Uude koalitsioonileppesse on kirjutatud sisse perekonnaseaduse muudatus, mille kohaselt on abielu kahe täiskasvanud inimese vaheline liit. See aga on tekitanud tuska Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) inimeste seas ning eeldada võib, et on teisigi, kellele see asi meeltmööda ei ole.

Kõigepealt alustame natukene kaugemalt. Kas võite tavalisele inimesele seletada, kes on peapiiskop?

Peapiiskop on keegi, kes juhib kirikut, nii nagu president juhib riiki või või mõne ülikooli rektori juhib suurt ülikooli. Ta on kirikujuht, -pea.

Kas peapiiskop teeb ka iganädalasi jumalatalitusi?

No ikka tuleb ette. Põhimõtteliselt on see ikkagi kirikuõpetaja töö, ainult selle vahega, et peapiiskopil ei ole päris oma kogudust. On küll Tallinna toomkirik, Eesti peapiiskopi kirik, katedraal, aga peapiiskopil ei ole oma kogudust või oma oma karja. Peapiiskopi karjaks on tegelikult kõik vaimulikud, kes luteri kirikus on, ja võiks öelda, et ka kõik liikmed.

Roomakatoliku kiriku pea teatavasti on paavst ja kui on mingi küsimus, vaatavad kõik Rooma suunda. Kuidas on lugu aga luterlike kirikutega, kes seal kompassi paika paneb?

Luteri kirikuga on tõepoolest pisut teisiti, võrreldes roomakatoliku kirikuga, luteri kirikud on kõik iseseisvad või autonoomsed oma asukohamaal. Mõnel juhul on isegi ühes riigis mitu luteri kirikut ja kui keegi tahab kiriku seisukohta teada saada, siis tõepoolest vaadatakse kohaliku kirikujuhi otsa või küsitakse temalt. Nii et meil Rooma paavstiga võrreldavat ekvivalenti rahvusvahelisel tasandil ei ole.

Kuigi on ka rahvusvaheliselt – Genfis asub luterliku maailmaliidu peakontor, aga see on rohkem föderatsioon ehk kirikute liit ja sealt tulevad juhised ei ole kunagi kohustuslikud, vaid on soovituslikud heal juhul.

Nüüd üks isiklik küsimus ja ma arvan, et see on oluline, et siit edasi minna. Urmas Viilma, kuidas on teie nägemus piiblist ja milline on teie usk jumalasse?Kas te leiate, et piibel on spirituaalne, kui tohib seda sõna kasutada? Ma saan aru, et see on vastuoluline teejuht ühele inimesele siia maisesse ilma. Kas piibel on ajalooline dokument, kas apostlid ja Jeesus on päriselt maa peal kõndinud?

Ta on nii üht kui teist. Näiteks, mida rohkem arheoloogia teadusena areneb, seda rohkem leiavad väljakaevamistel leide analüüsides kinnitust näiteks piiblisse kirja pandud asjad, on need siis mõned asukohad, linnad või külad. Ehk siis on piibel kasutatav ka ajaloolise allikana, aga iga allikat tuleb alati kriitiliselt hinnata ja luterlased on harjunud ka piiblit teatud kriitikaga lugema, aga pühaks jääb ta meie jaoks endiselt. Ta on tõepoolest selline vaimulik juhtnöör ja see, mille järgi me oma elu püüame sättida.

Aga kas jumala mõiste teie jaoks on filosoofiline ülim mõõde või usute te, et kuskil nii-öelda pilvepiiril ongi üks valges mees?

See, et jumal on pilvepiiril või istub seal ja kõlgutab jalgu ja vaatab maa peale, on selline võrdlus, mida sageli kasutatakse isikustatud jumalast rääkides. Tõepoolest, kristlased usuvad jumalat kui isikut, aga mitte selliselt, et ta istub pilve peal. Nii et ta ei ole mitte ainult energia või mingisugune keegi, vaid ta on isik, kelle poole meil on võimalus palves pöörduda, kellega meil on võimalik rääkida.

Ja kui küsida teie käest, kui vana on universum, kui vana on maakera, siis kas lähtute piibli narratiivist või on teadusel ka ikkagi õigus?

Siin ei ole ju vastuolu. Mõnisada aasta tagasi on tõepoolest püütud välja arvutada ka piibli järgi, kui vana universum on või kui vana on maa ja saadud ka vastavad tulemused. Kaasaegne bioloogia või usuteadus ei arvuta maa vanust piibli järgi ehk piibel ei ole tingimata selline dokument või teaduslik dokument, mille alusel me saaksime teha selliseid arvutusi ja ma ei näe siin vastuolu. Ehk kui teadlased on välja arvutanud universumi vanuse kuhugi 15 miljardi aasta taha või on see siia-sinna mõned miljardid, siis see ei ole sugugi vastuolus ka piibliga.

EELK peapiiskop avaldas hiljaaegu arvamusartikli ERR-is, kus nendib, et pöörates ühe grupi poole palge, näitab riik teisele grupile selga. Siit on aru saada, milline on Urmas Viilma seisukoht uue perekonnaseaduse muutmise suhtes. Kui nüüd lähtuda sellest, et jumal on kõige looja siin maailmas, siis geid ja samasooline armastus on ju ka läbi jumala armu siia tulnud?

Loomulikult on kõik jumala loodud, aga jumal ei ole loonud meid masinateks ehk me võiks siis öelda, et me oleme justkui jumala loodud tehisintellekt, kes teeb, mida jumal tahab. Me ei ole päris marionetid, jumal on loonud ka inimesele vaba tahte ja me näeme, et see vaba tahe realiseerus esimeste inimeste juures kohe ja nad rakendasid oma vaba tahet ja tegid vale otsuse, läksid õunaraksu. Ehk läksid ja võtsid keelatud vilja.

See näide iseenesest näitab, et meil on võimalus teha õigeid ja valesid valikuid ja meil on võimalus elada õigesti ja elada vääralt. Paraku juhtub nii, et me kõik kipume tegema vigu, absoluutselt kõik. Me kõik oleme patused ja vajame, et jumal oleks meie suhtes armuline. Nii et millised on loomise käigus paika pandud reeglid või seaduspärad, samuti areng, seda teab jumal ise. Ja siin teeb teoloogia kui usuteadus koostööd ka muude teadusharudega ja püüame ennast kogu aeg kohandada ja vaadata, kuidas teadus seletab teatud asju ja leida sealt ka tõlgendus piiblist.

Täpselt sama puudutab ka samasoolisi inimesi ja me näeme, et ka piiblis on nimetatud inimesi või vähemalt on räägitud sellistest asjadest nagu samasooliste inimeste seksuaalsuhe, järelikult on need inimesed olnud kogu aeg olemas, aga piibel ei anna nendele asjadele hinnangut kui millelegi, millega peaks inimene igapäevaselt tegelema või mis peaks saama normkäitumiseks. Me näeme looduses ka väga palju erisusi ja eripära ja see eripära on teatud mõttes omamoodi rikkus, aga teatud eripärad ei muutu normkäitumise käigus loomulikuks.

Patt on filosoofiline mõiste, inimesel oleks justkui võimalik ühtpidi käituda, ent ta otsustab teha teistpidi. Ent inimesed, kes on homoseksuaalid või usuvad nende võrdsetesse õigustesse, viitavad sellele, et seksuaalsus ei ole valik, vaid see on kehakeemia. Ma tegin kiire ülevaate, et 450 loomaliigil on teadlaste poolt täheldatud homoseksuaalseid tegemisi või samasooliste paaride poolt järglaste kasvatamist. Kas loomad teevad siis ka pattu?

Inimese pattulangemise kohaselt on ka loodu vaevas või teatud mõttes patus, aga täna ka teadus ei ütle otseselt seda, kas puudel on vaba tahe ja otsus teha õigesti või vääralt, ma ei oska sellesse valdkonda niimoodi siseneda. Kui rääkida seda, et on igasugust käitumist ka loomade hulgas või looduses või elusolendite seas samasoolist seksuaalkäitumist, siis me võime öelda, et see on tavapärane, seda esineb, aga kui me räägime soojätkamisest ja räägime loomupärasest seksuaalkäitumisest selleks, et sugu jätkub, on see siis inimsugu või on need koerad või mingisugused muud elusolendid, siis on paraku vaja igal juhul kaht sugu, isas- ja emassugu või mees- ja naissugu.

Ja kui me nüüd räägime, millisel juhul jumal ütles, et võtke ja tehke nii, siis on see abielu, mehe ja naise ühekssaamine selleks, et saaks sugu jätkuda. Kas tõlgendada nüüd muud käitumist patuks või mitte, siin teoloogid vaidlevad nende küsimuste üle, aga päris selge on see, et soojätkumise seisukohalt ja jumala käsu täitmise seisukohalt peaks mees ja naine kokku saama ja kokku elama jääma.

See on nüüd eraldi teema näiteks õnnest ehk siis inimesed, ka üksikud inimesed võivad olla õnnelikud ehk õnneteema on midagi muud. Kui nüüd valitsus soovib lahendada ära kellelegi õnneküsimust või õiguste küsimust, siis see on valitsuse ülesanne. Aga valitsuse ülesanne ühes demokraatlikus riigis on arvestada samal ajal ka teiste inimeste õigustega või väärtuste või maailmavaatega ehk kus on see tasakaalupunkt, see on küsimus. Kui me räägime siin näiteks sooneutraalse abielu kehtestamisest, siis mul on tunne – ma olen seda ka väljendanud –, et see tasakaalupunkt nihkub ühe vähemuse pealt teise vähemuse peale.

Mitte et üks ja teine vähemus oleks olulisem, vaid riigi ülesanne on jälgida siin tasakaalu ja mul on tunne, et praegu see tasakaal läheb paigast ära. Ma ei ütle, et see tasakaal oli olemas. Päris selge on see, et samasoolistel inimestel ja koos elavatel paaridel tuleb riigi seisukohalt ka nende õiguslikud küsimused lahendada, eriti, kui nende inimeste väärtusmaailm on teistsugune kui näiteks usklikel inimestel. Aga kui seda on võimalik teha muul moel, siis võiks seda teha muul moel, antud juhul on meil laual kaks seadust, mida tahetakse ühe eelnõuga ära lahendada. Üks on kooseluseaduse, teine on perekonnaseadus.

Tegelikult siiamaani ei ole vastatud, miks peab kahe seaduse kaupa asju liigutama, põhimõtteliselt saaks samad küsimused tõenäoliselt lahendada ära ka kooseluseaduse raames. Miks minna muutma perekonnaseadust, on meie küsimus.

Võttes taas kinni sellest, et pöörates ühe grupi poole palge, näitame teisele grupile selga – viide kooseluseaduse muutmisele, eks ole – arvan, et on mõistetav küsimus, et miks kristlased tunnevad, et neilt midagi ära võetakse, kui geid saavad ka seadusandlikult ratifitseerida oma kooselu? Kui kui EELK-le ei meeldi samasooliste abielu, ärge pange neid lihtsalt paari. Miks see tähendab seda, et kelleltki midagi ära võetakse, tegelikult ju ei võeta?

Eks see ongi nüüd selline vaatenurga küsimus, et kui küsida nüüd poliitikutelt, kas mehe ja naise abielu võetakse seadusest välja siis...

See asendatakse kahe täiskasvanud inimesega.

... siis vastus on ju, et võetakse ju ära, mehe naise abielu võetakse ju seadusest välja. Ja asemele ei panda isegi mitte kahe samasoolise inimese abielu, vaid pannakse sooneutraalne abielu. Ehk siis vastus ongi see, et jah, võetakse ju ära, mehe ja naise abielu võetakse seadusest ära ja probleem tekib nüüd sellega, et loomulikult saab kirik jätkata meeste ja naiste laulatamist, aga probleem on ka selles, et kirik on täna ka perekonnaseisuametniku õiguses, on meie vaimulikud Eestis, üle saja vaimuliku, kes siiamaani on kasutanud perekonnaseisuametniku õigusi, sellepärast, et need, kes soovivad abielluda, ei peaks tegema üleliigseid bürokraatlikke samme, ei peaks kõigepealt minema perekonnaseisuametisse, seal ütleme oma jah-sõna ja siis minema kirikusse, need asjad on ühendatud.

Kui seadus nüüd peaks ära muudetama, siis vaimulikud ei saa ju sõlmida sooneutraalset abielu perekonnaseisuametnikuna ja siis minna ja laulatada inimesi nii-öelda traditsiooniliste abielunormide kohaselt. Siin tekib selge konflikt. Muidugi võib riik öelda, et mis siis ikka, see on ju nii väike arv, ainult kuus protsenti, siis mind huvitaks, rääkides teadmis- ja faktipõhisusest, et mitu protsenti on neid, kelle probleemi tegelikult lahendatakse? Ja kui me neid protsente võrdleme, siis paratamatult tekib küsimus, et ühele pööratakse nägu ja teisele selg.

Selle narratiivi kriitikud võivad siinkohal öelda, et kirik räägib jumala tahtest, ent tegelikult kardab lihtsalt oma mõjuvõimu pärast.

Meil ei ole tegelikult mõjuvõimu pärast väga karta, sellepärast, et kui me piiblist lähtume, siis me teame, et jumala rahval on alati raske siin maailmas hakkama saada. Ehk olukorras, kus kirik on saavutanud suure mõju, nendes olukordades, kus vaim ja võim löövad käed üks-ühele, me näeme, et seal see võim alati võtab ka kirikus võimu.

Aga kui me räägime siin sellest, kas kirikul on võimalus jätkata samal moel nagu seni meeste ja naiste laulatamist, siis loomulikult on, ainult et meil on siin terve rida valikuid. Ühel momendil me loobume üleüldse riigi poolt sõlmitavate abielude eeltingimusest inimeste laulatamisel, ütleme, et kõik inimesed, tulge parem ja me laulatame teid. Siis tekib muidugi suur segadus ühiskonnas, mida me ei taha teha, aga meil on võimalus minna ka oma teed.

Nüüd on see küsimus, et kas see siis ongi meie demokraatliku hooliva riigi tõeline pale, et sunnitakse kristlasi, keda on ühiskonnas 26 protsenti ja suur osa neist konservatiivsed – mina täna esindan siin luteri kirikut, aga küsige neid samu küsimusi õigeusklikelt, katoliiklastelt või ka juutidelt ja moslemitelt ja me näeme, et need vastused on samad – ehk siis riik ei saa ühte gruppi nii hoolimatult suhtuda ja öelda, et jah, kui te meiega kaasa ei tule, siis minge teie oma teed.

Samal ajal ju praegu tahetakse näidata hoolivust ühe teise grupi suhtes. Nii et see tasakaalupunkt tuleb riigil saavutada ja ma arvan, et siin tuleb mingi kompromiss leida.

Meie aeg siin maises intervjuus hakkab katkema, ent siia lõpetuseks isiklik huvi lihtsalt: Urmas Viilma, mis asi samasooliste suhtes või armastuses kirikule täpselt vastu on? Ma usun, et iga kristlane ütleb, et jumal on armastus ja vastupidi ja miks on see kirikule vastumeelne, kui kaks inimest saavad elada koos õnnelikult, ei pea endale enam valetama, saavad õhtuti käest kinni hoida? Kas see on kahe mehe või kahe naise vaheline armastus, mis ei sobi siia teie potti, sest see ei ole jumala poolt ette nähtud armastuse viis?

Ütleme nii, et armastama peame me kõik üksteist, absoluutselt ja me võime rääkida eri liiki armastusest. On päris selge, et vanema ja lapse või vanavanema ja lapselapse vaheline armastus on erinev partnerite armastusest. Armastust ei saa kuidagi seada kahtluse alla, aga siin nüüd tulebki ikkagi usu ja maailmavaate pool, et kui pühakirjas on öeldud, et jumal lõi inimese ja ta lõi ta meheks ja naiseks ja ütles, et te olete üks ihu ja te peate ka lapsi ilmale tooma ehk siis peremudel on pärit piiblist, siis see on usuline küsimus.

Ja see, kas samasoolised inimesed võivad teineteist armastada – absoluutselt. Ja kas meie peaksime samasoolisi inimesi või üldse teistsuguseid inimesi, kes on meiega teist meelt, armastama – ikka peame armastama. See on jumala käsk, aga see ei tähenda, et armastuse nimel peaksime me loobuma kõikidest erinevatest normidest, seadustest, reeglitest või ka eetilistest printsiipidest. Ehk siis loomulik soojätkamine on osa traditsioonilisest perekonnast ja idee järgi peaks see niimoodi olema.