Te olete pikaajalise praktikaga advokaat. Kui suur on tõenäosus, et see asi üldse kohtusse jõuab?

Ei oska öelda, ma ei tahaks spekuleerida. Kui see oleks minu otsustada, siis oleks sajaprotsendiline tõenäosus, et ei jõua. Aga see ei ole paraku minu otsustada.

Mis toimus eile hommikul, kui Parvel Pruunsilla juures kodus tehti menetlustoiminguid? Ta üritas teile helistada?

Jah, ta üritas mulle helistada. Esimest korda ta ei saanud mind kätte ja ma helistasin talle tagasi. Telefoni võttis vastu kaitsepolitsei töötaja, kes pani telefoni valjuhääldi režiimile ja ütles, et suhelge. Sellest tekkis intensiivne vaidlus, sellisel moel ei ole ju  tagatud advokaadi ja tema kliendi vahelise suhtluse ja sõnumivahetuse konfidentsiaalsus. 

See on lihtsalt täiesti elementaarne inimõiguste konventsioonist, kriminaalmenetluse seadustikust, advokatuuriseadusest ja advokatuuri eetikakoodeksist tulenev nõue. Ja selle üle me seal vaidlesime. 

Pean tunnistama, minu jaoks on see täiesti esmakordne juhtum. Ma sellist asja ei ole enne näinud.

Millega kaitsepolitsei ametnikud seda põhjendasid, et ei lubata advokaadil ja kliendil omavahel konfidentsiaalselt asju arutada?

Las nad põhjendavad seda ise, kui nad seda põhjendada soovivad.

Kuna Parvel Pruunsild ei ole seda omaenda avalduses välja toonud, siis mina seda välja tuua ei saa. Minu arvates see võib kujutada endast kohtueelse menetluse andmete avaldamist ja ma ei taha riskida seaduserikkumisega.

Iga toimingupiirangu rikkumise kahtluse juhtum on kindlasti eriline. Kas me saame seda võrrelda  mõne varasema skandaalse juhtumiga, mis avalikkuse ette on jõudnud. Mulle meenub kohe tuntud poliitiku Keit Pentus-Rosimannuse kontrollikotta saamise saaga, prokuratuur uurimist ei algatanudki…

Praegune Priit Humala  kahtlustus puudutab toimingupiirangu rikkumist. Toimingupiirangu kahtlus, mitte kahtlustus, oli üleval ka Keit Pentus-Rosimannuse osas. Ta osales avalike väidete kohaselt selles protsessis, mis viis tema Euroopa kontrollikotta saamiseni. Kahtlustust ta ei saanud.

Mõte veab nüüd kahjuks vägisi sinna, et osadele poliitikutest esitatakse kahtlustus ja osadele mitte?

Ja teil on täielik õigus seda arvata ja mõelda.  Ma ei ole teadlik, mis oli Keit Pentus-Rosimannuse suhtes esitatud kahtluse täpne sisu. Tean vaid seda, mida avalikult väideti. Aga tean seda, mida on Parvel Pruunsillale ette heidetud. Need asjad ei ole sarnased. Pruunsilda kahtlustakse selles, et ta aitas Priit Humalal toimingupiirangut rikkuda. See on juba iseenesest  huvitav kontseptsioon.

Kui aga vastab tõele, et osadele poliitikutele samasuguste asjade eest esitatakse kahtlustusi ja  teistele isikutele ei esitata kahtlustusi, siis see on loomulikult probleem. See on valikuline kriminaalmenetluste läbiviimine ja see ei ole kohane õigusriigile. Kas see nii on, mina seisukohta ei võta.

Aga minu arvates on hoopis tõsisem probleem selle karistusõigusnormi olemasolu iseenesest. Tegelikult on sellele tähelepanu juhtinud õiguskantsler, kes on käsitlenud seda paragrahvi, öeldes, kui ma nüüd täpselt mäletan: "Andke meile inimene, leiame ka paragrahvi." Ma arvan, et selles on tal õigus.

Seda kuriteo koosseisu on tegelikult kritiseerinud prokuratuur ka ise. Prokurör Kairi Kaldoja püüdis viia Tartu abilinnapea Semilarski asja selguse huvides riigikohtusse, see aga ei õnnestunud.  Seejärel andis ta avalikkusele  sellise kommentaari, et jätkuvalt on see kuriteo koosseis ebaselge. Ja ka minu arvates on normistik äärmiselt hägune ja laialivalguv.

Aga mida sellisel juhul teha?

Mina arvan, et kui tegelikult prokuratuur ka ise ei pea seda karistusõiguse normi selgeks ja  ühemõtteliselt rakendatavaks, siis tuleks tegelikult igasugune edaspidine kriminaalmenetluste alustamine ja läbiviimine selle paragrahvi alusel lõpetada.

Mitte üksnes prokuratuurile ei pea see paragrahv olema selge, vaid paragrahv peab olema eeskätt selge õiguskäibes osalejatele, et nad saaksid täpselt aru, mis on keelatud, mis on lubatud. Aga antud juhul see nii ei ole.

Jättes kõrvale praeguse juhtumi, siis oleme tegelikult siis kehvas olukorras? Näiteks võib võtta ühte erakonda toetanud äriinimese ja võimul oleva erakonna poliitiku ning nad omavahel kokku siduda pärast seda, kui võimul olijad on teinud selle äriinimese tegevusvaldkonda puudutavaid otsuseid?

No seda võib nii võtta küll. Sellepärast et korruptsioonivastases seaduses on  toimingupiirangu rikkumine ja sellega seotu hästi laialt defineeritud. Ja see mõju aspekt on täielikult prokuratuuri sisustada.

Ühel juhul nad võib-olla leiavad, et tehtul on mingisugune mõju, teisel puhul nad leiavad, et ei ole mingisugust mõju.  See peaks ikkagi olema selgemalt sätestatud, millisel juhul see paragrahv rakendub, kuidas ta rakendub ja kelle suhtes ta rakendub. Eriti eriti hägune on kogu see regulatsioon osas, mis puudutab kaasaaitamistegu.

Mis siis nüüd edasi saab?

Väga-väga ootaks kriminaalmenetluse lõpetamise sammu.