Kolm nädalat tagasi sattus torutööde käigus Saaremaa veesüsteemi solgivett, mis tõi tervisekahjusid ja majanduslikke kahjusid tuhandetele saarlastele, ning mainekahju kogu Saaremaale.

Saaremaa Ettevõtjate Liidu juht Fred Siimpoeg ütles, et ettevõtted on koostamas kahjunõudeid ja nendest pole pääsu. "On ettevõtteid, kes suudavad oma kahjudele numbri järgi panna. Ma olen erinevaid summasid näinud, olen näinud ka 40 000 euroseid, olen ka väiksemaid summasid näinud, olen ka suuremaid summasid näinud. Aga nõuded tulevad jah, seda ma võin öelda," ütles Siimpoeg.

Seekord sattus kolibakter oma traditsiooniliselt teelt solgitorust sinna, kuhu poleks pidanud sattuma, ehk joogivetorusse. Ja kõik see juhtus, kui maa all vahetasid kanalisatsioonitoru Kuressaare veevärgi lepingupartneri AS Terrati alltöövõtjad ja töö käigus sai viga ka joogiveetrass. Kaks toru olid teineteisele lähemal kui tohtinuks olla.

"Tagantjärgi tarkus see, et ära usalda ühtegi vana veneaegset joonist. Ega siis reovett, kui sellist näha ei olnudki. See reovee toru, mida remonditi oli ju tühi toru," ütles Kuressaare veevärgi juhatuse liige Ain Saaremäel.

Veeseaduse kohaselt oleks Kuressaare veevärk pidanud veeavariist koheselt teavitama terviseametit ja võtma veeproovid. Veevärgi juhid kinnitavad, et vanade torude tõttu juhtub keskmiselt kuus korra ikka maa all mingi avarii, ja proove pole ka varasemalt võetud, sest Kuressaare joogivesi on koguaeg olnud puhas. Ettevõtte juhid räägivad koos, et jagada ühiselt vabandust ja vastutust.

"Me ei ole tavapäraselt peale avariisid ükski kord proove võtnud. Ja üldine arusaam ongi see, et tavaavarii pressib vett välja, mitte et ta tõmbaks sinna torusse sisse. Küll aga saime me selles mõttes nüüd pihta, et see avarii ei olnud mingisugune tavaline avarii. Aga see on nüüd tagantjärgi tarkus," rääkis Saaremäel.

"Ehk siis iga insener ütleb esimese hooga, et veeavarii on kogu aeg surve all ja ei saa toimuda mingisugust saastumist. Ja me ka küsisime neid küsimusi insenerilt kohe ja vastus oli kirjalikus vormis ja vastus eksperdilt oli see, et meil ei tekkinud seda aistingut üldsegi või hirmu ka, et midagi taolist oleks võinud juhtuda," ütles Kuressaare veevärgi teine juhatuse liige Aivar Sõrm.

See, et midagi oli juhtunud, sai selgeks kolm päeva hiljem, kui esimesed inimesed haiglasse hakkasid pöörduma. Seejärel hoiatas haigla inimesi Kuressaare joogivee eest, tasuta vett hakkas vald kuressaarlastele jagama aga veel mitu päeva hiljem.

"Mida seekord teisiti teeks, oleks joogivee mahutite paigaldamine varasemalt, ehk linnakodanikele sellise alternatiivi loomine. Kuigi meil oli terve kriisi vältel pudelivesi kättesaadav poodides. Siis arusaadav, et sellise pika perioodi vältel see tekitab inimestele juba kulu," ütles Saaremaa valla abivallavanem Liis Lepik.

Valla sõnul puudus neil teadmine probleemi võimalikust pikkusest. Kommunikatsiooniprobleemid on üks selle kriisi õppetund.

Fred Siimpoeg ütles, et kommunikatsiooni puhul on ettevõtjate liit seisukohal, et see oli puudulik. "Hoiatusi oleks pidanud tegema varem. Isegi kui tegemist on kinnitamata juhtumiga, kui ei ole täpselt teada, millega tegu on, siis hoiatada tuleks endiselt. Seda ma arvan, et ei oleks keegi pahaks pannud, kui hiljem oleks välja tulnud, et tegemist ei olnud vee reostusega. Aga läbi selle me oleksime suutnud nii mõnegi haigestumise ära hoida ja kahju ära hoida," lausus Siimpoeg.

Abivallavanem ütles, et ka nemad olid infopuuduses ja ta leiab, et terviseamet oleks pidanud kriisi lahendamisel aktiivsema rolli võtma ja kohal olema nii nagu elektrikriisi ajal oli kohal Elektrilevi esindaja.

"Kui Elektrilevi esindaja jõudis kohale, hakkas see kriis oluliselt kiiremini lahenema. Ma arvan, et terviseameti kohapealne esindaja oleks samamoodi seda kriisi aidanud tervise vaates paremini lahendada. Ma pean tõdema, et terviseamet ise on öelnud, et joogivee tagamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja selles mõttes on terviseametil õigus. Aga arvestades, et joogivee puudumise põhjuseks oli seekord väga selgelt tervishoiualane küsimus, siis ikkagi terviseamet on see, kes kriisi juhib," rääkis Lepik.

Terviseamet: kohaliku hädaolukorra lahendamine on valla ülesanne

Terviseameti peadirektor Birgit Lao ütles, et juhtunust on kõigil õppida, aga kohaliku hädaolukorra juhtimine ja lahendamine on valla ülesanne.

"Kriisolukorras ei maksa loota, et kriisi koordineeriv amet võtab juhtimise üle ja hakkab tegema kriisipartnerite tööd. Kriisi rollid tuleb läbi rääkida, kriisiplaanid tuleb üle vaadata samamoodi nagu ka kriisikommunikatsiooni kanalid," ütles Lao.

Lao lisas, et nõuetekohaselt võtmata veeproovid tähendasid ajakaotust. "Seaduse järgselt on avarii korral veekäitlejal kohustus teavitada terviseametit, võtta koheselt veeproovid ning saata see laboripartnerile analüüsimiseks. Meie hetkel kaotasime ajas 48 kuni 72 tundi. Me oleksime seda olukorda lahendanud neljapäeva õhtul, reede hommikul. Olenevalt millal oleks tulnud labori proovid," rääkis Lao.

Sellest tulenes järgmine viivitus. Nimelt ei tööta nädalavahetusel tervisemeti Saaremaa partnerlabor. Ometi suutis terviseamet kohalikud töötajad pühapäeval leida, kes saatsid võetud proovid terviseameti peamajja Tallinnas.

"Esmased veeproovid nakkushaiguse tuvastamiseks tõesti me tõime pühapäeval mandrile. Käivitasime pühapäeva õhtul terviseameti nakkushaiguste labori ning saime sealt esimesed laborianalüüsi tulemused esmaspäeva hommikuks," lausus Lao.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlase Ivar Annuse sõnul on reovee sattumine joogivette haruldane.

"Joogivee torustik on surve all. Rõhk on seal suurem ja kui me teeme seal suurema survega torustikku augu, siis vesi voolab sealt välja, mitte sisse. Aga seda on nii katseliselt labori tingimustes, kui ka tegelikult suurte süsteemide peal mõõtmistega näidatud, et just avarii olukorras tekivad süsteemi dünaamilised protsessid, mis lühiajaliselt muudavad rõhu tunduvalt madalamaks selles torustikus," rääkis Annus.

Eesti veetorustik on suures osas rajatud 50-60 aastat tagasi. Veeavariisid tekib umbes kaheksa avariid 100 kilomeetri kohta. Lekkekoha avastamine nii vanade torude juures pole iga kord lihtne.

"Küsimus on pigem selles, et kas me täpselt teame, kus kunagi rajatud torustikud või misiganes taristu tegelikult paikneb. Ja nii mõnigi kord avariid tulenevad sellest, et me päris täpselt ei tea, meil puuduvad joonised vanade torustike kohta," ütles Annus.

Viimane samalaadne joogivee reostus oli 1993. aastal Sõmerus, mil vee puhastamine kestis mitu kuud.