Justiitsminister Kalle Laanet kutsus oma hiljutises arvamusloos üles võtma sõna ja esitama omi arusaamu kavandatava vaenu- või vihakõne kriminaliseerimise seaduse kohta: "Sest kui me kaasaegses Eestis vaenu õhutamisele tähelepanu ei pööra siis tõenäoliselt saavad paljud inimesed ja võib-olla kogu meie ühiskond kannatada, ohus võib olla koguni meie iseolemine ja vabadus".¹

Minister lubas, et iga vähegi väärt mõtteiduke, mis ükskõik kellelt ministeeriumini jõuab, olgu kõnes või kirjas, vahendatakse ka Toompeale. Seega allungi üleskutsele ning loodan, et järgnevatest mõtetest nii mõnigi on vähemalt vähegi väärt tekitamaks mõtteainest edasiseks.

Sõna- ja väljendusvabaduse piiramine

Kavandatavale vihakõne kriminaliseerimisele, mille täpne seaduses esitatud sõnastus või ka praktiline rakendatavus on praeguseni täiesti ebaselge, esitatakse pooltargumente tavaliselt poliitilise spektri progressiivselt või ka vasakult poolelt.

Sealjuures konservatiivsed või traditsionalistlikud seisukohad, mida oleme harjunud nimetama poliitilise maailmavaate telje paremaks pooleks, on pigem täiesti valdavalt seisnud säärastele ideedele vastu sõnavabaduse kaitse argumendiga ja selle potentsiaalse tulevase kuritarvitamise võimaluse tekke aspekti rõhutades.

Progressivistlike erakondade või ka mõtteavalduste peamiseks argumendiks on aga olnud täiendava meetme loomine kõikvõimaliku vaenu õhutamise, viha külvamise või üleüldiselt ühiskondlikult lõhestavalt kellelegi tugevalt haiget tegemist lubavate käitumiste vältimiseks või vähendamiseks.

Konservatiivse või klassikaliselt liberaalse mõttelõnga argumendiks on ka see, et vaenule, vägivallale või ka diskrimineerimisele kutsumine ja õhutamine on juba teiste seadustega keelatud ja karistatav ning kõik olemasolevad õigusaktid reguleerivad olukorda juba niigi. Seetõttu on ka uue täiendava seadusliku meetme loomine õigustamatu ning pigem kasutatav inimeste sõna- ja väljendusvabaduse piiramiseks.

Paljude riikide näitel, kus arvamusliidreid või aktiviste on ametlikult süüdistatud või ka karistatud olgu Piibli tsiteerimise või islami kritiseerimise eest, peame tõepoolest tõdema, et säärane oht ongi päriselt olemas. 

Miskipärast satuvadki vaenu õhutamise süüdistustega hammasrataste vahele ikka pigem traditsioonilisi maailmavaatelisi seisukohti esitavad inimesed² või ka islamit kritiseerinud arvajad, sest islami solvamine polevat sõnavabadus,³ samal ajal kui aga end rahureligiooniks nimetatava usundi kattevarjus ja usuvabaduse sildi all võib vahel õhutada kuitahes jõhkrat vaenu ning kutsuda üles ka vägivallale ilma eriliste tagajärgedeta tegijale.

Euroopa instantside kaudu ja nende vahendite toel viiakse aga püsivalt läbi kampaaniaid "islamofoobse" vihakõne vastu nagu kiidetakse takka kõikidele selle religiooni praktiseerijate seas leiduvatele muuhulgas ahistavatele tavadele.⁴ Uue vihakõne seaduse rakendudes algab kõik eelpoolkirjeldatu suure tõenäosusega varem või hiljem ka Eestis.

Bumerangiefekt 

Vihakõne kriminaliseerimisel võib olla üks bumerangiefekt justnimelt vasakpoolsetele või progressivistlikele arvamuseavaldajatele, mida nad tõenäoliselt oodatagi ei oskaks. Nimelt on ammugi saanud meie avalikus mõttevahetuses ja eriti sotsiaalmeediasuhtluses paradigmaatiliseks sageli "vasakult" tulevad ähvardused, ropud sõimusõnad või eriti näiteks kellegi vallandamisele üleskutsumine tema maailmavaate või arvamuse eest.

Äsja vallandus säärane vihane kiusulaine ja lausa inimese lahtilaskmisele õhutav kampaania sotsiaalmeedias Tartu Ülikooli teadlase Martin Mölderi vastu, kes oli avaldanud arvamusloo Postimehes, kus esitas omapoolsed argumendid, miks ta ei toeta abielu mõiste muutmist.⁵ Näiteks siseministri äsjane nõunik ja suhtekorraldaja Vootele Päi väitis Mölderi kohta järgmist: "Iga palgaline klaköör pole politoloog. Vilistlasena leian, et mu alma mater peaks siinkohal mõtlema kas ja milliseid personalipoliitilisi otsuseid teha."⁶

Minu meelest kvalifitseerub säärane üleskutse igati inimese tagakiusamisele ja inimese südametunnistuslike eelistuste või meelsuse tõttu diskrimineerimisele õhutamisena. Solvavaid väljendeid kasutades antakse vist mõista, et inimese peaks tema töökoht esitatud arvamuse pärast vallandama.

Samasuguseid näiteid, kus kutsutakse kedagi töölt lahti laskma, sest isiku esitatud arvamused või ka mõnes intervjuus antud sõnad ei lähe kokku vasakpoolse ja progressiivse maailmavaatega, kohtab viimasel ajal sageli.

Markantseimatest tuleb näiteks meelde näitleja Martin Korgi kohta öeldu, sest ühele ringkonnale aktivistidest ei meeldinud Korgi Eesti Ekspressile väljendatud seisukohad intervjuus pealkirjaga "Meeste privilegeeritust võetakse justkui tõsiasjana, aga mida selle tõestuseks näidata on?"⁷

Facebooki kommuunis Virginia Woolf Sind Ei Karda algas Korgi jutu üle tuline arutelu ning iseenesest polegi selles miskit hullu, kui feministid selle üle mõtteid vahetavad, kas Korgi poolt esitatud maskuliinsuse mudel või arusaam meheks olekust, milles sisaldus mitmeid vastuvõetamatuid arusaamu ka siinkirjutaja elutunnetusele, on siis õige ja hea või on seal ka miskit halvakspandavat.

Vestlusse hakkasid aga sekkuma vasakpoolsed poliitilised aktivistid, kelle solvangud ja hurjutused ületasid igasuguse piiri. Tooks eraldi esile Eveliis Padari hiljem laialt sotsiaalmeedias levinud postitusi, kes leidis, et säärane inimene vist ei peaks teatris üldse töötama ning esitas ka järgneva üleskutse: "Aga mis oleks, kui ei läheks sellise mädahinge loomingut vaatama? Ehk tekib tal järelemõtlemisaega selle üle KUI kahjulikud need mõtted lõpuks talle endal ka on?"⁸

Mulle saatsid väljavõtteid toimunud vestlusest ekraanisalvestistena mitmed kolleegid küsides arvamust, et kuidas on sel moel Eestis üldse võimalik kellegi (eriti veel noore) loomeinimese kohta avalikult rääkida. Ka mina ei mõista seda ning leian samuti, et vähemalt mingi veebikonstaabli sarnane institutsioon peaks sekkuma, kui alanud on sel määral laimav ja mõnitav inimese tühistamiskampaania.

See on kindlasti "vihakõne" oma kõikides tunnustes ning kas sellist kõnet veel eraldi kriminaliseerida ongi järelemõtlemise punktiks koalitsioonis kolme ministriportfelli omavale erakonnale, mille ridadesse näitleja vastu (viha)kõnelenud inimene kuulub. Äkki aitaks lihtsalt üleskutsest olla inimlik ilma kedagi karistamata? Või siiski?

Kas elu muutuks paremaks?

Uue fenomeni, mille kohaselt progressivistlikud ringkonnad on asunud panema kahtluse alla teisitimõtlejate õigust mingil töökohal tegutseda ja esitavad küsimuse: "Kuidas on võimalik, et see ja teistsugune kodanik kuskil tööd saab?", joonistas välja juba aastal 2016 oma artiklis "Uus usk"⁹ Hardo Pajula just siinkirjutaja näitel.

Nimelt olin Jaak Aaviksoo aastal 2011 ilmunud ja tugeva rünnaku alla langenud artikli "Infokonfliktid ja enesekaitse"¹⁰ seisukohtade kaitseks omalt poolt kirjutanud Postimehes artikli "Müütide sõda".¹¹ Kritiseerisin tollaseid vasakintellektuaale, kes olgu oma enda progressivistliku maailmatunnetuse või ka Vene propaganda mõjudega kaasa minnes madaldavad kõike, mis seotud meie enda riigi ja tema ajalooga ning ründavad meie enda iseseisvust ning iseolemist kaitsvaid mõtteavaldusi ja ka isikuid.

Mu artikkel Aaviksoo kaitseks, kes kirjeldas meile nüüdseks ilmseks tõsiasjaks saanud Vene infosõja mehhanisme ja rääkis vajadusest vaenlasele vastu seista, langes tohutu pahameeletormi alla vasakintellektuaalide seas. Indrek Ibrus kirjutas Twitteris järgmist: "PMis kellegi Peeter Espaki tekst. Uskumatu. Sellised tegelased on TÜ palgalistis. Helsingi ülikoolil Bäckman, Tartul miski teine äärmus."

Kui aastal 2011 oleks kehtinud vihakõne seadus, siis ehk oleksin omanud võimalust enda vastu algatatud kampaania vastu miskit ka ette võtta?

Ainuüksi minu enda kohta esitatud vihakõne tunnustega väiteid ja lauseid meenub juba peavoolu ajakirjandusest või esseistikastki niivõrd palju, et isegi ei tea, milliseid markantseimate näidetena välja tuua. Kas ei võiks mingi vaatenurga alt vihakõneks kvalifitseeruda ka näiteks Vilja Kiisleri muuhulgas minu suunal öeldud sõnad Sveta Grigorjeva luulekogule kirjutatud arvustuses Vikerkaares aastast 2018:

"Lihtsalt – see julge loovus ja täpne, terav sõnastus on just see, millest ma puudust tunnen päevast päeva, lugedes Vahtret ja Espakit ja neid teisi padukonservatiivseid vanamehi, kes käsivad naisel kodus istuda ja mehele rõõmuks olla ja sünnitada palju blonde valge nahaga eesti lapsukesi, kõiki neid kõdulõhnaseid vanaisaseid arvamuskülgi, lõtvunud sõnu, mida toodavad lõtvades kehades elavad nõdrad meesvaimud, kelle päralt on ju ka riik ja vägi ja võim."¹²

Daam, kes on minust tublisti vanem, sildistab mind vist lausa vanameheks, loob narratiivi, mille kohaselt ma olla seotud mõttelaadiga, kes käskivat naistel kodus istuda, mehele rõõmuks olla ja sünnitada blonde valge nahaga lapsi. Sisult on see nimetatud isikute sidumine totalitaristlike ja inimvihkajalike ideoloogiatega ilma ühegi põhjenduse või õigustuseta. Vihakõne! Karistada, vangi panna!

Üheks koomilisemaks kuid samal ajal ka kõnekaimaks juhtumiks, kus ise olen kokku puutunud vihakõnega, on aga ehk Eesti Kunstiakadeemia lektori Anders Härmi sõnad sotsiaalmeedias, kui aastal 2019 pärast koos Mihkel Kunnusega Hardo Pajula "Tähenduse teejuhtide" Michel Foucault üle käivas arutelusaates esinemist teatas kultuurikriitik mu kriitliste seisukohtade peale muuhulgas järgmist: "Kurat nii lubamatult loll ikka ei saa olla. Kurat sealt edasi on Espak teeninud ikka ainult rusikat näkku, raisk, uskumatu pasapea."¹³

Tol korral noppis selle teema üles alternatiivmeediasse kuuluv portaal Objektiiv, kust küsiti ka Härmi töökoha seisukohta. Akadeemiast olla vastatud, et tegemist oli Härmi isikliku arvamusega, mida ta avaldas enda nime alt sotsiaalmeedias ja tema sotsiaalmeediakonto ei esindavat akadeemia seisukohti.

Eks tegelikult see ju nii oligi. Hakkame aga nüüd mõtlema, kui miskit säärast oleks olgu mina ise või keegi teine pigem konservatiivsusse kalduv ülikooliteadlane avaldanud oma Facebooki-seinal mõne progressiivse Eesti kultuuritegelase või teadlase kohta. Oletan, et mitmed peavoolu uudisportaalid ja ka lehed teeks sellest kohe uudise ligikaudse pealkirjaga "Espak: Uskumatu pasapea! Rusikaga näkku!" ning sellejärgselt oleksin sunnitud avaliku surve tõttu taanduma kõikidest oma auametitest või eri positsioonidelt, kus parasjagu tegutseksin.

Oletaks, et ehk ülikoolist otse ei vallandataks, kuid saaksin olgu instituudist või ehk isegi rektoraadist väga karmi hoiatuse ja ka hukkamõistu osaliseks. Sest tegu ongi päriselt vihakõnega ja see ei tohigi olla (väljaspool saunalava ja muid sarnaseid kohti) aktsepteeritav.

Loomulikult polnud mul mõtteski kunstikriitiku peale vähimalgi määral tema öeldu eest kaevata või miskit nõuda. Las inimesed elavad ennast välja, kui teisiti ei saa, ning pole mitte midagi hullemat ja kagebiitlikumat, kui nõuda näiteks kellegi teise teadlase vallandamist tema töökohalt.

Siiski peame enda jaoks tunnistama, et kui mida iganes veidikenegi intrigeerivat või lihtsalt kontekstiväliselt väljarebitavat ütleb (jumal aidaku, kui lausa teeks!) mõni mitteprogressiiv ja mittevasakpoolne, järgneb sellele alati ja kõikjal raevukas ajakirjanduslik või vähemalt arvamusliiderlik hukkamõist. Keda iganes – olgu traditsionalisti, konservatiivi, parempoolset, rahvuslast, klassikalist liberaali ja isegi erapooletut vaatlejat – võib süüdistada, rünnata, mõnitada, laimuga üle valada või ka otseses mõttes taga kiusata ilma vähimagi kartuseta mingiski hukkamõistuks olgu suurelt osalt meedialt või kaalukalt osalt üldsusest.

Vasakpoolne või progressivist võib kogu meie riiki ja kultuuri mõnitada, solvata, ropendada, oma vastaseid ähvardada. Heal juhul järgneb sellele tõdemus, et "Ah, ta meil ongi selline veidi keevavereline, ei saa ju tema öeldut ometi tõsiselt võtta!" Liberaalset, progressivistlikku või vasakpoolset "ahistajat" või ka "perverti" esitletakse meil vahel moel, et "Ei noh, ta ju meil selline vigurivänt ju ammust aega olnud! Andestus on inimlik!"

Kui aga ligikaudu samaväärsete jaburuste või vahel ka siiski tõsiste eksimustega saab hakkama mitteprogressiiv või mittevasakpoolne, algab säärase inimene armutu tühistamine kõikidel tasanditel vahel ka riiklike meetoditega.

Selle looga ei kutsunud ei "hukka" ega ka "õigeks" mõistma ühtegi eelpoolnimetatud isikut või piirama nende sõna- ja väljendusvabadust. Pigem soovitan märgata, et meie avalikus arvamuses ja aruteluruumis vohab kõige hullem, täiesti avalik ja süüdimatu topeltmoraal ja võltseetika.

Meil ei hinnata ammu enam inimesi selle järgi, mida nad ka päriselt teinud või öelnud on – mis on nende inimeste panus või ka roll mistahes meie ühiskonna, poliitika, teaduse ja kultuuri sfääri, vaid meid kõiki hinnatakse ja ka lahterdatakse selle järgi, milline on meie meelsus ja elutunnetus.

Kui vihakõne seadus kunagi reaalsuseks peaks saama ja seda ka ausalt rakendama asutakse, mõeldagu siis sellele, milline ringkond esimesena kõige tõenäolisemalt kannataks ja karistatud saaks. Ning kas sellest karistamisest läheks elu Eestimaal karvavõrragi paremaks ja sõbralikumaks.

Justiitsminister tõdes oma arvamuse lõpuks, et "Meie kui rahva ja riigi vaenlane on meie hulka sokutanud isikuid, kes samamoodi sõnavabadust "kasutades" külvavad vaenu ja pingeid inimeste ja inimrühmade vahele lootuses, et ühiskonnas tekivadki mitte lihtsalt pinged, vaid suisa vaen ja selle füüsiline rakendamine."

See on tõepoolest tõsi, kuid vaenlase otsimise asemel väljast sissesokutatuna soovitaks vaadata korraks hoopiski peeglisse ning mõtiskleda selle üle, mida sealt vastu vaatav kujutis ise enda meelsuskonnas, mis peaministri suu läbi võrdles alles hiljuti meie enda opositsiooni Hitleri ja praeguse Venemaaga,¹⁴ muuta saaks, et olukorda paremaks teha.