist keskkondliku ebavõrdsust ju ei vähenda. Nii et vägisi ei saa, aga ilmselgelt on see lähima kümnendi nii-öelda loomulikult muutuv protsess, mis toob kõigile palju targemad ja säästlikumad tarbimisharjumused ja arusaama sellest, kuidas iga meie valik, otsus, tegu, ost reaalselt keskkonda mõjutab.

Ja üks asi, mis mulle kõige rohkem nagu südamesse läheb ja hingel kipitab on selline hoolimatu silmakirjalikkus, mis väga suurel skaalal rohepöörde praktilist väljundit tihti saadab. See on ühe halva asendamine teise halvaga, samal ajal jättes küsimata, et tegelikult me peaksime ikkagi väga väärtuspõhiseid otsuseid tegema ja mitte lihtsalt ühte halba kompenseerima teises kohas.

Ja siis veel üks asi. Sageli Eesti inimesed küsivad, et meie jälg siin Eestis on nii väike, et mis meie pingutame globaalses kliimakriisis, et meist ei sõltu midagi. Aga tegelikult inimesed ei anna endale aru, et meie otsustest siin sõltuvad suures plaanis esmalt siinsamas Eestis ilmastikuolud, see, kas meil on puhtad mullad, viljakad mullad, kas meil on elurikkus, kas meil linnad on elamisväärsed või on nad täis tolmu, mis toob kaasa erinevaid allergiaid ja muid endokrinoloogseid haigusi, rääkimata vaimse tervise kaost jne. Tegelikult need meie enda keskkonnaalased otsused ja hoiakud mõjutavad esmajoones kõige kiirema sammuga just seda elukvaliteeti, mis on meil siin Eestis ja alles siis kuskil globaalselt mingisuguseid protsesse. Selle pärast on oluline, et meie siin võtaksime ennast kokku ja suudaksime omavahel kokku leppida.

Me teame, et olete ju pikaaegse Keskerakonna taustaga. Kas teie maailmavaade selle aja jooksul on vahepeal muutunud või milliseks te seda praegu hindate? Ja millist maailmavaadet te näete erakonnal, Eestimaa rohelised?

Roheliste maailmavaade on eelkõige säästlik, keskkonnateadlik ja hooliv.
Küllap ka Keskerakond on sõnades neid samu väärtusi väljendanud, milline on tema praktiline käekiri, teavad kahjuks Eestis kõik ja mina nende hulgas. Minu aktiivne poliitiline tegevus Keskerakonnas lõppes aastal 2011, mis on üldiselt laialt teada fakt. Ma ei ole seotud olnud teiste erakondadega, pole otsinud endale mingisugust mugavat poliitilist maandumist ja olen tegelenud hoopis teiste asjadega. Ma pean loodust äärmiselt oluliseks väärtuseks oma elus. Ma töötan loodusega igapäevaselt ja minu isikliku ilmavaate kohaselt on inimene lihtsalt üks osa loodusest. Ja seejuures loodus saab hakkama ilma inimeseta, aga inimene ilma looduseta hakkama ei saa.

Kui te panete Rohelised sellele klassikalisele erakondliku maailmavaate skaalale?

Nad on kindlasti üsna liberaalne erakond ja nüüd on küsimus, et kas nad on vasakliberaalid või on nad pigem tsentrierakond. Ma arvan, et Eesti olusid arvestades ja üldse poliitilise realiteediga arvestades, Rohelised võiksid ennast positsioneerida liberaalseks tsentristlikuks erakonnaks.