Kesknädalal Tallinnas algav ja pühapäevani vältav kirjandusfestival HeadRead keskendub sügavamas mõttes küll kirjutatud sõnale, kuid festivali olemus on hoopis kõneldav ja mis veelgi olulisem, kuulatav sõna.

Mõeldes varasematele HeadRead festivalidele, mida olen külastanud, ei ole ma vist kunagi näinud, et keegi seal midagi kirjutaks, isegi lugemist ei ole märkimisväärselt silma hakanud. Pigem ikka tullakse kokku näiteks Kirjanike Majja, kus saalis must lagi ja välisseinal Juhan Smuuli bareljeef, ning kuulatakse, mida on lähematel ja kaugematel külalistel, kirjanikel-tõlkijatel-kirjastajatel maailmale oma tegevuse laienduseks ja õigustuseks öelda.

Saalisolijad kuulavad vestlusi tõesti jäägitu tähelepanuga, arupärimisi esitatakse mõistlikus ajaraamis ja ründamiseta ning ainus obstruktsioon, mida olen märganud, on see, kui publik ei raatsi kohtumise lõpuga leppida, sest nii palju oleks veel küsida ja arutada ning ikka selleks, et kirjandust ja elu tervikuna veidi paremini mõista.

Kõnelemise ja kuulamise täpse vahekorra kogemiseks ning harjutamiseks ongi kirjandusfestivalid väga tänuväärsed sündmused, kuigi peab tunnistama, et need, kellele taolisi õppetunde kõige enam vaja oleks, kirjandusüritustele kardetavasti väga sageli ei satu, millest on tuline kahju, kuid eks jää siis nende jaoks kasvõi sotsiaalmeedia, kus kõigepealt tuleb kõnelemine, siis on tükk tühja maad ja alles selle järel kuulamine.

HeadReadi erilehes arutles dialoogi – mis ju ongi kuulamine ja kõnelemine käsikäes – võimalikkuse ja võimatuse üle Jan Kaus, kes märkis, et on lapsepõlve lemmikraamatuist saanud ellu kaasa idealistliku ja juba elukaugeks muutunud kujutelma, et vaenlased suudavad kasvõi mõnes aspektis ühise keele leida ning avastavad omavahelise mõistmise ja lugupidamise.

Siiski tunnistab Kaus, et nüüd täiskasvanuna on temasugusel naivistil "üha raskem ideoloogilisi vastuseise ületavasse dialoogi uskuda – ei tahagi nagu vestelda kellegagi, kes on mu meelest kaotanud kontakti reaalsusega ning sellega üliväga rahul."

Dialoogi vajalikkusest kuuleme õigupoolest iga kord, kui mingi teema jälle meie ühiskonda nii-öelda lõhestama hakkab. Üks äärmus ütleb, et dialoog on vajalik ja teine äärmus ütleb, et dialoog on vajalik. Teineteisemõistmine oleks nagu saavutatud, ainult et siis ütleb üks pool, et teisel poolel pole üldse sõnaõigust, ja teine pool samal ajal karjub hirmsa häälega mõttetusi.

Lõpuks saabki vaid tõdeda nagu Marika filmis "Noor pensionär", et "keegi ei ole mind kunagi ära kuulanud. Ema on mõnikord lubanud, kuulab kolm lauset, siis hakkab nutma või tuleb kallale." Kõlab nagu viimasel ajal iga riigikogu istung, eks ole.

Need ajad, kui seltsimees kunstiteadlast oldi nõus kuulama tundide kaupa, tunduvad seega möödas olevat. Oma mõtted on alati kõige targemad ja oma hääle kõla kõige kaunim, mis siin ikka.

Kuulamisel on siiski ka varjuküljed, sest järjest enam võib täheldada liigagi tähelepanelikku kuulamist, isegi kui see on valikuline kuulamine. Kas see sõna on ikka lubatud? Kas seda mõtet on ikka lubatud väljendada? Neid küsimusi oleme kuulnud ja hakkame järjest enam kuulma. Sel nädalal käis uudistest läbi, et Läti riiklik elektroonilise meedia nõukogu määras uudisteportaalile Tvnet sõna "küüditamine" väidetava valesti kasutamise eest 8500 euro suuruse trahvi. Sõnavabaduse asendumine kohustusega vait olla pole seega enam kaugel.

Kõnelemine ja kuulamine on üsna inimlikud tegevused, võiks öelda, et lausa privileeg, mis meile kõne- ja mõttevõimega antud, aga tundub, et peame mõlemat uuesti õppima hakkama ja miks mitte alustada selle harjutamist kirjandusfestivalil HeadRead.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.