Mihkel Juhkami: Eesti tuleb üles ehitada ilma perestroikata
Kaja Kallase valitsuse maksureform külvab riigi rahanduse korrastamise asemel hoopis kaosele lähenevat segadust, meenutades loova ülesehitamise asemel Mihhail Gorbatšovi kaootilist perestroikat, kirjutab Mihkel Juhkami.
Perestroika lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega, mida võib pidada maailmaajaloos tahtmatuks, kuid sellegipoolest suurimaks geopoliitiliseks edulooks. Sarnaselt perestroikale juhitakse Eesti valitsuse kavandatavaid reforme elust irdunud loosungitega. Kuid Eesti lammutamisega pole võimalik maailma poliitikat muuta ning liigume vaid kohaliku mõjuga katastroofi suunas.
Maksumuudatustega seatakse terve rida omavalitsusi keerulisse olukorda, mille algpõhjused võivad olla erinevad. Tuleb nõustuda, et haldusreformi käigus toimunud liitumiste käigus kirjutasid nii mõnedki vallad ühinemislepingusse huvitavaid, kuid ebarealistlikke soove.
Kuni majanduskeskkond ja tulevik tundus hea, õnnestus nii mõndagi soovitust laenuraha abil ellu viia, kuid nüüd värisetakse abitult, sest võetud kohustused käivad üle jõu. Kuhu küll kadus talumehelik tarkus, et reform, mis viiakse läbi vaesevõitu omavalitsustega, ei too iseenesest raha juurde? Väikest kokkuhoidu saavutati, aga virelenud omavalitsused sellest paremaks ei muutunud.
Paari kuu eest pidasid Kaja Kallase valitsuse partnerid omakorda läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks ja Eestimaa parema tuleviku nimel. Aga seekord tähendas Eestimaa vaid Toompead. Regionaalminister Madis Kallas, kes on üks toredamaid ja avatuma suhtlemisega poliitikuid, sai küll ülesandeks leida omavalitsuste probleemidele lahendus, aga eelarveraha talle selleks sentigi ei lubatud.
Nii asuski Madis Kallas raha ümber jagama. Nendelt omavalitsustelt, mille seas enamik on oma kulusid ja investeeringuid arukamalt planeerinud ja mille majandusseis seetõttu parem, võetakse ära ning antakse hädasolijatele, kellest nii mõnedki liitumissurve aegu vallakassa ulmeliste kulutustega lõhki ajasid.
Omavalitsused planeerivad oma tegevusi vähemalt kolm kuni viis aastat ette. Nüüd aga selgub ootamatult, et plaanide täitmiseks mõeldud raha suunatakse valitsuse otsusega hoopis mõne teise valla eelarvesse. Kõik jäävad rahulolematuks, sest raskustes omavalitsustele ümberjagatavast rahast ei jätku, edukad aga ei saa juba alustatud tegevusi lõpuni viia.
Summa, mis hädas omavalitsuste esmaste probleemide lahendamiseks vaja läheb, pole riigieelarve mahu seisukohalt ju kuigi suur, see on veidi üle kaheksa miljoni euro. Selle peaks riik lisama tasandusfondi ning sealt siis saaks raha puuduliku tulubaasiga valdadele-linnadele jagada. Probleemsetele omavalitsustele küsitav lisaraha läheks seejuures mitte heaolu suurendamisele, vaid olemasoleva taseme hoidmisele. Kõlab tervemõistuslikult ja loogiliselt, kuid mitte ideoloogiliselt, sest perestroika näib tähtsam.
Eesti kuulub Euroopas riikide hulka, kus omavalitsuste iseseisev tulubaas on üks väiksemaid. Me oleme selle poolest viie seas, ainult et viimase viie. Vallad saavad küll üksikisikute makstavast tulumaksust fikseeritud osa, ligi 12 protsenti, kuid nagu näitab praegugi käimas olev protsess, ei saa mitte keegi mitte milleski kindel olla.
Eurostat teatab, et aastatel 2002-2022 vähenes Eesti omavalitsuste tulude osakaal võrrelduna riigi tuludega ligi kaks protsenti. Reformierakonna juhitud valitsus vähendas majanduskriisi aegu aastatel 2008-2009 olulisel määral omavalitsuste tulusid. Otsust saatsid lubadused majandusolukorra paranedes tulubaas taastada, mis lubaduseks jäigi.
Kui äsja käivitatud hoolekandereformi puhul lepiti kokku, et omavalitsused võtavad hooldekohustuse üle ja riik finantseerib seda tulumaksu protsenti tõstes, siis nüüd loeme seaduseelnõu seletuskirjast, et omavalitsustel ei saa olla selle lubaduse täitmise osas õigustatud ootust. Valitsus võib seda kokkulepet ka ühepoolselt muuta.
Läbirääkimiste ajal oli meil kõigil selge, et me ei suuda prognoosida, kuidas inimesed hakkavad käituma, kui selgub, et nad hoolekandeteenuse eest enam seniste reeglite järgi maksma ei pea. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo lubas siis, et riik tagab lisaraha juhuks, kui hoolekandeteenust vajavate inimeste arv osutub prognoositavast suuremaks. Nüüd aga kavatsetakse ära võtta seegi raha, mille kulu prognoositi.
Hoolekandereformis peitub vaid osa kogu olukorra keerukusest, sest samal ajal toimub kulukas koolireform ja paljud linnad ning vallad alles otsivad lahendusi probleemidele, mis järgnesid õpetajate palkade hüppelise tõstmisele.
Rakvere ehitab üle 20 miljoni euro suuruse maksumusega Arvo Pärdi nimelist muusikamaja. Samal päeval, kui me kirjutasime alla lepingule Eesti Kultuurkapitaliga, tuli teade, et käibemaks tõuseb. Meie ühiselt kavandatud objekti eest tuleb hoobilt tasuda mitusada tuhat eurot lisaraha. Samadel põhjustel kallinevad koolitoit, tänavapuhastus ja prügivedu – kõik omavalitsusele olulised teenused.
Madis Kallas on tore inimene, kuid temaga kohtumised on ettemääratult täiesti viljatud. Me saame kokku ja räägime, aga teame juba alguses, et asi piirdub vaid ärakuulamisega. Jutust mingisugust kasu ei tõuse. Valitsus kaitseb hoiakut, et regionaalminister peab teravused maha võtma lisaraha kulutamata.
Märkimisväärse kokkuhoiu leiaks samal ajal projektidelt, mida keegi ei vaja. Omavalitsustelt kogutakse täiesti ebavajalikku toimetulekustatistikat ja analüüsitakse riigi rahastatavas keskkonnas minuomavalitsus.ee. 2022. aasta teenustasemete avalikustamine toimub 20. juunil. Kui sul rahakotis leidub kaks eurot, siis ei ole vahet, kas see on 10-sendistes või üheeurostes müntides. Lõpetame selle ebaolulise tegevuse ja anname kokku hoitud raha viiele kõige hädalisemale omavalitsustele.
Ainus, mida valitsusliit tegi: võttis natuke tempot maha. Pisut rasvakihti kogunud omavalitsused elavad ka saabuvad karmid ajad üle, kuid nõrgemad vajuvad käpuli.
Toimetaja: Kaupo Meiel