Reformierakonna arrogants tuleneb karistamatusest ja teadmisest, nad saavad ka edaspidi eeliseid, aga seda õigel ajal ja õigel hetkel. Neli aastat võimumonopoli on valitsuses Reformierakonnale garanteeritud ja peapööritus algas juba esimese kuuga, kui lepiti kokku poliitikad, mis lammutavad varasema, aga asemele ei suudeta panna midagi mõistlikku.

Valitsuste otsuste õiguslik tõlgendamine nii, nagu neile kasulikum on, algas juba 3. juunil 2022, kui viis Reformierakonna ministrit otsustasid teha otsuseid circa poole miljardi euro eest. Parlament oli mitte midagi, nähtamatu, olematu, kaasamatu. Ja eks nad nägid ka, et meediamajad neid väga selle eest ei karista. Võtame ära pikalt ettevalmistatud projektidelt pool miljardit eurot, on see siis Tallinna Haigla, Haapsalu raudtee või päästekopterid – silm ka ei pilkunud.

See mõjus hoopis efektselt: vaat, mida võime võimul olles teha. Kaalukaid otsuseid. Pigem nad lootsid selle eest paitust saada: vaata, mis tegime, olime viiekesi valitsuse istungil ja tegime sellised otsused. Kes julgeks veel nii nagu meie? Langetame peibutuseks meediaettevõtete käibemaksu viiele protsendile ja tõstame hoogsalt lastetoetusi. Enne valimisi. Tõstame käibemaksu tagasi ja langetame perehüvitist. Peale valimisi. Nagu siga künnaks põldu.

Parlamendi tasalülitamine on alanud ja tegelikult ka, vaadake, kuidas meediat ähvardatakse. Öeldi, et kui te tõstate pead ja õigel ajal ei taltu ja te ei ole meile meelepärased, siis käibemaks tõuseb mitte viielt üheksale, aga viielt 22-le.

Viide EKRE-le oli kehvalt varjatud ähvardus. Edgar Savisaare tont on kuhtunud, nüüd hirmutatakse sihikindlalt EKRE-ga ning kummituste hulka lükatakse kõik, kes selle pimeda hüsteeriaga kaasa ei tule. Hirmutamine Venemaa-lembuses on sama võte, mida Konstantin Päts ja Johan Laidoner tegid vapsidega süüdistades viimaseid Hitleri-lembuses.

Praeguse opositsiooni taga on siiski üle 200 000 valija, nende soovidel ülbelt trampides võib ootamatult ja teravalt tagasi tulla. Tugev õigusriik eeldab sisukat dialoogi ja selle puudus on vinduvates kriisides karjuv.

Reformierakond purjetagu valitsuses Eesti 200 ja sotsidega, kuidas oskab. Keskerakond ei tule Reformierakonnaga ei lähimas ega kaugemas perspektiivis, kui ei taastata lõhutut. Tallinna haigla tuleb, Haapsalu raudtee taastub, perehüvitised tagasi, investeeringuprogramm väljaspool Harjumaad, teede rahastus lähtuvalt taristuliidu pöördumisest – need tulevad siis, kui Keskerakond on valitsuses tagasi.

Keskerakond on nõus andma opositsioonist tuld 2027. aastani. Me taastame lõhutu ja loome uut. Me oleme kannatlikud. Eesti 200 ja sotsid ei pea olema valitsuses nii allaheitlikud, neid ei asendata. Kui vaatan, kui häbelikult ajavad sotsid regionaalpoliitikat ja kuidas Eesti 200 on unustanud oma pika plaani, siis soovitan rohkem kuraasi ja võitlust. Vastasel juhul avastate ühel hommikusöögilaua taga, et ka teid on ära söödud. Head isu, Reformierakond!