Üles kaevatud tänavad on pannud liiklejate närvid Tallinnas proovile. Rohkem kui kunagi varem meenub mulle autoga kesklinnas seigeldes Jaak Printsi monolavastuses "Kodumaa karjed" refräänina kõlanud hüüatus: "Anna gaasi, sõida läbiiii!". Nii me Tallinna eeslinnadest ja linna tagant ühte südalinna puntrasse kokku sõites omaette rooli taga emotsioonitseme, kui fooris kollane jälle vilkuma hakkab. Tallinn on üles kaevatud, liikumine nii jalgsi kui ka autoga on vaevaline.

Ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia vahendusel kirutakse Tallinnat. Remont on tüütu, ebamugav ning paneb kannatuse proovile. Mõistes ja mõtestades remondi põhjuseid, saame igapäevaseid ebamugavusi kõrvale jättes rõõmustada. Juhul kui rajatakse taristut jalgrattaga ja jalgsi käimiseks, saame rohkem säästvat liikumist. Saame hoonete elektri- ja veetarve kliimakindlamaks. Kuidas saame ise kaasa aidata Tallinna rohepöördele?

Tallinna autovabaduse puiesteed

Tartu on viimastel suvedel silma paistnud uuendusliku linnaruumi lahendusega, eksperimenteerides tänava sulgemisega. Sedalaadi autoga sõitmisele alternatiivi pakkuvad linnahäkid kannavad eesmärki võimaldada inimestel aru saada, et linnasüda ei pea kuuluma autodele, vaid ikka inimestele.

Eestis sõidetakse palju autoga sellepärast, et ruum inimeste ümber – ja eriti pealinnas – on kujundatud autoga sõitmiseks. Ruumiga eksperimenteerimise praktika on linnaekspertide seas laialt levinud moodus nügida inimesi kestlikumalt käituma. Sedalaadi protsessid on vaevalised ja vaja on suurt tarkust, kuidas kaasavalt ruumi sulgemise eksperimenti korraldada.

Tallinnas teostavad samalaadset linnahäkki kommunaalametnikud, insenerid ja ehitajad. Tallinn selle aasta rohepealinnana võiks selles momentumis näha võimalust öelda inimestele, et autota kesklinnas liikumine on normaalne ja pigem hea võimalus mõelda enda harjumuste muutmisele. See omakorda teenib veel suuremat eesmärki: loodetavasti loobuvad nii mõnedki autoomanikud autodega sõitmisest ning kasutavad jalgratast või ühistransporti.

On teada, pooled autosõidud Tallinna kesklinnas on vähem kui viie kilomeetri pikkused, mida võiksid inimesed katta ratta või ühistranspordiga või miks mitte ka jalgsi, liikuda. Linnas on vähem autosid, tunnetuslikult on õhk puhtam ning müra madalam. Müra tekitab tõsist terviseprobleemi. Tallinna mürakaart näitab mõõdetavalt selle probleemi olemust ja me kõik peaksime muret tundma nende laste ja noorte pärast, kes koolis või lasteaias igapäevaselt autodest tekitatud müras veetma peavad.

Teede rekonstrueerimisel on oluline, et ei lisanduks autodele mõeldud sõiduradu, mis tõstavad autoliiklusvooge ja seeläbi suurendavad kasvuhoonegaaside heidet ja müra. Oluline on ka autota liiklejate turvalisuse tagamine. Tallinna rattastrateegia alusel tuleb luua rattataristu, mis muudab kesklinnas sõitmise turvaliseks.

Maa-alune linn

Tihti mõistame linna ainult maapealsete hoonete ja tänavaruumina. Vaat et keerulisemad süsteemid asuvad aga maa all. Torude, trosside-trasside ja kaablite maailma saame sissevaate ainult siis, kui toimub nende vahetus. Olen tabanud end mõttelt, et kui tänavad üles kaevatakse, siis oleksin järjekorras esimene linnakodanik, kes sooviks osa saada inseneride juhitud maa-aluse linnaruumi ekskursioonist, et mõista linna toimimist maa alt.

Praegu on paljud tänavad avatud seetõttu, et Utilitas uuendab kaugküttesüsteemi ja ehitab kaugjahutusvõrku. Nii nagu eelmisel aastal, nii ka tänavu ehitatakse ja rekonstrueeritakse ligi 22 kilomeetrit torustikku. Kõigil nendel tegevustel on suur roll linna kasvuhoonegaaside vähendamisel.

Huvitav oleks teada arvutuslikult, kui palju kasvuhoonegaaside heidet rekonstrueerimise tulemusel tulevikus kokku hoitakse. See, et Tallinna linn ja Utilitas investeerivad ühiselt kaugkütte edasisse dekarboniseerimisse on igati tervitatav. On öeldud, et aastaks 2027 on võimalik vähendada maagaasi kasutamist 500 000 MWh võrra, mis tähendab igal aastal CO₂  heitme vähenemist vähemalt 100 000 tonni võrra.

Tuleviku taristu lahendused saavadki olla vaid kliimakestlikud ja kliimanutikad. Näiteks looduspõhised vihmavee kogumise kollektorid ja hüpikveesilmad parkides. Inseneridel on sedalaadi tehnoloogilised lahendused teada ja oskused olemas. Loodan, et omavalitsusel on pädevust olla tark tellija ja küsida keskkonda säästvat innovatsiooni.

Tervist toetava linna püüdlus

Me võime lõputult kiruda linnaametnikke ja kommunaalpoliitikuid, et liikumisteekonnad on ajutiselt muutunud aeglasemaks. Sellised muutused on aga teistes Euroopa linnades, olgu see Pariis või Tampere, püsivad ja rohkem ruumi antakse inimestele eri liikumisviiside valimiseks ning seda autoliikluse arvelt, sest seda on praktiliselt kõikjal linnades lihtsalt liiga palju. Mõõta saab seda autode hulga, õhusaaste, rehvisaaste, mürataseme, aga eeskätt maakasutuse järgi.

Meil on pikk tee minna inimesekeskse, tervisliku linnaruumi poole. Nähes, kui palju rattaliiklus iga aastaga suureneb ja arvestades, et maa-aluste trasside vahetus teenib keskkonna ehk meie huve, on võimalik ajutiste teetööde ning liikluskorralduse ajal mõelda läbi enda elustiil, kuidas saab linnas liikuda teisiti kui autoga.

Üles kaevatud linnaruum on kui suur rohefestival ja see teenib kliimakindlama tuleviku eesmärke. Veelgi enam, ma näen suletud teedes potentsiaali saada tervisesõbralikeks tänavaiks. Iga samm, iga jalgratta pedaalivajutus teenib meie heaolu eesmärki. Tulevik on tänav.