Eesti meedias, pere- ja sõprusringkondades ning töökohtadel on käimas omalaadne võistlus selle üle, kellele kuulub mõiste abielu ja kuidas seda mõistet moraalselt sisustada. Sealjuures jäävad sageli tähelepanuta kesksed argumendid.

Esiteks, tänapäeval on abielu sügavalt isiklik otsus, mis (vähemalt Eestis) põhineb peamiselt romantilise suhte kinnitamisel ja teise inimese ees kohustuste võtmisel. Teiseks on abieluvõrdsus oluline nii rahvatervise- kui ka väärtussüsteemi seisukohast.

Armastusel põhinev abielu on uudne nähtus

Ajalooliselt on abielu, mis põhineb inimeste vabadusel oma elu üle otsustada, üsna uudne nähtus. Varem oli abielu (sh Eestis) eelkõige majanduslik tehing, mille üle otsustasid vanemad või sugulased ja abielu kinnitamine oli kiriku privileeg.

Vastsündinud Eesti Vabariigi algusaegadel see muutus: esimene ilmalik abielu registreeriti Tallinna statistikabüroos juba 13. märtsil 1920. Ajaleht Kaja kirjutas 1931 aastal: "Peab ütlema, esimestel aastatel kasutati perekonnaseisu registreerimist ülemaaliselt, sest mujal linnades seda polnud korraldatud. Nii tuli inimesi Võrust, Saaremaalt ja mujalt, soowides abielluda ilma kirikliku laulatuseta.".

Sellest ajast alates on Eestis sõlmitud abielusid peamiselt ilmalikult, näiteks 2022. aastal registreerisid vaimulikud kuus protsenti abieludest.

Ilmaliku ühiskonna vaatenurgast on abielu institutsioon, mis on oma olemuselt konservatiivne, toetades ühiskonna stabiilsust. Pühendumus teineteisele tugevdab ühiskonda, sest püsivas suhtes inimesed toetavad teineteist ning saavad raskustest üle üheskoos.

Uuringud (alates juba Briti epidemioloogi William Farri uuringust 1858. aastal) on näidanud abielu positiivset mõju inimeste heaolule ja tervisele. Stabiilses paarisuhtes olevad inimesed on õnnelikumad ja tervemad. See kehtib ka samasooliste paaride puhul – väheneb depressioon ja ärevus (vt ka Chen, S. ja van Ours, J. Mental "Health effects of same sex marriage legislation". Avaldatud ajakirjas Health Economics, 2021). Senini on see olnud aga vaid poole Euroopa privileeg.

Mis on raudse eesriide taga?

Ma ei mäleta enam hästi, milline oli elu siinpool raudset eesriiet. Mäletan vaid, et räägiti palju vabadusest. Vabadusest ise otsustada ning sellest, et inimesed saavad elada nii, nagu nad tahavad. Mäletan ka inimeste joovastust, kui raudsesse eesriidesse tekkisid esimesed mõrad ning kui kogu süsteem, mis oli meid aastakümneid ahistanud, kokku kukkus.

Tol hetkel ei olnud maailmas riiki, kus oleks olnud abieluvõrdsus, kuid sellesse perioodi jäi Taani otsus tunnustada samasoolisi paare (1989. aastal). Veidi üle kümne aasta hiljem sai Hollandist esimene riik, kus samasooliste abielude registreerimine legaliseeriti.

Aastate jooksul on Hollandile järgnenud Belgia, Rootsi, Soome, Malta ning enamus "vanu" Euroopa Liidu riike. Ida-Euroopa riikidest on nendega ühinenud vaid Sloveenia, seadustades abieluvõrdsuse eelmisel aastal. Seal, kus vanasti oli raudne eesriie, vaatab nüüd vastu vikerkaarevärviline kardin. Elu siinpool kardinat, kus polariseerunud arvamused teevad liiga, võib LGBT-inimestele olla keeruline.

Eestis on vabaduse taastamisest möödunud üle 30 aasta ning me oleme ehitanud riigi, mille üle saame õigusega uhked olla. 30 aastat on lühike aeg riigi ajaloos, kuid pikk inimese isiklikus loos.

Selle aja sisse mahub lugematu arv armastuse algust ja lõppu. Nii ka samasooliste paaride hulgas. Samasoolistel paaridel ei ole olnud võimalust riigilt tunnustust saada. Seda tunnustust on samasoolised paarid mõnikord leidnud väljaspool Eestit, riikidest, kus abieluvõrdsus on seadustatud.

Kui Eesti asub selle sammu ja seadustab abieluvõrdsuse, saavad samasoolised paarid end ühiskonnas tunda kindlalt ja võrdväärselt. Ei ole oluline, kui palju samasoolisi paare hakkab kasutama võimalust sõlmida abielu, tähtis on, et samasooliste paaride tunnustamine on samm ühiskonnagrupi, keda on ajalooliselt marginaliseeritud, kindlustunde suurendamiseks.