Nõukogude Liidust pääsemise üheks ajendiks teiste hulgas oli kindlasti seal valitsev eneseväljenduse ja sõnavabaduse piiramine. Oleme olnud uhked sõnavabaduse üle iseseisvas Eestis. Seda enam tekitab nüüd ärevust katse vaenukõne piiramise sildi all taas sõnavabadust piirata.

Saab ainult nõustuda peaprokurör Andres Parmase mõtteavaldustega intervjuus ERR-ile. Ta ei konstateeri üksnes seda, et "vaenukõne koosseis riivab põhimõtteliselt sõnavabadust", vaid ka seda, et välja pakutud sõnastus on sedavõrd üldsõnaline, et inimesel on "väga raske orienteeruda selles, missugune käitumine seaduseandja hinnangu kohaselt on karistatav või mitte."

Ka Nõukogude ajal püüti abstraktsete normidega ühiskonda ohjeldada. Nõukogudevastaseks agitatsiooniks ja propagandaks kvalifitseerus peaaegu kõik, mis ei ühtinud partei ideoloogiaga ja võis seega oluliselt ohustada ühiskonna julgeolekut ja õhutada isegi vägivallategudele. Parem karta, kui kahetseda. Enesetsensuur on teadagi tõhusam kui ametlik tsensuur.

Eelnõu jätab vaenukõne tähenduse selgitamise kohtute hooleks. Minu meelest sisaldab selline lähenemine olulisel määral künismi. Kes siis tahaks sattuda kohtuveski kivide vahele, et saada teada, kas ta on kriminaalkurjategija või ei? Kui paljudel inimestel üldse on selleks raha, et nõnda oma õigust nõuda? Kas ei sisalda eelnõu juba latentselt ka erinevate maailmavaadetega kohtunike suvaõigust?

Riik võiks olla niisama "vastutulelik", kui oli Nõukogude Liit, kus valitses küll põhiseaduslik sõnavabadus, kuid abstraktsete piirangute elluviimisel oli selguse saamiseks abiks ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükiste ja Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus (GLAVLIT). See hoidis ära mõnegi sobimatu mõtteavalduse ilmumise ja seega ehk ka võimaliku kriminaalkaristuse. Minu puhul teatati lihtsalt toimetusele, et selle isiku tekste ärge enam avaldage.

Olgugi et "tsensuuri ei ole" (põhiseadus § 45), on alati võimalik luua mõne muu nimega institutsioon, näiteks Vaenukõne Ekspertiisi Büroo, mis osutaks teenust nii autoritele kui ka kirjastustele. Vastava juhendi saaks ju vastu võtta riigikogu. Säästkem ometi kohtunikke!

Loodan, et mu iroonia on äratuntav.

Nõustun täielikult Parmase arusaamaga, et "vaenukõne sätte defineerimine ja selle praegusega võrreldes laiendamine kätkebki endas olulisi riske." Mitte ainult, et ahendatakse sõnavabadust kui põhiõigust. Küsida tuleb ka, milliste empiiriliste vahenditega tehakse kindlaks põhjuslik side kellegi mõtteavalduse või üleskutse ja võimaliku vägivallateo toimepanija vahel? Kas ei pisenda see personaalset vastutust? Alati on võimalik leida kedagi, kellele näpuga osutada ja deklareerida: "Tema pärast! Tema on süüdi!"

Kui palju on tegelikult olukordi, kus kehtiv karistusseadustiku säte, mis piirab sõnavabadust vaid sellisel juhul, kui sellega põhjustatakse ohtu isiku elule, tervisele või varale, on osutunud ebapiisavaks ning toonud kaasa vägivallateo või ohustades ühiskonna turvalisust? Pigem on seda loetud igati tasakaalustatud ja end läbi aja õigustanud sätteks.

Aastal 2012, kui vihakõne teema tõusis, kirjutasin tollasele justiitsminister Kristen Michalile saadetud kirjas, mis leidis kajastust ka ajakirjanduses, et kodanike au, väärikuse- ja ja turvalisuse tagamiseks ja vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise vähendamiseks on kõige olulisemaks pedagoogilised ja moraalsed meetodid, kogu vaimne kultuur. Olen seda mõtet korranud ka hiljem ("Rahvahääletus kui sõnavabaduse lakmuspaber").

Kutsun üles tõsiselt võtma peaprokurör Parmase sarnast järeldust: see, kui "ühiskonnas avaldatakse kurjalt või põhjendamatult tigedalt mingisuguseid seisukohti või arvamusi, on avaliku debati kultuuri küsimus ja seda ei ole võimalik karistusõigusega lahendada. Selleks tuleb ühiskonna agressiivsuse nivood vähendada, tuleb suurendada inimeste leplikust erinevate ideede väljendamise suhtes. Karistusõigus ei ole tegelikult kohane meetod ühiskondliku agressiivsusega võitlemiseks.".

Loodan, et avaliku debati kultuuri ja leplikkust leidub ka seadusandjal ja ühiskonnale ei lajatata "vaenukõne" sisutühja keeluga.