Poleemika vaenukõne eelnõu ümber sisaldab kahetsusväärselt palju üksteisest möödarääkimist ja asja sisu ning tausta mittetundmist või väärtõlgendust. Emotsioonipõhised hüüatused: "Milleks meile seda vaja on?", "Suukorvistamine!", "Sõna- ja arvamuse vabaduse piiramine!" jne ei aita meid kuidagi edasi. Pealegi, hindame olukorda ja regulatsiooni, mida keegi veel näinudki pole.

Mida sõna tähendab?

Keel, sõnad ja nendele antud tähendused määravad meie teadvuse, hoiakud ja teod. Seega oleks hea kõigepealt saada selgust, mida üks või teine sõna tähendab. Viha on emotsioon, reeglina lühiajaline, mööduv. Vaen on sügavam hoiak, sättumus, mis võib kujuneda veendumuseks. Täiesti võimalik, et vihapurske aluseks võib olla väljakujunenud vaen, hoiak. Seega ei ole viha ja vaen üks ja seesama ning ei ole õige neid samastada.

Nagu juristikas ikka, on oluline süsteemsus ja mõistete täpne sisustamine ja kasutamine. Hoiakulises või mitte väga informeeritud lähenemises võib see tunduda tarbetu juristliku keerutamisena. Paraku, kui asi jõuab konflikti hindamise ja lahendamiseni, siis peab mõistetes, nende sisus ja eesmärkides olema selgus ja täpsus. Näitena: on suur vahe, kas tahtlus on otsene või kaudne, kuigi eemalseisjale võib see olla üks süüdiolek kõik.

Kahjuks on eesti keeles saanud inglisekeelne hate speech häirivalt laialivalguva tähenduse ja kasutuse. Ingliskeelse mõiste hate speech kontekstikohane eestikeelne vaste on vaen, vaenamine, vaenukõne. Vihaemotsioonis (mille kohta ka kasutatakse sõna hate speech või hate crime) kellegi haavamine, solvamine, verbaalne avalik ründamine või füüsiline rünne on, sõltuvalt asjaoludest, eraldi õigusvastased ja karistatavad teod, mis on meie karistusseadustikus ammu kirjas ja kasutusel.

Kui kokkuvõtvalt hinnata seda, mida vaenukõne eelnõuga reguleeritakse, siis on see üldise sõnavabaduse kasutamise reeglite täpsustamine ja ühtlustamine demokraatlike riikide kaasaegsete arusaamade ja väärtusruumiga. Jutt ei ole abstraktselt sõnavabadusest üldse, veel vähem selle piiramisest, vaid üksnes selle tundliku ja vastuolulise teema täpsemast õiguslikust reguleerimisest.

Miks me seda teeme? Sel lihtsal põhjusel, et oleme rahvana otsustanud kuuluda Euroopa Liitu, mis on rajatud kindlatele väärtustele. Me jagame seda väärtus- ja komberuumi ning kasutame tsiviliseeritud viise tõrjumaks seda, mis seda ühist väärtusruumi kahjustada võib.

Sõna- ehk väljendusvabadus on olnud vaba ja demokraatliku ühiskonna eelduseks ning lahutamatuks osaks juba pikki aastakümneid. Nagu ühiskonnad muutuvad ja arenevad, arenevad ja muutuvad ka nende toimimise põhimõtted, tingimused ja reeglid. Nii on see olnud valimisõigusega, isiku ja riigi suhetega, isikuvabadustega ja kõige muuga meie ümber.

Arengud meie ümber eeldavad ka täpsemat ja nüansseeritumat juriidilist kirjeldamist, hindamist ja rakendamist juhul, kui tekib vajadus ja tuleb konflikte ja intsidente lahendada.

Euroopa on näinud vaenu kasvamist vägivallaks

Praeguse vaenamise tõrje lähteks on Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus aastast 2008, mis põhineb omakorda Euroopa Liidu lepingu artiklile 29 ja 31 ja 34. Raamotsuses leiti, et rassism ja ksenofoobia rikuvad otseselt vabaduse, demokraatia ja inimõiguste austamise ja õigusriikluse printsiipi ehk seda, millele on Euroopa Liit rajatud.

Euroopa ja muu tsiviliseeritud maailm on vaenu kasvamist vägivallaks näinud ja kogenud ning on mõistetavalt selle suhtes tundlik. Vaenamist diskrimineeriva alge põhjal rassismina, sallimatuse, ksenofoobiana, mis on kasvanud vägivallaks, näinud ja kogenud koos kõigi oma veriste tagajärgedega. Vaenatud on juute, mustlasi, mustanahalisi, homoseksuaale, teiseusulisi, poliitilisi oponente jne. Ja kui see kellelegi kauge ja väheveenev tundub, siis vaadake meie naabri Venemaa riigitelevisiooni ja seal väljendatud hoiakuid ukrainlastesse.

Nähtusena peaks ju vaenamine olema tuttavad ka meile, eestlastele, kui meenutada lähiminevikku, mil köeti üles klassiviha, vaenati kodanlikke natsionaliste või kulakuid ja külakurnajaid, ususekte jmt. Olemuselt on need samad grupipõhisel kuuluvusel vaenamise näited.

Et vaenamist tagasi hoida, on nüüdseks suuremas osas Euroopa Liidu liikmesriikides (näiteks Belgias, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Iirimaal, Lätis, Hollandis, Portugalis, Rootsis jt) verbaalne vaenamine kriminaliseeritud.

Probleemi Euroopa Liit näinud selles, et meil Eestis on vaenukõne reguleeritud ebatäpselt ja seostatud tagajärjega ning kvalifitseeritud õigusrikkumisena (offence). Euroopa Liit näeb, et selline tegevus on sedavõrd ohtlik Euroopa väärtustele, et see tuleks kvalifitseerida kuriteona (criminal offence).

Vajalik on meie karistusseadustiku ühe praegu jõus oleva paragrahvi (§ 151) selgem reguleerimine. Paragrahvi tõlgendamise ja sealt johtuvatele kohaldamisraskustele viitas riigikohus juba aprillis 2006. Hiljem on meie regulatsiooni puudulikkusele viidanud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sh ECRI (European Commission against Racism and Intolerance), hiljem ka Euroopa Liit.

Kõik need, kes kardavad sõnavabaduse piiramist või suukorvistamist jmt, peaksid teadma, et meie põhiseaduse § 45 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 11 kogu oma sisus, piirangutes ning asjakohases kohtupraktikas jääb alles ning puutumata. Seda rõhutatakse ka raamotsuses.

Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohtus kümneid ja kümneid vaenukõne ja sõnavabaduse kohtuasju, mis on kogutud ka asjakohastesse väljaannetesse. Kohtutel sellest materjalist abi ja toetust leida pole ületamatu ning loodan siiralt, et eesti oivaline meedia ja vähemoivaline sotsiaalmeedia suudavad ka endale probleemi selgeks teha ja adekvaatselt reageerida.

Vihakõne käsitlemine üksikisik versus üksikisik oma sisuks olevate võimalike solvangute, au haavamiste või väärikuse teotamisega ning sellest sündivate tsiviilõiguslike vaidluste ja kahjunõuetega jääb alles ja toimima nii nagu ta on seni toiminud.

Igaüks võib arvata ja öelda näiteks, et Martin Helme on lollpea ja valetaja (see on näide, mitte minu väide). Lollpea, sest ütles, et "kui on must, siis näita ust". Aga kui mustanahaline USA kaitseminister Lloyd Austin külastas Tallinna, siis ei olnud ta oma jüngrite ja bänneritega Austinit vastu võtmas ja ust näitamas, seega valetas.

Vaenukõne õigusmõiste täpsem regulatsioon toob üldisesse sõnavabaduse kasutamisse suurema selguse. Nimelt diskrimineeriva, halvustava ja ähvardava väljendusvabaduse keelatuse grupitunnuse alusel. Elik vaenukõne puhul ei anna vaenaja halvustavat (vaenavat) hinnangut üksiku inimese omadustele ja tegudele, vaid temale kui grupi esindajale ja/või grupile tervikuna. Seejuures on need (kaitstud) grupitunnused mitte inimese enda valik, vaid loodusest lähtuvad nagu sugu, nahavärvus, rahvus, seksuaalne sättumus jmt.

Seega on vaenamisega tegu siis, kui üksikisikut rünnatakse mitte tema tegude, omaduste või olekute pärast, vaid selle pärast, et rünnatav (isik või grupp) lahterdub vaenaja jaoks näiteks kas puudega, teiseusuliste, homoseksuaalide, võõramaalaste või teise nahavärviliste isikute kui grupi hulka. Kõige reljeefsemad näited peaksid olema kõigile tuttavad Teise maailmasõja aegadest, kui vaenati juute, mustlasi, kommuniste jne. Alles hiljaaegu tehti sama moslemitega Balkanil jne.

Meie praeguse regulatsiooni esimene probleem on selles, et lõikes 1 osundatud norm (dispositsioon) kuulub väärtegude ehk kergemate õigusrikkumiste hulka. Ehk on oma ühiskonnaohtlikkuse astmelt samas klassis koerte ja kasside pidamise või prügi käitlemise eeskirjade rikkumisega. Peaks olema kirjeldamatagi selge, et diskrimineerivast algest lähtuv vaenamine on potentsiaalselt suurusjärgu võrra ohtlikum ja demokraatiasse ning meie liitlaste väärtusruumi mittesobiv. Ja vajaks sellisena kõrgemat õiguslikku kaitset.

Ei pea olema jurist, et näha, et kehtiv regulatsioon on tagajärje- ja isikupõhine. Grupi või grupipõhist vaenamist ja selle võimalikke tagajärgi see regulatsioon ei hõlma. Samal ajal on just gruppide vaenamine ja diskrimineerimine olnud ja on jätkuvalt üleilmne probleem ning Euroopa lähiajaloo häbiplekk. Kord tekkinud või tekitatud ja liikvele läinud vaen, sallimatus, rassism ja võõraviha on irratsionaalne ja plahvatusohtlik, sest ülesköetud emotsioonid ning hoiakud on kerged vallanduma kontrollimatuks vägivallaks.

Kehtiva regulatsiooni teine probleem on ebaõnnestunult ühte paragrahvi kokku pandud vaenamine ehk sõnavabaduse kuritarvitamine (vt PS § 45 teine lause) ja isikuvastased kuriteod tagajärgede mõistes. Ehk juristide keeles: § 151 on materiaalseks ohudeliktiks. See tähendab, et vaenu õhutamise täideviimiseks on vaja rasket tagajärge nagu surm, tervisekahjustus või muu raske tagajärg. Kui seda pole, pole ka vaenamist!

Regulatsioon tegeleb tagajärjega. Kuid põhjus, miks tagajärg tekkis, jääb sellest regulatsioonist väljapoole. Selles puudub väärteona preventiivne element, mis oleks kooskõlas selle teoliigi potentsiaalse ohtlikkusega.

Veel kord: isik isiku vastu solvav, diskrimineeriv ja vägivallatsev käitumine on tülgastav, kuid sotsiaalselt kordades vähem ohtlik kui "meie nemad" ehk sotsiaalsete gruppide vaheline viha, vaenu, sallimatuse ja vägivallale õhutamine.

Kui vaenamine panna tänapäeva konteksti, siis selle tõhus tõrje on saanud akuutseks, sest elame avatud ja ühendatud maailmas. Kui ühes ilma otsas tekib diskrimineerimisel põhinev vaenamislaine, siis järgmisel päeval võib see olla läbi (sotsiaal)meedia juba meie oma õues.

Õigusega usu vastu saada on raske

Inimloomuse tume pool pole kuhugi kadunud, see pulbitseb kaane all ja võib isetahtsi või oskuslikul ja varjatud tagant tõukamisel vallanduda ka seal, kus me seda oodatagi ei oska, isegi kui arvame, et see meile omane ei ole.

Kui lasta sellel jõuda tagajärgedeni, nagu praegune õigusregulatsioon ette näeb, siis võib olla juba lootusetult hilja. Võib-olla ehk mitte kogu oma spektris, kuid mõelgem hetkeks võrdlusena näiteks liikumisvabadusele. Sellele, et meile eestlastele meeldib sõita uutesse kohtadesse, neid näha, seal ka elada ja töötada. See kõik on tore, see on väga okei. Aga kui asi on vastupidine ehk kui samamoodi tahetakse tulla meie juurde vaatama, elama ja töötama, siis lööb lõkkele "kui on must, siis näita ust" suhtumine.

Probleem ei ole omane ainuüksi Euroopale. Mais 2019 tuli ÜRO välja strateegia ja tegevusplaani dokumendiga vaenukõne suhtes (UN Strategy and Plan of Action on Hate Speech). Selle sissejuhatuses meenutas ÜRO peasekretär, et ÜRO enda loomise üheks keskseks põhjuseks oli laiaulatuslik räige vaenamine, millele reageeriti lubamatult hilja.

Nüüdseks on vaenamise ohjeldamine saanud ühel meelel olevate vabade demokraatlike riikide ühiseks tegevusprintsiibiks. Võib ette kujutada, et Eesti diplomaatidel (sh ÜRO Julgeolekunõukogus) on üsna raske selgitada, miks Eestil on "oma piisav tee", mis aga ei ole üheselt ja selgelt kokku kõlav vabadusi, demokraatiat ja õigusriiklust hindavate (liitlas)riikidega.

Teema on tundlik ja tüviõigusi potentsiaalselt riivav ja nendega konflikti minev. Sestap on äärmiselt oluline sõnastuse selgus, täpsus, regulatsiooni süsteemsus ja läbimõeldus. Igal juhul oleks mõistlik oodata pakutav tekst ära ja alles siis hakata arvama. See aitaks vältida hoiakute põhiste emotsioonide võimandamist.

Ülesköetud emotsioonid ja hoiakud muutuvad usuks ja õigusega usu vastu saada on raske. Kui ka ei õnnestu ideaalset regulatsiooni välja töötada, siis usaldagem meie kohtuid. Sõltumatud kohtud hoiavad üksikisikute või ühingute vaenu avalduste ning hirmutatava politsei ja prokuratuuri agaruse põhiseaduse ja seaduse raames. Muudes olukordades ju usaldame, miks mitte siis selles.