Erakond Isamaad on tihtilugu kutsutud EKRE light'iks ehk siis veidi viisakamaks ja mõõdukamaks versiooniks Helmete erakonnast. Möödunud nädalal valis Isamaa endale noorema ja dünaamilisema juhi, Urmas Reinsalu. Kas Isamaa saab EKRE light'i taagast nüüd vabaks? Vastus on, et tõenäoliselt mitte, kuid palju sõltub ka ametis olevast liberaalsest valitsusest ja nende "võimekustest" tekitada võõrandumistunnet ja pettumust mõõdukamas konservatiivses valijas.

Ühelt poolt pole Isamaal lootuski EKRE light'i kuvandist vabaneda, sest selle, mis on rahvuskonservatiivsus praeguses Eestis ning kuidas seda mõista, ei defineeri ammu enam Isamaa, vaid Helmete ajutrust. EKRE-l on õnnestunud vähem kui kümnendiga põhjalikult muuta seda, kuidas Eesti avalikkus kõneleb konservatiivsusest ja liberaalsusest, parempoolsusest ja vasakpoolsusest, rahvuslusest ja globaliseerumisest.

Isamaa on seni olnud pigem kaasajooksik, haakides end erinevatel hetkedel EKRE algatuste taha, olgu selleks siis abielureferendum, sisserändevastased meeleavaldused või traditsioonilise perekonna kaitsmine.

Kas teile meenub viimastest aastatest Isamaa enda mõni tõeliselt rahvuskonservatiivne initsiatiiv, mis tekitas suurt ühiskondlikku resonantsi ja milles Helmed pigem Helir-Valdor Seederi sabas sörkisid, mitte vastupidi? Mulle vähemalt mitte… Püüdlus tõsta sündimust ja demograafilist olukorda viimaste valimiste üheks põhiteemaks kukkus Isamaal läbi ning Seederi pensionireformigi on raske üheselt seostada rahvuskonservatiivse agendaga.

Reinsalu võib küll enesekindlalt kuulutada, et Isamaa pole kultuurisõdade erakond, kuid reaalsus on see, et liberaalsuse ja konservatiivsuse teravast vastandusest on saamas nii Eestis kui ka 21. sajandi poliitikas laiemalt üks kandvamaid konfliktitelgi.

Eestis määravad seda mängu juba mitu viimast aastat kaks ideoloogilise skaala otspunktides olevat suurerakonda: Reformierakond ja EKRE. Nende vahele jäävatel väiksematel jõududel tuleb olukorraga lihtsalt kohaneda ning loota, et polariseerumine ei muutu nii suureks, et Eesti hakkab liikuma kaheparteisüsteemi suunas ning mõõdukam tsenter üldse tühjaks jookseb.

Sellest ka suurim oht Isamaale: mida kangemaks polariseerumine liberaalsuse-konservatiivsuse teljel muutub, seda enam on partei sunnitud pooli valima. Loomulik valik on konservatiivne leer, aga seal dikteerivad mängu ja jutupunkte Helmed. Seega pole EKRE light'iks olemisest Isamaal justkui mingit pääsu.

Ometi on kaks võimalikku teed, kuidas Isamaa saaks EKRE light kuvandist vabaneda. Esimene neist on nn laia katusega erakonna tekitamise strateegia, kus üritatakse ühteaegu kõnetada nii konservatiivset kui ka mõõdukamalt liberaalset valijat.

Isamaa hiljutine ajalugu pole selles osas kuigi julgustav, sest kahel korral on seesugust strateegiat katsetatud ja see on lõppenud fiasko ja suure sisetüliga. Kõigepealt üritas Margus Tsahkna 2016. aastal oma "avatud rahvusluse" ideega partei toetuspinda laiendada ja kauaks ta partei juhiks peale seda ei jäänud. Kaks aastat tagasi tegid samasuunalise katse Parempoolsed Lavly Perlingu juhtimisel ja nad visati parteist välja.

Teiste riikide kogemus näitab, et seesugused nn laia katuse erakonnad, mis suudavad ilma lõhenemata endas ühendada vastandlikke maailmavaateid, iseloomustab üks läbiv joon. See joon on karismaatiline liider ehk ülipopulaarne ja võimekas juht, kes partei sees oskuslikult, konflikte siludes, seda koos hoiab. Kuna valijad hääletavad pigem isiku kui maailmavaate järgi, siis ei häiri seesugune ideoloogiline ebakonsistentsus kedagi.

Urmas Reinsalu seniseid häälesaake vaadates pole küll esialgu paista, et tegu oleks eespool kirjeldatud karismaatilise liidri tüüpi poliitikuga. Seega, "laia katuse" strateegia kasutamine on Isamaa jaoks üsna suure küsimärgiga.

Siiski on Isamaal veel üks valguskiir. Kaja Kallase valitsus tundub tegevat kõike selleks, et mõõdukamat konservatiivset valijat endast eemale peletada: samasooliste abielu, maksutõusud, opositsioonist ülesõitmine riigikogus, jne.

Mitmed uuringud on näidanud, et valijate teist ja kolmandat eelistust vaadates võiks Isamaa toetus potentsiaalselt olla kaks-kolm korda nii suur kui see praegu on. Küsimus on, kas Isamaa suudab ära kasutada seda ajaloolist hetke ning muutuda mõõdukamate konservatiivsete valijate esmaeelistuseks või jõuavad siingi konkurendid ette.

Kui Isamaa tõesti mõõdukamaid konservatiive enda poole tõmmata soovib, siis tuleks kõigepealt selgeks teha, kes need valijad on, milline on nende tegelik väärtuspilt, millised teemad neid erutavad, millised jätavad ükskõikseks. Ühesõnaga, selle asemel, et kiruda sihtasutust SALK, tuleks kasutada just nende meetodeid ehk 21. sajandi küsitlus- ja andmeanalüüsi, et oma potentsiaalsetest valijates sotti saada ja neid seejärel kõnetama asuda. Tere tulemast 21. sajandisse, erakond Isamaa!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.