ERR avaldab siinkohal veebisaates "Otse uudistemajast" toimunud intervjuu täismahus.

Ütlesite nädal tagasi, et riigikogu seisab teelahkmel, kus otsustatakse Eesti edasise poliitkultuuri tase. Siis ei olnud veel teada, kuidas obstruktsioon laheneb. Püsivat lahendust leitud ei ole, aga päevakorra kinnitamise punktist on nüüd üle saadud - võib vist öelda, et koalitsiooni kerge jõuvõttega. Kuhu poole me nüüd läksime?

Minu arvates ei ole lahendust veel leitud ja ma väga loodan, et see ühiselt leitakse. Soovitus oli, et kõik riigikogus olevate fraktsioonide juhid tulevad kokku ja arutavad, kuidas edaspidi toimida nii moodi, et see tunduks õiglane nii valitsuse liikme kui riigikogu liikme vaatepunktist, nii nende vaatepunktist, kes toetavad valitsust kui ka nende vaatepunktist, kes ei toeta. Selline lahendus on täiesti võimalik leida ja eks riigikogu kodu- ja töökorra seadust niimoodi kokku lepitud ongi.

Ma arvan, et ilma sellise kokkuleppeta lõplikku lahendust ei saadagi, sest naiivne on arvata, et kui üks obstruktsiooni võimalus ära võtta, siis teisi ei ole. Ikka on!

Ja tegelikult on ju ka küsimus riigikogu autoriteedis. Eesti riiki juhib riigikogu, nii on põhiseaduses kirjas ja nii peabki olema.

Ja kui nüüd rääkida (koalitsiooni esitatud – toim.) seaduseelnõudest, mis on tõepoolest väga olulised, väga suure mõjuga Eesti ühiskonnale ja majandusele, siis need peavad üksikasjalikult, kogu südame, hinge ja mõttega läbi töötama nii opositsiooni kui ka koalitsiooni riigikogu liikmed. See võimalus tuleb koalitsioonile anda.

Teiselt pool ka opositsioon ei tohiks ennast taandada lihtsalt töö takistajaks, vaid tuleb ikkagi mõista, et valimistel on tagajärjed. Lõpuks, vajadusel otsustatakse enamusega, sest korraga kahte teed minna ei saa – makse tõsta ja langetada ei ole võimalik üheaegselt. Aga tuleb otsida kokkulepet ja anda oma parim, et see otsus, mis tehakse seadust vastu võttes, oleks võimalikult kasulik.

Ja opositsioonil ei ole põhiseaduspärast õigust siin eeldada, et tehakse nii nagu nemad soovivad. Valijad andsid ju teistsuguse mandaadi.

Viitate siis sellele, et koalitsioon peaks tegema sammu opositsiooni suunas ja saavutama poliitilise kokkuleppe, mitte minema poliitiliste trikkide abil edasi nendele oluliste eelnõudega?

Ma arvan, et pikas vaates on see ainus võimalus. See kokkulepe saakski olla see – ma väga loodan, et meie põhiseaduslik kord ja parlamentarism jääb püsima - see tähendab, et kõik riigikogus olevad fraktsioonid saavad tulevilkus ise olla ka koalitsioonis ja peavad mõnikord olema ka opositsioonis. See on just see, mille pärast tasub kokku leppida, et edaspidi valitsused enam nii, ei tee, et nad üritavad esimese 100 päevaga kogu planeeritava töö suure hooga ja läbi mõtlemata ära teha.

Ja teiselt poolt, et opositsioonil pole põhjust ja nad ka ei tee niiviisi, et nad lihtsalt pidurdavad riigikogu tööd või siis eelnõudele mõistlike muudatusettepanekute esitamise asemel, mis tõepoolest nende valijate huvisid kaitseks, hakkavad esitama täiesti totraid muudatusettepanekuid, mida on tehtud küll ja küll.

Ja eks praeguse vastasseis tekkiski sellest, et opositsioonis olevad fraktsioonid kartsid, et nendele tehakse seda, mida nemad kasvõi näiteks pensionireformi läbisurumisel tegid praegusele koalitsioonile.

Pensionireform jõudis lõpuks kohtusse. Kas see tänane vastasseis riigikogus võib ka riigikohtusse jõuda?

Jah! Tegelikult on opositsiooni õigused selles plaanis väga hästi kaitstud. Kui seadus, mis võetakse vastu, on vastuolus põhiseadusega, siis jõuab riigikohtusse põhiseaduspärasuse kontrolliks kas vabariigi presidendi või õiguskantsleri käe läbi. Nii on see alati olnud, nii on see ka edaspidi.

Ja riigikogu liikmetel on võimalik nii riigikogu juhatuse kui ka riigikogu täiskogu otsuseid, mis nende õigusi rikuvad, vaidlustada riigikohtus. Seda on tehtud, on võimalik teha ka praegu, aga juhin lihtsalt tähelepanu, et kui kaebuse tahavad esitada fraktsioonid või opositsioon, siis see kaebus tõenäoliselt tagastatakse. Kaebuse saavad esitada ikkagi riigikogu liikmed näiteks praegusele obstruktsiooni lõpetamise peale. Just nimelt oma õiguste kaitseks.

Tähendab iga riigikogu liige?

Nad võivad teha seda ka ühiselt, aga just nimelt kaebajaks peavad olema riigikogu liikmed, kes näitavad, kuidas nende seaduslikke ja põhiseaduslikke õigusi rikuti.

Ühesõnaga, nad ei pea ootama seaduse vastuvõtmist selleks, et see jõuaks riigikohtusse? Nad võivad riigikohtusse pöörduda ka näiteks kaebusega selle kohta, kuidas koalitsioon nende maksuseaduste või perekonnaseaduse või mis muu iganes seaduse muutmist on korraldanud riigikogus?

Põhimõtteliselt seda saab tõesti riigikohtu varasemast praktikast järeldada. Näiteks on riigikohus andnud hinnangu ka seaduseelnõu usaldusega sidumisele ja öelnud selgelt, et näiteks usaldusega siduda, mis siis tähendab, et riigikogu käest võetakse sisuliselt see eelnõu ära, riigikogu liikmed enam muudatusi selles seaduseelnõus teha ei saa - on olukord, et võtke või jätke. Niisugust võimalust ei tohi kuritarvitada, seda ei tohi teha sageli ja kindlasti ei tohi seda teha üksnes eesmärgiga välistada ebamugav arutelu.

Praegu on meil tegemist olukorraga, kus vähemalt üks valitsuse liige, aga ilmselt ka rohkem on enne eelnõukogude riigikogu menetlusse jõudmist juba öelnud, et need seadused on paketis ja nende läbiviimiseks on kavas kasutada usaldushääletusega sidumist. See on siis nagu põhiseadusega vaimuga vastuolus olev praktika?

Ma arvan küll. Ja kui selline riigikohtu vaidlus peaks tekkima, eks see siis oleks päris hea tõend.

Aga veel kord: siin tuleb eristada kahte asja, üks on seaduse põhiseaduspärasus, mõne normi põhiseaduspärasus - seda hinnataksegi siis, kui seadus on vastu võetud. Ja teine küsimus on, et kas see seadus on vastu võetud õiguspärases menetluses. Vabariigi president on mõnel juhul ka menetlusreeglite rikkumise tõttu lükanud seaduse tagasi ka suhteliselt hiljuti.

Ja nüüd kolmas juhtum on siis see, kus praegu saaksid riigikogu liikmed soovi korral pöörduda riigikohtusse, et kontrollida, kas [näiteks] kuulus memo, mis juhatusele ette valmistati ja mille alusel obstruktsioon murti - kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Just tahtsin selle memo kohta teie käest küsida, te olete kindlasti seda lugenud. See ei ole ju pikk dokument?

Kahjuks, kui me jah, riigikogust seda küsisime, siis seda meile ei antud, sest öeldi, et seda ei tohi anda. Aga õige pea ilmusse kõikides väljaannetes, nii et eks me siis lugesime nendest väljaannetest.

Mis teie hinnang sellele memos välja pakutud ja nüüd siis ka tegelikult riigikogu saalis reaalselt rakendatud lahendusele?

Vaat nendes asjades, kus otsustaja on riigikohus ja kus õiguskantsler ei ole menetlusosaline, ma pigem ei tõttaks seda hinnangut andma. Nii et ma päris siiralt loodan, et riigikogu liikmetest keegi selle vaidlustab ja siis on selgus majas, et ei jää järjekordset tüliküsimust õhku.

Tuletan meelde, et 2021. aastal, kui otsustati hakata riigikogu istungeid pidama üksnes elektrooniliselt kaugistungi vormis, siis riigikogu liige otsustuse selle vaidlustas riigikohtus. Riigikohus kinnitas, et tõesti, et riigikohtu pädevus on selliseid riigikogu iseenesest enesekorralduslikke otsuseid kontrollida ja toona siis ka leidis, et tegelikult see otsus oli õigusvastane.

Aga räägime siis üldisemalt, et jätame selle memo kõrvale. Küsin nii, et kas riigikogu liikmetel on põhiseaduslik õigus lõputult esitada arupärimisi ja seaduseelnõusid?

Lõputult tõenäoliselt ei ole. On üks väga oluline põhimõte, näiteks inimõiguste konventsiooni artiklis 17 on see kirjas, et mitte ühtegi demokraatlikku õigust või inimõigust näiteks tolles kontekstis ei tohi kuritarvitada, selleks, et süsteemi hävitada.

Mis tähendabki, et riigikogu liikmetelt ei tohi ära võtta õigust esitada arupärimisi, esitada eelnõusid, esitada muudatusettepanekuid, esitada vajadusel proteste, istungi juhatajale küsimusi. Nii nagu on obstruktsiooni puhul varem tehtud, et iga muudatusettepaneku hääletamise eel paluda vaheaega ja pidada fraktsioonis nõu või käia kohvikus, et kõik need õigused peavad olema ega neid ei tohi ära võtta.

Aga tõsi on ka see, et neid õigusi ei tohi kuritarvitada, selleks et parlamentaarne arutelu täielikult välistada.

Ja sellepärast ma ütlengi, et tegelikult tuleb leppida fraktsioonidel kokku, milline on see poliitiline kultuur, millest juhindutakse selle olukorra lahendamisel ja millest kõik võiksid juhinduda edaspidi. Sest asi on tõesti selles, et opositsioon täiesti õigesti kardab, et need eelnõud seotakse valitsuse usaldusega, võetakse fraktsiooni distsipliini nõudes vastu, kuigi tegelikult on ka koalitsiooni fraktsioonide liikmetel õigus kas üldse mitte hääletada või hääletada vastu. Aga ega senine kogemus ei näita, et seda usinalt tehtaks, isegi siis, kui tegelikult lahendust õigeks ei peeta.

Nii et vaatamata kõigile neile võimalustele pöörduda riigikohtusse, vaidlustada erinevaid riigi riigikogu poolt vastu võetud seadusi või tegevusi menetlemisel, saab lahenduseks siiski olla see, kui riigikogu erakonnad omavahel kokku lepivad. Kustkohast jookseb see nii-öelda piir ühelt poolt siis valitsuse poolt soovitavat eelnõude läbisurumise metoodika osas ja teiselt poolt siis nende obstruktsiooniga takistamise osas?

No tõenäoliselt oleks see kõige töökindlam lahendus. Aga veel kord - minul oleks hea meel, kui see obstruktsiooni lõpetamise võte riigikohtus üle vaadataks, sest siis saaks ühe konflikti koha jällegi lahendatud.

Muidu võib tekkida olukord, kus selle peale hakatakse ehitama uusi väiteid, et justkui midagi oleks ebalegitiimne või valesti. Kui see õigusrahu seal saabub, et siis kindlasti on lihtsam edasi minna ka nende kokkulepetega. Ja mulle tundub, et siin on mõlemad pooled teinud põhimõttelisi vigu.

Esiteks - kogu meie põhiseaduslik kord, millele on riigikogu liikmed ka truudust vandunud, kui nad ametisse astusid, rajaneb ju sellel, et kohtuotsus loob õigusrahu. Meie valimised on ausad, need on igal viisil kontrollitud, seaduspäraselt saab esitada kaebusi, kaebused vaadatakse läbi. Valimistulemus on kinnitatud, riigikohus on leidnud, et see on põhiseadusega kooskõlas, see on õiguspärane. Ja nüüd on põhiseadusliku korra väga oluline element kõikide kohustus seda valimistulemust tunnistada, tunnustada. Ei ole sobiv öelda, et see on kuidagi vale või ebalegitiimne.

Teiseks, riigikohtu otsused on täitmiseks. Ka siis, kui need ei meeldi, siis ikkagi Eesti põhiseadus nõuab, et tuleb lähtuda sellest, mis on öeldud. Ja iga institutsioon, kaasa arvatud riigikogu, peab tegema oma tööd ja ka teeb.

Nii et mulle tundub, et asi hakkas kraavi kiskuma juba sealt, kus hakati vaidlustama valimistulemust. Ja ega see, et koalitsioon millegipärast asus seisukohale - nii nagu mitmed varasemad koalitsioonid - et kõik kõige suurema mõjuga otsused tuleb ära teha otsekohe, ilma aruteluta, ilma analüüsita - ega see ei teinud asja paremaks.

Sellepärast ma ka ütlen, et minu meelest siin ainuke viis on see, et tuleb riigikohtul paluda seda tööd teha ja ülejäänud osas leppida kokku. Ja leppida kokku nii, et see kokkulepe võiks kehtida ka tulevikus. Et see sobiks kõikidele sõltumata sellest, kas nad näevad ennast opositsioonis või koalitsioonis.

Ma küsin kaks sellist retooriliselt väga palju kasutust leidvat küsimust ka. Ühelt poolt on väga palju kordi koalitsioonisaadikute ja valitsusliikmete poolt kõlanud väide, et Eestis on kas siis riigikogu kriis või demokraatia kriis või kõige konkreetsemalt siis põhiseaduslik kriis. Kas meil on selline olukord?

Ei ole.

Teiselt poolt on opositsiooni poolt kõlanud väiteid, et sellega, mida riigikogu juhatus ja enamus otsustasid seoses arupärimiste lõpetamisega, et sellega on alanud opositsiooni mahasurumine, vaigistamine, nii-öelda uus vaikiv ajastu?

Sellega ei saa samuti nõustuda. Veel kord - kui nad tunnevad, et õigusi on rikutud siis ei ole midagi keerulist. Tuleb see kirja panna. Riigikogu liikmed, kes tunnevad, et nende õigusi on rikutud kirjutavad alla ja see tuleb saata riigikohtusse.

Tuleks nüüd selle nii-öelda eelnõude kiirkorras menetlemise juurde. Tegelikult peaks alustama ilmselt sellest, et olen vestelnud päris mitme tänase valitsuskoalitsiooni liikmega, riigikogu liikmetega, kes põhimõtteliselt üsna ühtemoodi on öelnud, et enamuse oluliste maksumuudatuste kohta lugesid nemad siis, kui said ühel laupäevasel keskpäeval esimest korda tervikuna koalitsioonilepingu kätte. Suurem osa riigikogust luges seda veel hiljem ja ühiskond samuti. Kas juba selline asjade algus on korrektne, et põhimõtteliselt pärast ülekaalukat valimisvõitu valimised võitnud erakond või erakonnad panevad koalitsioonileppesse laialdase mõjuga maksumuudatusi, millest enne valimisi juttu ei olnud?

Minu arvates seda võib teha ja ka enne valimisi ma püüdsin selgitada, et meil siin on kokkuleppe demokraatia. Eesti on väga erinev Ameerika Ühendriikidest näiteks ja sealseid praktikaid ei tohiks ega tasu siia tuua.

Eesti sarnaneb Soomele, mingis mõttes kindlasti Saksamaale, Taanile ehk siis sellistele kokkuleppedemokraatial ja koalitsioonivalitsustel rajanevatele riikidele. Ja see tähendab seda, et mingeid konkreetseid valimislubadusi ei ole mõtet anda ja süsteem peab päris kindlasti välistama ka nende üks-ühele täitmise.

Asi on ju selles, et kõikidel erakondadel on oma esindatavad huvid, omad valijad ja kui koalitsioon sünnib, siis see koalitsioonilepe ei tohiks olla niimoodi, et selle erakonna lubadustest siin kolmandik ja selle erakonna lubadustest kolmandik ja siis ka kolmandik ja siis fraktsiooni sunni toel surutakse need ühegi muudatuste läbi. Niimoodi ei tohi teha.

Aga niimoodi praegu ju tehakse!

See mulje võib jääda küll ja varasemad koalitsioonid on seda ka korduvalt näidanud ja ka varjamatult on siis koalitsiooni teised osapooled öelnud, et ega meie selle seaduse poolt ei ole, kuigi tegemist on väga suure eelarvemõjuga, väga suure tulevikumõjuga, väga paljudele inimestele isiklikult väga olulise mõjuga seadusega. Aga siis võetakse see riigikogus vastu ja ka osa neist, kes hääletasid poolt, ütlevad juba poolt hääletamise järel, et tegelikult ma olen vastu.

Loomulikult nii ei tohi see asi käia ja nii see peaks käima.

Aga küsimus sellest, et kas tohib asuda vastu võtma üksnes neid seadusi, millest oli kampaanias juttu – no nii see ei ole. Valimistel tuleb lähtuda valitava erakonna ja kandidaadi maailmavaatest. Ka valimiskompassi on siin päris heaks abiks ja sealt ilmselt hakkavad need lahendused sündima.

Ja veelgi enam: koalitsioonilepe ei tohi olla üksikasjalikult detailne ega ka väga selgelt siduv, sest et seaduseelnõude ettevalmistamisel võib selguda, et see mõte oli hoopiski halb, et sellest tuleb loobuda. Või siis kas juba seaduseelnõu ettevalmistamisel või pärast riigikogus tuleb seal midagi oluliselt muuta. Ja siis tulebki muuta. Nii et ette kokku leppida, et see maks tõuseb nii ja seda tehakse naa - seda ei tohiks tegelikult avalikkus mitte kuidagi sallida.

Aga meil on olukord ju tegelikult nüüd selline, kus vähemalt kahe, aga võib olla ka kolme ministeeriumi ametnikud on kirjutanud kirjad, mis on ministri nime all läinud teistele valitsusliikmetele välja, kus formaalselt minister enda poolt toetatava seaduseelnõu kohta, näiteks omavalitsuste tulude ümberjagamine või siis perehüvitised või käibemaks, on formaalselt öelnud, et need plaanitavaid seadusemuudatused on negatiivsete, võiks öelda halbade mõjudega ja seda ei peaks võib-olla tervikuna sellisel kujul tegema, peaks teostama mingeid lisaanalüüse, peaks kaaluma. Ja minister loeb siis uudistest, et ta on sellise kirja justkui välja saatnud ja ütleb ei - tegelikult see on tööõnnetus, et me ikkagi läheme täiesti sujuvalt ja väga kiiresti nende eelnõudega edasi.

Nendel eelnõudel peavad olema väga korralikud mõjuanalüüsid ja kui tuleb välja, et soovitud head mõju sellisel kujul tegelikult oodata ei ole või et tulevad mingid niisugused halvad mõjud, mida ei osatud ette näha - näiteks Eesti ettevõtluskeskkonna nõrgenemine või konkurentsivõime nõrgenemine, siis tuleb sellisel kujul nendest eelnõudest rahulikult loobuda. Ja selle pärast ei tasu kedagi kindlasti hukka mõista.

Aga koalitsioonilepingus on ju nii kokku lepitud, et niimoodi tehakse!

Just, aga see ei ole argument. Ja kahjuks ka eelmised koalitsioonid ongi ju praktiseerinud seda, et kui keegi esitab muudatusettepaneku või kasvõi küsimuse mingite mõjude kohta, siis öeldakse, et me seda arutama ei hakka, sest koalitsioonilepingus on juba teisiti kirjas.

Koalitsioonileping ei saa mitte kuidagi asendada põhiseadust ega ka parlamendi liikmete õigust ega kohustust kõiki seaduseelnõusid oma parima teadmise, südametunnistuse järgi arutada ja pärast siis vajutada vastavalt ka nupule.

See praktika, mida me nüüd praegu näeme, on ju selline, et nende samade oluliste suurte mõjudega seaduseelnõude või väljatöötamiskavatsuste kooskõlastamiseks on teistele ministeeriumidele, osapooltele, huvigruppidele, mõnel puhul nagu näiteks kohalikke omavalitsusi puudutav tulude muudatus jäetud sõna otseses mõttes kaks ja pool päeva aega.

Täiesti lubamatu!

Aga kas see on ka seadusevastane?

Seadus seda nii detailselt ei reguleeri, aga see on kõikide õigusloometavade vastane ja minu arvates ausalt öeldes on õige, et sellele opositsioon ka obstruktsiooni rakendades tähelepanu juhtis.

Lihtsalt nüüd tuleb tähele panna, et sünnivad need kokkulepped, millest me ennist rääkisime. Loodame, et sünnivad, sest see oleks Eestile väga kahjulik, kui kokkuleppe-demokraatia asenduks täiesti polariseeritud, kahe ploki süsteemiga. See tegelikult ei ole midagi, mida tahta.

Aga lähme siit edasi. Tegelikult vaatamata obstruktsioonile on koalitsiooni õnnestunud mõned eelnõud ka riigikogu menetlusse saada, et seesama maksumuudatuste eelnõude komplekt, mida paralleelselt menetletakse ja nüüd ka perekonnaseaduse muudatused jõudsid komisjoni. Nende perekonnaseaduse muudatuste puhul kõik komisjoni liikmed said selle ligi 200-leheküljelise eelnõu ja seletuskirja dokumendi kätte väidetavalt õhtul - kes kell üheksa, kes kell kümme ja komisjoni istung, kus algas selle eelnõu arutamine, oli järgmisel päeval kell kolm pärastlõunal. Ilmselgelt on võimalik inimlikult see 200 lehekülge läbi lugeda. Aga ütleme niimoodi, et seisukoha kujundamiseks, süvenemiseks, detailidest aru saamiseks jääb enamusele inimestele sellest ajast siiski väheks?

Kindlasti jääb väheks ja riigikogu liikmetel ongi kohustus esitada ka eelnõu välja töötajatele ja teistele, kellel on midagi selle eelnõu kohta öelda, neile küsimusi ja saada täpselt aru, mida üks või teine säte tähendab. Ja selleks tuleb võtta piisavalt aega, nii et loomulikult võib esimese arutelu kas või kohe läbi viia, kui komisjon niimoodi otsustab, aga sellele peavad järgnema järgmised arutelud, mida peetakse niikaua, kui kõik on saanud oma küsimused esitada ja neile vastused,  meeldivad need siis neile või mitte.

Nii et põhimõtteliselt opositsioon, kui ta vähegi saab, peaks seal komisjonis võtma nii palju aega nende, ükskõik siis millist eelnõude menetlemiseks, kui nende inimlikult teostatava tempos menetlemiseks aega võib minna?

Mitte ainult opositsiooni-, vaid ka koalitsioonisaadikud.

See oleks Eesti poliitilise kultuuri parandamisele üks väga oluline samm, kui koalitsioonipoliitikud sama moodi annaksid endale aru, et ka nendel on ametivanne, mille nad on andnud ja et ka nendel on vastutus, et nendes eelnõudes ei oleks vigu ja et nende eelnõude vastuvõtmise ja jõustumise järel ei tekiks Eesti ühiskonnale kahju.

Ma küsisin eelmisel nädalal täiesti uue, riigikokku jõudnud erakonna Eesti 200 värske parlamendisaadiku Peeter Tali käest küsimusi selle sama rahvasaadiku autonoomia kohta. Ja teised kolleegid, ajakirjanikud on küsinud neid teistelt koalitsiooni kuuluvatelt ja ka opositsiooni kuuluvatelt rahvasaadikutel pärast valimisi. Sellest, mida me oleme siis vastuseks saanud, ma julgen oletada, et nii juba parlamentaarse kogemusega kui ka täiesti värskelt parlamendi koosseisu jõudnud rahvasaadikud käsitlevad sellist fraktsiooni või erakonna distsipliini ikkagi täiesti ülimuslikuna.

Siis on võib-olla vajalik neile selgitus, et tegelikult tuleb juhinduda põhiseadusest, tuleb juhinduda ametivandest ja fraktsiooni distsipliin iga riigikogu liikme isiklikku vastutust mitte kuidagi ei väära. Jah, tulemus võib olla fraktsioonist väljaheitmine, aga mitte kelleltki ei saa nõuda, ta hääletaks oma südametunnistuse vastaselt. Tegelikult õigusriiklik fraktsiooni distsipliin tähendab seda, et oma vastuväited esitatakse fraktsiooni istungil. Ja kui ikkagi ollakse seisukohal, et eelnõu toetada ei saa, siis antakse sellest oma fraktsioonile ka teada. Ja demokraatlik on, kui selle peale inimest välja ei visata.

Aga loomulikult, kui inimese maailmavaade on sedavõrd muutunud, et ta enam selles fraktsioonis jätkata ei saa, et ega siis sinna nii-öelda akna alla fraktsioonituks minekus ei ole ka midagi hullu, seda on ka varem juhtunud.

Aga päriselt ka varasemates riigikogu koosseisudes on olnud fraktsioone, kes ikkagi fraktsiooni distsipliini niimoodi näevadki. Et saadikust on alatu hääletada ootamatult vastu, aga kui ta on oma vastuväited fraktsioonis esitanud, ta ei ole teisi ümber veenda suutnud, siis ta on informeerinud, et ei osale hääletusel üldse või siis ta hääletab vastu, et siis on seda ka lubatud teha.

No see on vastutuse ja eetika plaanis kindlasti väga tore sellel rahvasaadikul kuulda ja valijatel ka. Aga äkki peaks ikkagi riigikogu ise võtma mingisuguseid oluliselt materiaalsemaid samme selleks, et rahvasaadiku, riigikogu liikme tegelikku autonoomiat suurendada? Ilmselt võib vist oletada, et kui näiteks riigikogu liikmel oleks oma büroo, kus oleks assistendid, kes aitaksid 200 lehekülge seaduseelnõud ühe ööga läbi töötada, seisukohti kujundada, siis ka nende hirm selle fraktsiooni toetuse kaotuse ees oleks ju väiksem?

Kardan, et sõltumatus ja julgus oma tööd teha on ikkagi inimese südames ja inimese enda hinges kinni. Mitte keegi kõrvalt ei saa selleks väga oluliselt julgustada.

Aga miks meil on siis nii palju näiteid väljapaistvatest inimestest, kes kümnete aastate kaupa täiesti automaatselt täidavad seda parteidistsipliin, ehkki kõrvalt vaadates võiks öelda, et tema vaated ilmselgelt nende hääletusel tehtud valikutega ei ole kooskõlas?

Noh, ajakirjanikel on võimalik ja ka valijatel on võimalik nendelt inimestelt küsida, miks see nii on. Mina oma töö pinnalt võin jälle tuua ka teistsuguseid näiteid, kus on täiesti olnud olemas saadikuid, kes olgu ta parasjagu opositsiooni või koalitsiooni poolel - tema oma varasema eriala sisuks olevad asjad viib ikkagi läbi. Niimoodi näiteks me oleme saanud kasvõi hooldekodudes elavate puuetega inimeste abivahendite probleemi lahendatud. Ja päris palju on selliseid juhtumeid, kus on riigikogu liikmed, kes tunnevad mingit valdkonda väga hästi ja nad võtavad selle ette, veenavad ära kolleegid. Ja see seaduse muudatus tuleb.

Lõpuks küsiksin sellise pikema vaatekohta. Meil on tegelikult üsna erakordne riigikogu koosseis, kus ühel erakonnal on 37-kohaline fraktsioon, üsna ettearvatavalt kuni järgmiste riigikogu valimisteni nelja aasta pärast ja ta võib moodustada seal riigikogu koosseisus üsna erinevaid valitsusi, kus ta jääb kogu aeg domineerima. Teisest küljest on selle sama erakonna esimees, peaminister Kaja Kallas pärast valimisi kurtnud, et ta ei saa valitseda – et opositsioon segab, teeb obstruktsiooni, on võrrelnud seda erinevate vastikute režiimidega välismaalt. Mismoodi peaks kirjeldama selle suure erakonna fraktsiooni vastutust nende järgneva nelja aasta jooksul?

Selles fraktsioonis on väga erinevad liikmed, mina pean isiklikult päris siiralt kõikidest riigikogu liikmetest lugu. Ja mina alati olen mõningase imestusega kuulanud neid arvamusi, et kõik, näiteks peaministri erakonna fraktsiooni liikmed on kõikides küsimustes ühte meelt ja päris kindlasti alluvad fraktsiooni käskudele ja keeldudele. Ma arvan, et see ei pruugi nii olla. Ja ma arvan, et küllalt suur ülesanne on valitsuse liikmetele, peaministrile, fraktsiooni esimehele ka see, et oma fraktsiooni koos hoida ja muuhulgas nendele väga väärikatele inimestele anda võimalus oma seisukohti tegelikult avaldada.

Küllap on neid, keda nimetatakse parteisõduriteks, kes vajutavad nupule nii, nagu kästakse. Mäletate, millalgi olid ju isegi need värvipliiatsid, millega juhendati. Üks kõige lõbusam vaidlus oli see, kus tekkis vaidlus ja ma pidin ametnikuna kahjuks selle lahendamisel osalema. Et mis värvi pliiatsi fraktsiooni esimees siiski tõstis. See oli erakordselt jabur, seda ei ole hiljem ette tulnud. Aga on teistsuguseid asju ette tulnud.

Aga samas tuleb ette seda, et sellesama suure fraktsiooni väga suurte kogemustega ja väga väärikas liige tuleb telesaatesse ja sõna-sõnalt esitab erakonna poolt kokku lepitud jutupunkte. Kuidas seda seletada? Seal väga suurt iseseisva mõtlemise märki ju ei paista.

Nagu öeldud, inimese väärikust ei saa kuidagi väljastpoolt peale suruda. Saab avaldada tunnustust või vastupidi, kurvastust selle üle, et inimene nähtavasti esita oma mõtteid. Aga ega seal enamat teha ei saa.

Aga veel kord - mina arvan, et ei ole mingisugust suurt kriisi. Samasugust meeleolu nagu praegu mina olen oma küllaltki pika ametiaja jooksul näinud õige korduvalt 1990ndate lõpust saadik. Meeleolu on alati sama, jutt on alati sama ja lahendus on ka alati sama - kas lepitakse kokku, et me kõik teeme edaspidi paremini või siis kuidagi see olukord jälle laheneb ja järgmine kord tehakse veel halvemini. Sellest on andnud Rein Taagepera täna Eesti Päevalehele just väga hea intervjuu, nii et soovitan kõigil lugeda.