Kuidas te vaatate tagasi prognoosidele, mis tehti Ukrainaga seoses jaanuaris 2022? Mis läks täppi, mis üllatas? Mul on meeles teie arvamus, et venelased rohkem kui 40 kilomeetrit Ukrainasse sisse ei tungi.

Mina arvasin, et nad üritavad saada maismaaühendust Krimmiga ja mujalt üle 40 kilomeetri sügavusse ei lähe. See, et nad läksid kõigepealt Kiievi peale, oli minu jaoks üllatus. Teine üllatus oli see brutaalsus, mis toimus tsiviilelanike ja oma sõdurite vastu, Ukraina sõdurite vastu.

Paar päeva enne sõja algust ütles mulle Kiievis üks Donbassi sõjaveteran, et Ukraina armee on valmistunud aastaid ja mõned sõdurid lausa kibelevad proovima, milleks nad venelaste vastu valmis on. Kui valmis ukrainlased 24. veebruariks olid?

Ukrainlased liigutasid tegelikult vägesid juba jaanuaris, et tuua ära brigaade Donetski suunalt ja  neid sai kohe 24. hommikul liigutada Kiievi kaitseks. Need olid puhanud väed ja valmis liikuma, aga nad ei liigutanud neid enne.

Võib öelda, et ka ukrainlased üritasid varjata oma vastukäike ja ka nemad ei pidanud põhja suunast tulekut tõenäoliseks, seda, et üle Tšornobõli punase metsa keegi tulema hakkab.

Nad olid üsna hajutatud. Tänu sellele jäi enamik Ukraina õhuväest terveks. Olen ise näinud sideväeosa, mida tabas üle 20 pommilöögi, aga langenuid oli ainult 10.  Need olid valvurid, kõik ülejäänud olid väeosast selleks ajaks ära läinud. 

Kui kaua oleks ukrainlased vastu pidanud, kui lääs poleks neid aitama asunud?

Ma ei oska seda hinnata, sest osa lääne abist oli ju juba oluliselt varem kohale toimetatud. Isegi enne meie Javeline olid sinna jõudnud ameeriklaste Javelinid. Need olid küll ladustatud kusagile Lääne-Ukrainasse, aga nad olid olemas ja seal oli ka muid vahendeid.

Aga pigem oleks nad olnud kaitses. Täna me ju saame öelda, et väga palju alasid on nad tagasi võtnud ja seda tõenäoliselt ka tänu lääne abile. 

Tänaseks on Ukraina armee õppinud kasutama väga erinevaid relvi,  neil on tohutu kogemus brutaalse vastasega. Mida see armee endast nüüdseks kujutab, kuhu me ta edetabelites panna võiks?

Sellist edetabelit ma teha ei julgeks, sest nad võivad küll olla väga hästi välja õpetatud ja suurte kogemuste ja varustusega, kuid väljaõpe on olnud väga lühiajaline.

 Aga mingit võistlusmomenti ma siin tekitada ei taha ja üks põhiküsimus on, kui palju on neil laskemoona. Seda me täna tegelikult ei tea. Ukrainlased enda asjadest väga palju ei räägi ja nad paluvad seda ka teistel mitte teha. Nii et, kui ma ka täna midagi rohkem teaks, siis peaks ikkagi vait olema.

Kui palju on Ukraina sõjas tekkinud müüte ja kas need on osa sõjapidamisest? 

Päris kindlasti on nii ukrainlased kui ka sõbralikud lääneriigid halvustanud Venemaa pilti, et tõmmata alla venelaste moraali. Aga mulle tundub, et venelased on selles suhtes kuulikindlad. Et nende kohta võid rääkida mida tahes, nad ikka käituvad oma standardite järgi edasi.

Müüte on ka nendesamade Javelinide, Bayraktaride, Himarsite, NASAMS-ite kohta, droonidest räägitakse kui hõbekuulist, mis kohe sõja võidab, aga tegelikult see nii ei ole. Ikkagi erinevad relvaliigid peavad olema kombineeritud, et mingit edu saavutada ja ma tõesti väga loodan, et lähipäevil või nädalatel me sellist relvaliikide koostööd Ukrainas ka näeme.

Olen ukrainlastelt kuulnud, et Venemaa lootis Ukraina kolme päevaga vallutada ja siis liikuda Ukraina enda armee toel Poola peale ning Valgevene armee toel Balti riikide peale. Ühelt poolt on see hullumeelsena kõlav versioon, samas Venemaa on meile äsja tõestanud, et teebki hulle asju. 

See on selline oleksite asi. No kolme päevaga Ukrainat ära võtta ei oleks saanud. Juba Kiievis oleks linnalahingud kestnud päris kaua. Aga ega me detsembris ka keegi ei uskunud, et Venemaa Kiievi peale läheb ja isegi 23. veebruaril ütlesid pea kõik, et see on ilmvõimatu.

Ma isiklikult arvan, et Venemaal ei ole tingimata vaja Varssavit, Tallinna, Riiat ja Vilniust vallutada ja okupeerida. Pigem tahetakse need pealinnad ja seeläbi ka NATO panna sellisesse olukorda, kus kõik tahavad kangesti sinuga millegi üle läbi rääkida. Sest okupatsioon on kulukas. 

Ukrainasse sisse minnes mõeldi võib-olla, et see tasub ära, kui sinu poole üle tullakse. Täna näeme, et ei tulda. Eestis, Balti riikides, Poolas sellist lootust ei ole. Aga sa võid teha nii palju kurja ja kahju, et sinuga tahetakse kangesti hakata läbi rääkima, pluss need ühiskonnad hakkavad sõdima iseenda vastu, läheb lahti süüdistamine, et me polnud piisavalt valmis, Venemaa võib teha mida tahes, ameeriklane on meid maha jätnud ja kõik muu selline. Nii et sellega sa saavutad ebastabiilsuse ja suurendad oma mõjuvõimu. 

Kuidas NATO oleks reageerinud, kui venelased oleks ikkagi vallutanud Ukraina ja ähvardanud liikuda edasi, kui allianss ei tagane oma 1997. aasta eelsetesse piiridesse? Kas meile oleks tuldud appi?

Muud pääsu poleks olnud. Sest tegelikult ju ka tehti teatud plaane ja vägede hulka vaikselt suurendati idajoonel. Ja tõenäoliselt oleks siia veel rohkem saadetud nii lennuvahendeid kui ka maismaaüksuseid, nii et ma ei näe küll mingit võimalust, et seda ei oleks olnud. 

Te mainisite, et venelaste jaoks oleks okupatsioon Poolas ja Baltimaades liiga kallis. Aga ega nad ei mõtlegi ju ratsionaalselt.

Ma tunnistan, et me hindame venelasi oma standardite järgi ja see ei ole üldse õige. Meil, jumal tänatud, ei ole venelaste standardit, mille järgi võib kaotada 600 inimest päevas või noh, mitusada ja siis võib öelda, et nii võibki teha lausa pool aastat, sest lõpuks ma saan enda osa nii ikkagi kätte ja see on lihtsalt hind, mida ma pean maksma. Me ei suuda sellise standardi järgi mõelda. Ja kui hindame venelasi oma standardi järgi, siis muidugi üllatume kogu aeg. 

Mida on see sõda Vene armee kohta näidanud? Kas tegemist on armeega number kaks maailmas?

Täna ta ikkagi sõdib, ükskõik kui suured on tema kaotused ja kõik see lääne tehnika ja kümned, et mitte öelda sajad tuhanded Ukraina sõdurid seda niisama kergelt minema ei löö. Järelikult mingi jõud tal peab ju olema. Aga see jõud tuleb osaliselt sellest, et nad taluvad kaotusi palju rohkem ja on valmis kaotama oma sõdureid selliste eesmärkide nimel, milleks meie läänes täna päris kindlasti veel valmis ei ole.

Aga samas näeme, et ka ukrainlased on oma kodu ja vabaduse nimel valmis maksma väga palju, nii et tõenäoliselt kujuneksime ka meie ühel hetkel samas olukorras sellisteks. 

Kas lääne sõjatehnika on Ukrainas näidanud end ka nõrgast küljest?

Nii palju, kui mina näiteks tean suurtükiväest, siis see on saanud seal hullumeelset koormust ja mingisugune targem tehnika on pikapeale hakanud üles ütlema, kuid see ei ole kunagi pidanud sellist koormust ka taluma. Kõik õpivad asju paremini tegema, aga üldiselt mingit lääne tehnika nõrkust ma ei näe.

Vene suursaadik Suurbritannias väitis hiljuti BBC-le, et Venemaa pole õieti veel sõdima hakanudki. 

See on venelaste komme kiidelda. Teod ja tulemused on see, mis maksab.

Nad on ikka üsna meeleheitlikult kõik segi pommitanud, inimesi piinanud, ma ei tea, mis kõike veel. Kindlasti ei saa me rääkida neile peatselt kusagilt saabuvast lisatugevusest. Seda ma küll ei usu. Täna nad ikkagi vaikselt jooksevad tühjaks oma suutlikkusest ja peavad varsti pausi tegema. Aga sinna läheb veel veidi aega. 

Poliitikud ja sõjaanalüütikud on oma kommentaarides Ukraina teemal reeglina palju optimistlikumad kui sõjaväelased. Miks see nii on?

Minul on ka väga raske öelda, et Ukrainal läheb kuskil pool kehvasti. Psühholoogiliselt sa ikkagi oled nende poolt ja siis sa näed igas tegevuses mingisugust edu.

Kui sõjaliselt vaadata, kuidas need jõud täna vastakuti on ja milline on areng, siis on juba väga hästi, et Ukraina aasta eest väga raskest seisust välja tuli ja nii palju maad tagasi on võtnud.  Nüüd me siis lihtsalt kõik ootame, et see teine pool ka tagasi võetaks. 

Mis saab, kui see vastupealetung ebaõnnestub?

No mina ei kujuta ette, kuidas Ukraina saaks ühe ebaõnnestunud pealetungi järel kuidagimoodi seisma jääda. Ma ei väsi kordamast, et ukrainlastele on tehtud nii palju kurja, et me isegi ei saa sellest kõik siin Eestis lõpuni aru. Ja kui ka poliitikud tahaksid mingeid läbirääkimisi, siis sõdurid ei taha ja nemad ei peatu. 

Kas ukrainlased on väärinud ka kriitikat ja kas nad kuulavad?

Mina siin avalikult päris kindlasti mingit kriitikat tegema ei hakka, sest mina olen praegu teoreetik ja nemad on praktikud. Ja me ei näe päris kõiki detaile, miks mingid asjad juhtuvad. Me näeme üksikuid episoode, nende põhjal mingeid järeldusi teha on üsna vale. Kuigi natuke küll näen, kuidas mõned asjad tekitavad küsimusi.

Pätt ja kokk Jevgeni Prigožin on näidanud, et tegelikult võib armee kokku panna ka vangidest, mingit sõjakooli polegi vaja. Nemad võtsid Bahmuti. 

Ma arvan, et seal ridades on ikkagi ka ohvitsere ja allohvitsere, kes juhivad seda pätijõuku. Päris niisama nad edasi ei liiguks. Ja nad on valmis rohkem ohverdama kui Ukraina pool ja nii nad edasi liiguvadki, tõenäoliselt väga kalli hinnaga. 

Vastast ei tohi kunagi alahinnata. Kas ei või juhtuda, et kui venelased peaks kaotama selle sõja, siis me hakkame neid alahindama?

Ja muidugi.  Paljud, ka lääneriigid räägivad, kuidas Venemaa taastumine võtab aega aastaid või isegi aastakümneid. Minu arvates mitte. Küsimus on, mille jaoks ta taastuma peab, millise järgmise sõjalise operatsiooni jaoks. Tal ei ole vaja minna Berliini või Varssavi peale või isegi mitte Tallinna peale. Ta võib oma eesmärke saavutada, tehes midagi palju väiksemat ja selle jõu taastamiseks ei kulu tal kindlasti aastakümneid. Pigem kaks või kolm aastat ja siis on tal piisavalt suur sõjavägi, millega mingisuguseid eesmärke saavutada.

Meie asi on selleks valmis olla. Seda Ukraina sõda minu meelest õpetabki. Meil ei pruugi õnnestuda seda ära hoida ehk siis heidutada, aga me võime selle seisma panna. 

Kas meid pole ikkagi natuke liiga vähe selleks, et vastu seista? Isegi ukrainlased kurdavad, et pealetungivaid venelasi on nii palju, et ei jõua neid maha tappa.

Nojah, eks kui neil oleks kohe alguses olnud relvastus, mis neil täna on, siis võib-olla oleks kõik olnud lihtsam. Ega meil ei jää midagi muud üle, kui lihtsalt olla selleks kõigeks valmis. Paremini valmis, kui ukrainlased. Tuleb omada teatud relvasüsteeme, omada neile piisavalt palju laskemoona ja väljaõppinud isikkoosseisu. Ka seda me praegu arendame, nii et kui see aeg kätte tuleb, eks me siis mõõdame. 

Ukraina sõja valguses mõtlen tagasi ka Tšetšeenia sõdadele. Esimese ju venelased kaotasid, teise võitsid. Kas siin on mõtet otsida mingeid paralleele?

Kõige tähtsam on see, et kuidas iganes sõda Ukrainas ei lõppe, jääksid ukrainlased ühtseks, et nad omavahel tülli ei läheks ja et lääs neid maha ei jätaks. Tšetšeenia ju tegelikult jäi ikkagi üksinda oma pooliku iseseisvusega. Ma täna arvan, et Ukrainat enam nii ei jäeta, nagu natukene jäeti venelaste meelevalda ka Gruusia.

Te kommenteerite sõjanduslikke küsimusi ka sotsiaalmeedias. Miks teie seda teete ja kas keegi annab teile ka meedianõu?

Meedianõu ma ekstra kusagilt ei saa. Ma küll räägin vahel inimestega, kes on selle valdkonna spetsialistid, kuid ma ei saaks seda nimetada nõu küsimiseks. Ma ei vaidle tegelikult nende inimestega sotsiaalmeedias, kes seal sõna võtavad ja valetavad näiteks. Aga ma arvan, et keegi peab vahepeal andma teise seisukoha sinna kõrvale, lisaks inimestele, kes üldse midagi sellest valdkonnast ei tea.

Ega ma seda nüüd liiga palju ka tee. 

Seda tööd võiks ju teha pressiesindaja.

Võib-olla ei mõjuks see kõik siis veenvalt ja pressiesindajatel on muud ka teha. Mina olen võtnud selle endale natuke hobiasjaks. 

Millised arengud on Ukraina sõja ajal läbi teinud meie armee? Millist relvastust oleme juurde hankinud, mida välja vahetanud? 

Me ei ole vahetanud välja midagi muud, kui selle, mis meil oli ennegi plaanis vahetada. Mõni vahetus on toimunud nüüd lihtsalt kiiremini.  Suurtükivägi näiteks. Kuna ukrainlastel on suurtükke vaja läinud, siis oleme neid rohkem ära andnud, kui oleme ise jõudnud uusi juurde hankida. Arvuliselt on see nii, efektiivsus on omaette küsimus.

Ja relvad või relvasüsteemid, millel enne Ukraina sõda ei olnud rahastust, mis olid vaid paberil, on selle nüüd saanud. Ja kuna riik on neid nüüd rahastanud, siis oleme neid relvi ka juurde hankinud. Ja üks päris uus asi, mida meil enne ei olnud, on varitsev õhuründemoon. See on tehnoloogiline areng, mille väärtust me selles sõjas näinud oleme. 

Praegu on ka see hetk, kus maksumaksja saab aru, et julgeolekusse on vaja panustada.

Tegelikult ma arvan, et ei saa. Ma arvan, et inimesed ei saa aru, kui palju see laskemoon maksab, mida on vaja sel päeval. Ja me ei oleks saanud Ukrainale anda mingisugust toetust sellises mahus, kui me poleks seda endale ise varunud. Me ei ole täna laskemoona poolest kehvas seisus, aga et olla valmis selleks päevaks, on meil vaja seda kõvasti rohkem juurde.

Ja kui me räägime Eesti kaitse-eelarvest suurusjärgus kolm protsenti, siis see kulub uute asjade ostmisele, vanade ülalpidamisele, palkadele ja kõigele muule. Aga ma ütlen, et täiesti rahulikult võiks täna investeerida laskemoona viis protsenti SKP-st, täpselt nii palju, kui kiiresti suudetakse toota. Sõjaliselt oleks see väga mõistlik.

Samas, kui ma räägin seda juttu, ja ma olen seda rääkinud, valitsusele või poliitikutele, siis nad vaatavad mind kõik üsna kohkunud näoga, et see on ikkagi nagu arulagedalt palju. Aga just nii kallis laskemoon täna ongi. 

Kas milleski on armee ettevalmistamisel ka põhimõtteliselt ümber mõeldud?

Eesti kaitseväes me teeme asju nüüd ära kiiremini. Kui me enne tahtsime väga analüüsida ja kaaluda, taristu välja arendada ja inimesed enne välja õpetada, siis nüüd me teeme üksteise peale kõiki neid asju. 

Territoriaalkaitse, mille me kaitseliidule juurde lülitame ja suurendame Eesti kaitseväge selle aasta jooksul 10 000 inimese võrra. Võtame reservist, õpetame kiirelt välja. Me ostame neile varustust. Kõik muud süsteemid samamoodi. Nii et see kõik toimub palju kiiremini.

Kui rääkida NATO-st tervikuna, siis arvan, et rohkem on hakatud mõtlema konventsionaalsele sõjapidamisele. On üks näide ka, kui need esimesed ameerika või briti vabatahtlikud Ukrainasse läksid, nad olid kõik suure sõjapidamise kogemustega, siis nii mõnigi keeras mõne nädala pärast otsa ringi öeldes, et ta pole niisugust asja elu sees näinud.

See on miski, mille peale lääs tervikuna on hakanud mõtlema ja milleks on hakanud ka valmistuma.

Huvitav, kui palju Afganistani ja Iraagi kogemusest meie sõduritel kasu on selle sõja mõistmisel?

No kindlasti on üht-teist. On oskus juhtida, kogemus ja teadmine, et sinu otsuse tulemusel võib keegi langeda. Selline enesekindlus on kindlasti kasuks. Aga üldiselt see intensiivsus ja need relvad, millega sinu vastu täna Ukrainas hakatakse, on täiesti erinevad .

Kas selle sõja ajal on muutunud tugevamaks ka eestlaste kaitsetahe?

Mulle tundub, et on, sest mingid arvud on läinud ainult ülespoole. Näiteks nende kutsealuste hulk, kes tulevad vabatahtlikult ajateenistusse või kes ise otsustavad, millal nad tulevad, oli kaks aastat tagasi alla 40 protsendi, praegu on see 61 protsenti.  Ajateenistusest väljalangejate hulk oli viis aastat tagasi 18 protsenti, täna on see alla viie protsendi.

Aga reservväelaste osaluse kasv on püsinud ikka seal 60 protsendi juures.

Kui suur probleem on see, et kõiki kaitseväelasi ei saa võib-olla meelsuse pärast usaldada? 

Kõigepealt, usaldama peab kõiki. Aga siinkohal tasub meelde tuletada vana tõde, et räägi inimesele vaid sellest, millest ta peab teadma. Ja niimoodi on ukrainlastel ju ka oma plaanidega, nad lihtsalt ei lobise liiga palju. Pataljoni ülemgi ei saa brigaadist enne käskusid, kui see on viimasel hetkel kriitiliselt vajalik. Pole vaja lobiseda asjadest, mida inimene ei pea teadma.

Kuidas on muutnud NATO oma arusaama Eesti kaitsmisest? 

Muutustega hakkasime peale juba enne seda sõda. Kui enne on NATO lihtsalt umbmääraselt öelnud, et kolm või neli brigaadi kuulub sinna ja tänna, siis nüüd on otsustatud, et brigaadid tuleb konkreetselt ära määrata, neid tuleb kontrollida, et nad tõesti oleksid valmis nii oma väljaõppelt, komplekteerituselt kui ka varudelt. Ja siis seda kõike tuleb harjutada. Et nad oleksid ka hästi kiired. Kõik väed ei pea olema Balti riikides kohal, vaid nad peavad olema valmis ja hästi kiiresti liikuma ja seepärast peavad nad vastavaid õppusi korraldama.

Selles suhtes praegu läheb justkui hästi. Samas olen veidike mures, kuna ma ei ole kindel, et NATO riigid tervikuna on asunud väga hoogsalt oma laskemoonavarusid täiendama. Tööstusettevõtted ei ole jätkuvalt oma võimsust suurendanud, sest nendega pole sõlmitud väga selgeid lepinguid.

Aga tundub, et võib-olla aasta jooksul see olukord paraneb.

Ehk kui täna peaks venelased meid ründama, tulevad NATO-st siia küll sõdurid, kuid laskemoona neil pole?

No kokkuvõttes võib see seda tähendada küll. Ja täna me ikkagi kõik pingutame, et meil oleks olemas vastav hulk laskemoona.

Kas NATO õhuturbe lennukid ei või endiselt alla tulistada venelaste lennukit, kui see peaks ületama meie riigipiiri ja liikuma ilmselgelt pahatahtlikult meie suunas?

Enesekaitseks, kui venelaste lennuk avab tule, võivad nad vastu lasta küll.

Aga kui see lennuk on teel Tallinna pommitama?

Kui ta agressiivsust välja näitab, siis päris kindlasti avatakse tema pihta tuli. Ma pakun välja, et mingi 10 aastat tagasi oli veel olukordi, kus mõni turbelennuk tõusis õhku rakettideta, kuid täna on neil kõigil laskemoon küljes. Nii et eks see ole ka juba omaette märk.

Ja teine asi, millest ma olen aru saanud, millega meil on olnud läbi aegade keeruline lugu, on meie merepõhja monitoorimine. Kas  venelaste allveelaev võib ka täna ootamatult Tallinnas meremuuseumi taga pinnale tõusta?

Me teame, kui palju on praegu allveelaevasid Läänemerel. Ja kui on ainult üks kilo-klass [1982. aastal Nõukogude Liidus välja lastud mitmeotstarbeline diiselallveelaev], ja ta on Kroonlinnas, siis ei ole ta ootamatult tulemas kuskilt. Seda saab jälgida.

Me astume selle teema lahendamiseks lähiaastatel ka samme ja meil on nüüd ka Soome ja Rootsi, kelle abiga peaks päris kindlasti ka meil parem pilt olema.

Nad kindlasti ei arva, et astuvad NATO-sse selleks, et hakata Eesti eest asju ära tegema.

Keegi ei pea meie eest asju ära tegema. Aga me peame üksteist tugevdama.

Mida tähendab Soome ja Rootsi NATO-liikmesus meie jaoks?

Number üks ongi vast muutused merekaitses. Kui me siiamaani oleme jaganud kogemusi, siis nüüd me võime ja peamegi tegema ühiseid plaane. Ja see meri tähendab väga mitut eri asja. Ühest küljest ühendust Kaliningradiga ja see on ka meie ühendus läänemaailmaga.

Aga mere ääres on Venemaal ka õhutõrjelaevad, mis võimaldavad tal oma lahingutegevusega maismaal edasi liikuda. Rootsi ja Soome sõjalise võimsuse tõttu on Venemaal palju keerulisem midagi korda saata.

Kas see ka heidutab? Ma ei tea. Kas see teeb meil oma riigi kaitsmise lihtsamaks? Kohe mitu korda.

Ma arvan, et selle asemel, et rääkida Venemaa mingisugusest blokeerimise võimest, võiksime hellitada mõtteid, kuidas hoopis meie võime kõik ära blokeerida. Aga seda muidugi alles alates sellest hetkest, kui Venemaa agressiivselt käitub, mitte varem.

Soomlased on meie kõrval alati olnud suuremad vennad. Kas nüüd on Soome ja Eesti sõdur astunud üksteisele lähemale?

Kõigepealt, Soome tegi NATO piiri Venemaaga kaks korda pikemaks 1000 kilomeetri võrra. Pool NATO piirist Venemaaga ongi Soome piir.  Allohvitseride omavaheline suhtlus oli meil juba enne väga ladus, et kui oli mingisugune huvi millegi vastu, siis võis alati helistada. Nüüd oleme üksteisele lähemal, sest nüüd me peame tegema ühiseid plaane.

Kui Eestis puhkeks samasugune sõda nagu Ukrainas, kas ka meie sulgeme piiri oma meestele, nii nagu Ukraina seda tegi?

Mobilisatsiooni korral võiks selline asi kõne alla tulla ja tõenäoliselt seda ka tehakse. Ma küll ise ütlen täitsa siiralt, et ma võtaksin pigem Gideoni kombel need viimased 300 sõdurit ja läheks sõtta nendega.

Täna tundub mulle, et me ei peaks väga pingutama selle nimel, et piir kinni panna. Mina näen, et need väed, mida oleme planeerinud relvastada ja varustada, mille oleme välja õpetanud, me saame kokku. Isegi kui mõned paadid siit Rootsi poole kihutavad.

Kas me oskame armee heaks ära kasutada inimesi, kes ei ole võib-olla sobilikud sõjaväkke, kuid kes on väga nutikad poisid ja tüdrukud näiteks IT vallas?

No enne Ukraina sõda räägiti ka, kuidas tänapäeva sõda toimub hoopis teistes domeenides, on kognitiivne ja küber. Tegelikult võidab sõja ikkagi Juss Põltsamaalt vintpüssiga ja kõik muu on tema toetuseks.

Kas me suudame Eestis oma inimesi ära kasutada? Ma arvan, et see, mis ma enne mainisin, madal väljalangemise protsent kaitseväest viimasel ajal, on üks viide sellele, et suudame küll. Julgen öelda, et kui mõni inimene praagitakse täna välja tervise tõttu, aga ta ise tahab teenida, siis seda ta ka teha saab. Peaasi, et tal oleks mingisugusedki meile vajalikud oskused.

Te olete uurinud metsavendlust. Kas tänases sõjas oleks metsavendluse taolisel tegevusel veel mõtet? Kõik kohad on droone täis, kõik oleks nähtav.

See droonide asi on veidi ülemüstifitseeritud. Meil läheb tihti inimesi metsas kaduma ja siis neid otsitakse termokaamerate ja kõige muuga ega leita üles. Need inimesed ju isegi ei varja ennast.

Kindlasti on okupeeritud alal sellisele asjale koht.

Aga kui ma vaatan venelaste käitumist täna Ukrainas ja võrdlen seda 1940. aastate  julgeolekutegevusega Eestis, siis mulle tundub, et see viimane oli lapsemäng võrreldes selle brutaalsuse ja sadismiga, mis täna Ukrainas toimub. Selles mõttes on kohalike elu tänases okupeeritud Ukrainas tõenäoliselt palju keerulisem. Toetada seal mingisugust vastupanuliikumist ükskõik millise informatsiooni andmisega või majutusega näiteks, ma ei kujuta ette, kuidas nad seda teevad.

Kas meie sood ja rabad siis ikkagi kaitsevad meid veel? Milline osa loodusest kaitseb meid kõige enam?

Mets, mets ikkagi varjab meid väga palju. Liitlaste koptered just tiirutasid siin Kevadtormi ajal ringi ja ka nemad ütlesid, et kui jalaväelane natukenegi pingutab, siis ei ole ta nähtav. Nad ei leia sind üles. Täpselt samamoodi ei leia tankid jalaväge üles, kui selleks on tehtud vastavaid ettevalmistusi.

Samas meile tulevad appi inimesed ka Lääne-Euroopast, kus polegi eriti metsi, maastik on teistsugune. Kas ei või sellised meile appi tulnud sõdurid metsa hoopis ära eksida?

See on üks põhjus, miks meie liitlased siin käivad ja harjutavad. Prantslased on väga rahul kogu selle metsakoolitusega, mis nad siit saavad, isegi kui nad on pärit näiteks mägiüksusest ja teavad ka midagi metsast.

Samamoodi britid ja ameeriklased näiteks rääkisid suurte silmadega, kuidas eestlased ennast millegi pärast maa sisse kaevasid. Nemad ei saanud selle mõttest aru, nemad olid langevarjurid ja valmis ründama. Aga nüüd, kui sa oled Eestis ja otsaga juba Võrus, siis kuhu sa enam ründad.  Meil tuleb siin lihtsalt venelasi oodata. Esimene mats tuleb ikkagi vastu võtta, nii et selleks tuleb end hoopiski pigem maa sisse kaevata.

Selle peale ütlesid nemad, et peavad oma 50 aasta vanustelt õpikutelt tolmu maha pühkima ja kaevuma teadmistesse, mis neil kunagi ammu olid.

Veel kord, selle pärast need üksused siin käivadki ja õpivad tundma nii meie keskkonda.

Aastate eest ületasin talvel koos briti sõduritega jääd mööda Suure väina. See oli nende jaoks ilmselgelt väga suur elamus. Mõni polnud jääd näinudki. Kuidas meie lääne sõbrad talvel meie aitamisega hakkama saavad?

Kolmandik Briti sõduritest on siin täna teist või kolmandat korda. Eks nad õpivad ja teiseks, britid teevad oma talvelaagrit ka kuskil Norras ja ega nad ei ole nii kehvad sõdurid ka. Ja kõik nad siin saavad selle oskuse, ehkki jah, nende jaoks on muidugi huvitav tankiga liugu lasta.

Mis on Venemaa kõrval elava Eesti tulevik? Meie saatust on võrreldud Iisraeliga. Kas see tähendab, et ehitame 10 meetri kõrguse betoonaia Venemaaga, saadame ka naised sõjaväkke? 

Kumb see õigem võrdlus on, kas Lõuna-Korea või Iisraeliga, ei teagi, aga midagi taolist on küll, sest kuni Venemaa on nii suur ja agressiivne riik, nagu ta täna on ja mina ei usu, et ka Putini vahetudes midagi väga muutub, siis meil ei ole mitte mingisugust muud pääsu. Nüüd, kui Venemaa on oma maski veel ka maha visanud, ei saa ta isegi enam teeselda, et on kuidagi demokraatlik või  tsiviliseeritud.

Meil on siin olnud mitu kriisi järjest. Koroonakriisi tulemusena toodeti maske ja vaktsiine, mida täna enam vaja pole, nüüd toimub tohutu relvastumine. Kui millegipärast peaks ilmnema, et neid ei lähe üldse vaja, et meie kõrvale tekib ime läbi ohutu Venemaa, mis nende relvade ja laskemoonaga peale hakatakse?

Minu jaoks on see täna küll 16-järguline probleem. Täna ma ütlen, pigem meil läheb neid vaja ja täna pole meil neid relvi piisavalt palju. Nii et ma ei hakka isegi mõtlema selle peale, mida me siis teeme, kui me järsku lausa õnnega kokku saame. Küll me siis midagi välja mõtleme.

Mida te ise sõjaväelasena Ukraina kogemuse põhjal sõjapidamise teemal ümber olete mõelnud?

Ma arvasin, et toimib heidutus läbi karistuse. Et kui Venemaal on suuri kaotusi, tõesti tuhat meest langeb päevas, siis see murrab vene rahvuse psühholoogilise selgroo ja sõduriemad ja kõik teised hakkavad protesteerima ja siis võib-olla pannakse sõda seisma, nagu oli näiteks Tšetšeenia sõjas. Täna ma näen aga, et tuhat langenut päevas on liiga vähe.

Agressor tuleb likvideerida viimseni, kui ta sinu territooriumile tuleb ja sa pead selleks lihtsalt valmis olema.

Kui Venemaa peaks Eestit ründama nii nagu Ukrainat ja mõtleme sellele esimesele päevale, siis kas meil võtab õhutõrje kõik maha?

Üks asi, mida Ukraina sõjast tuleb õppida, on see, et teatud kaotustega tuleb arvestada. Õhutõrje ei saa olla ja ei ole ka Ukrainas kõikvõimas, et ta kõik asjad alla võtab.

Mida lähemal piirile või rindejoonele, seda tõenäolisem on, et S-300 rakett tuleb läbi. Ja sellega me peame arvestama. Selle vastu on ka erinev rohi – neid võimalikke rünnakuobjekte tuleb kindlustada, et need kahjud oleksid võimalikult väikesed.

Teiseks peab olema valmis venelaste laskeseadmeid hävitama, mis on siis vastavalt kuni 100 kilomeetri kaugusel näiteks. Ja ka selles suunas me tegutseme.

Ja meil tuleb ka valmistuda selleks, et iga inimene ise suudaks sellel esimesel päeval teha kõik, mis võimalik, et ennast ise kaitsta.

Ja kahtlemata. Kodanikukaitse algab elanikkonna teadlikkusest, et seda šokki ei tekiks, kui see mürts ükskord ära käib. Täna räägitakse siin varjenditest. Ukrainas ei saa inimesed surma sellepärast, et puuduvad varjendid, vaid sellepärast, et nad ei ole varjunud.

Täna, mil me näeme, kuidas sõda Ukrainas jätkub, pommitamine jätkub, siis ikkagi päris vähe inimesi saab kannatada võrreldes sõja esimeste päevadega. See tähendab seda, et inimesed mitte ainult ei saa aru, vaid neil on ka distsipliin, nad lähevadki varjumiskohtadesse. Ja see neid päästab. Ja sõja alguses oldi hädas ka evakuatsiooniga, inimesed ei tahtnud ära minna. Ja kui oli käes viimane aeg, siis tegelikult oli juba hilja. Ka see on üks asi, mida elanikkonna kaitses tuleb õppida.

Olete te mõelnud, mis teist saab, kui aeg kaitseväe juhi kohal saab läbi? Näib, et sellelt kohalt minnakse poliitikasse.

Kui minust poleks saanud sõjaväelane, oleks must saanud Fred Jüssi taoline mees, kellele meeldib hulkuda kuskil looduses.

Kuidas te selle sõja ajal pingeid maha olete võtnud? Kogute marke, hulgutegi looduses?

Käin jahil. Aga jahipidamiseks ka ei ole aega. Nii et ma käingi vahel lihtsalt looduses molutamas. Ja seal juhtub huvitavaid asju, seda on tore vaadata ja siis kuidagi see vaimne tervis tõenäoliselt ka säilib.

Mida te kõige rohkem kardate?

Seda, et on asju, milleks me saame valmistuda, aga mida me mingisugusest rumalusest või mingist psühholoogilisest lootusest tulenevalt ei tee. Et meil on piisavalt ressurssi, et seda teha, kuid tahe puudub. See on üks minu kõige suuremaid hirmusid olnud nendel viimastel kuudel.