Justiitsministeeriumis valminud vaenukõne seaduse eelnõu lubaks karistada neid, kes õhutavad avalikult vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele viisil, mis võib ohustada avalikku korda. Mis riskid selle sõnastusega kaasas käivad?

Alustada tuleks sellest, et avalik kord on niisugune mõiste, mida karistusseadustik ja karistusõigus juba kasutavad. Ja kasutavad seda teistsuguses tähenduses kui vaenukõne sätte juures plaanis oleks. See tekitab arusaamatust ja segadust juba iseenesest, kui samasugust mõistet ja veel sama õigusharu raames kasutatakse täiesti erinevas tähenduses. Seda võiks vältida.

Meie arvamust ei muuda ka asjaolu, et karistusseadustiku paragrahv 150 plaanitavasse lõikesse 4 on plaanitud lahti seletada, mida see avalik kord selle sätte jaoks tähendab. [Viis, mis võib ohustada avalikku korda käesoleva paragrahvi tähenduses on viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust – toim.] Sellegipoolest see tekitab õiguskorda täiendavat kaost juurde.

Aga mida halba see teeb? Ka seletuskirjas ju räägib justiitsministeerium pikalt, kuidas nad seda avalikku korda on mõelnud ja kuidas peaks tõlgendama seda täiendavat sätet.

Kui ühte mõistet kasutatakse õiguses erinevas mahus, siis see tekitab segadust. Siin ei aita pelgalt see, kui on olemas seletuskiri või et seaduses on ühe avaliku korra mõiste jaoks antud mingisugune legaaldefinitsioon. Paratamatult see hakkab põhjustama vaidlusi.

Karistusseadus on selline õigusharu, kus suur selgus kodanikele on hästi tähtis, et nad saaksid täpselt aru, mida tohib teha ja mida mitte. Praegusel juhul sellist olukorda ei teki, vaid vastupidi. Kodaniku jaoks läheb olukord segasemaks ja keerulisemaks.

Tal on väga raske orienteeruda selles, missugune käitumine seadusandja hinnangu kohaselt on karistatav ja missugune mitte. Tuleb arvestada ka seda, et vaenukõne süüteokoosseis riivab põhimõtteliselt sõnavabadust. Ja sõnavabaduse jaoks seatavad piirangud ühiskonnas peavad olema nii selged kui võimalik.

Justiitsministeerium ütleb, et selle teebki kohus selgeks. Et kohtupraktika järgi hakkame me aru saama, mis on täpsemalt lubatud ja mis keelatud. Kas sellest ei piisa?

Ei, sellest ei piisa. Meie arvates on võimalik sellist ebamäärast olukorda vältida teistsuguse sõnastusega. Me oleme teistsuguse sõnastuse välja pakkunud ja see rahuldaks õigusselguse huvisid paremini kui praegune olukord.

Prokuratuuri sõnastuse järgi võetaks avaliku korra mõiste eelnõust välja ja vaenuõhutajat saaks karistada juhul, kui on alust karta üleskutsele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Aga kas ka see sõnastus pole pisut üldine, sest kust teab inimene, kas tema öeldu alusel on alust karta ühiskonna turvalisuse ohtusattumist?

Aga täpselt nii see ongi, et selle vaenukõne sätte defineerimine ja selle praegusega võrreldes laiendamine kätkebki endas olulisi riske.

See on üks põhjus, miks ei ole seda sätet Eestis soovitud siiamaani laiendada. See on üks põhjus, miks ka prokuratuur või ka mina isiklikult oleme selles näinud probleemi. Püüd sõnavabadusele karistusõigusega päitseid pähe panna on keeruline ja see hõlmab endas riske.

Me oleme pakkunud alternatiivi välja, me ei ütle, et see on mingisugune kõige ideaalsem lahendus, aga prokuratuuri arvates see aitab neid riske vähemalt mingilgi määral maandada. See on niikuinii ühiskondliku debati ja parlamentaarse debati küsimus, kas ja millises ulatuses lõpuks tuleks selle koosseisu teksti laiendada.

Kuidas ühiskonna turvalisuse olulist ohtusattumist hinnata?

Ka see on asjaolu, mis tuleb mingisuguste konkreetsete faktidega sisustada. Kui kellelegi esitada vastav kuriteokahtlustus, siis peaks uurija ja prokuratuur suutma ära näidata, mispärast mingisugune avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele on selline, et see võib ühiskonna turvalisuse oluliselt ohtu seada, näiteks kutsuda esile massilisi rahutusi või seda, et hakatakse astuma ühiskonnas mingite gruppide vastu reaalseid samme.

Ega see ei ole ka mingi ideaalne lahendus. Üldse on väga keeruline leida mingisugust ideaalset sõnastust. Ja ka see sõnastus on oma olemuselt üsnagi abstraktne ja eeldab seda, et seda peab hakkama kohtupraktikas täitma. Vahe on selles, et siin on üks segaduse moment vähem. Ei kasutata ühte ja sama mõistet ühes õigusharus erinevas tähenduses.

Aga kui seadusandja küsiks, kas üleüldse seda definitsiooni laiendada?

Meie arvates kätkebki see endas olulisi riske. See on debati küsimus.

Aga kui me seda definitsiooni laiendame, kas see aitaks mingisuguseid ohte vähendada, mingisuguseid ühiskonnale muret valmistavaid tegusid ära hoida?

See, kui inimeste keelepruuk on kasimata või kui ühiskonnas avaldatakse kurjalt või põhjendamatult tigedalt mingisuguseid seisukohti või arvamusi, on avaliku debati kultuuri küsimus ja seda ei ole võimalik karistusõigusega lahendada.

Selleks tuleb ühiskonna agressiivsuse nivood vähendada, tuleb suurendada inimeste leplikust erinevate ideede väljendamise suhtes. Karistusõigus ei ole tegelikult kohane meetod ühiskondliku agressiivsusega võitlemiseks.