Viimaste nädalate moesõna on obstruktsioon – mõiste, mis on peamiselt kasutuses meditsiinis ja tähistab organi töö takistamist. Parlamendis on obstruktsioon tähendanud opositsiooni takistusi, et mõnd seaduseelnõu ei saaks vastu võtta. Praeguseks on sellest aga kujunenud mitte enam eelnõu takistamine, vaid kogu parlamendi institutsiooni töö seiskamine.

Käib üks lõputu arutamine selle üle, kas obstruktsioon on seaduspärane. Olgu öeldud, et on. Siis käib arutelu, kas obstruktsiooni lõpetamine, nagu seda tegi riigikogu esimees, on seaduspärane. Ka see on. Ja siis on terve rida arvamusi, et praegune olukord viitab demokraatia kriisile ning sama palju arvamusi, et kriisist on asi kaugel.

Aga kõik see on poliittehniline sabasulgede keerutamine, ilma tegelikele probleemidele lahenduse otsimiseta. Mis siis probleem on, kui vaadata otsa seaduseelnõudele? Üks on maksutõusude kobar ja teine peretoetuste kärpimine ehk eelmise valitsuse otsuste tagasikeeramine. 

Kui opositsiooni peamine nõudmine oli, et peretoetusi ei kärbitaks, siis koalitsioon pakkus kompromissiks maksutõusude eelnõude tükkideks lahutamist. Kõlab nagu õuna asemel lusikas.

Isamaa seisab oma ammuse lubaduse eest toetada suurperesid, et selle kaudu oleks motivatsiooni saada rohkem lapsi. Keskerakond seisab selle eest, et nende koalitsiooni ajal vastu võetud seadusemuudatust ümber ei keerataks, sest see heidab varju nende poliitilise võimekusele. Ja EKRE kasutab võimalust ning lõikab profiiti avalikkuses sõna saada ja valitsust siunata.

Reformierakond keerab tagasi omaenda koalitsiooni ajal tehtud otsust, kuid põhjusel, et see oli juba tegemise ajal selgelt üle oma võimete elamine. Tõsi on, et riigieelarves nii heldete toetuste jaoks raha pole. Aga selle peale pakun välja pealtnäha absurdse, kuid vahest toimivama lahenduse.

Kõrgemad toetused kõigile lastele

Mis siis kui jagaks toetusi rohkem, kuid sihitumalt? E-riigi akadeemia vanemekspert Liia Hänni (SDE) käis sel nädalal "Vikerhommikus" välja idee, et praeguse suurperedelt perehüvitise kärpimise asemel võiks hoopis anda suuremad lapsetoetused ka ühe- ja kahelapselistele peredele. 

Idees võib see tunduda põhjendamatu rahakülvina. Aga praktikas võiks see hoopis olla säästlikum. 

Mis siis, kui tõepoolest kasvaksid perehüvitised ka ühe- ja kahelapselistele leibkondadele, kuid seda saaksid need, kes selleks soovi avaldavad?

Praegu laekub toetus kõigile lapsevanematele automaatselt. Kuni kahe lapse vanemad saavad kummagi lapse pealt 80 eurot kuus. Alates kolmandast lapsest on lapsed rahaliselt justkui rohkem väärt, mistõttu pered, kus on kolm kuni kuus last, saavad lasterikka pere toetust 650 eurot. Seitsme ja enama lapsega pered 850 eurot.

Suurem pere, suuremad kulud ja tõenäoliselt pole kuigi palju lasterikkaid peresid, kes sellest toetusest ära ütleksid. Küll aga on päris palju ühe või kahe lapsega vanemaid, kelle sissetulek on päris piisav ning kes lastetoetust tegelikult ei vaja, ega ka taha. Praegu puudub aga võimalus, kuidas sellest toetusest loobuda.

Üks linnuke e-riigis

Tuleme tagasi mõtte juurde tõsta lapsetoetusi kõigi perede jaoks. Mis siis, kui selle muudatusega kaasneks nõue, et kõik lapsevanemad, kes toetust soovivad, peavad selleks tegema sooviavalduse? Meie e-riigi keskkonnas ei tohiks olla ühe sooviavalduslinnukese lisamine kuigi keeruline.

Need, kes on motiveeritud ja toetust vajavad, saaksid selle hõlpsasti. Ja need, kes ei ole motiveeritud või seda ei vaja, ei saa ka toetust. See hoiaks potentsiaalselt kokku peaaegu sama suure summa kui praegu igalt lasterikkalt perelt 200 euro kärpimine. 

Väidan seda põhjusel, et Eestis oli 2022. aasta seisuga ühe- ja kahelapselisi leibkondi enam kui 84 000. Vähemalt kolme lapsega leibkondi aga pisut üle 16 000.

See läheks kokku ka ühe koalitsioonipartneri, Eesti 200 valimiseelsel ajal rõhutatuga, et digiriigis saab asju teha täpsemalt, vajaduspõhisemalt ja nutikamalt. 

Pealtnäha kulukam, kuid tegelikkuses ilmselt hoopis soodsam otsus, suurendaks võrdsustunnet inimeste hulgas – pole vahet kas üks või kuus, iga laps on sama väärtuslik. Suurpered ei tunneks end alandatu või süüdistatuna. Ühe- ja kahelapselised leibkonnad tunneksid end väärtustatumana. Raha saaksid need, kes tõesti vajavad.

Mine tea, äkki annaks see mõnelegi inimesele julgustust saada esimene või teine laps ehk panustaks natukenegi iibeprobleemi lahendamisse.

Poliittehnoloogilise sabasulemängu juurde tagasi tulles laheneks ka praegune obskuurne obstruktsiooni olukord, sest opositsioon ei saaks koalitsiooni süüdistada teerullitamises ning koalitsioon, nutikalt tegutsedes, lahendaks ühiskonnas ka tegeliku probleemi. Poliitprofiiti lõikaksid selles olukorras kõik nii lisaefektina.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.