Tallinna otsustusvõimetu linnapea Mihhail Kõlvart pole aastaid suutnud teha midagi ühistranspordi kasutajate ega rattaliikluse osakaalu tõstmiseks, rääkimata kõnniteedel jalakäijate ohutuse tagamisest. Nüüd on Tallinn andnud enneolematu panuse, et kõik ainult jala liiguks. Kas saab midagi praktiliselt muuta? 

Tallinna liikluses on kaos, sest teetööde korraldus on sama käpardlik nagu üleminek eestikeelsele haridusele. Kõik teed on lahti, aga mitte sõitmiseks. Tallinn on pop-up-linn, aga mitte selle sõna tavalises mõttes. Ometi piisanuks ajutistest ja lihtsatest lahendustest, mida pidanuks kasutama, aga saab endiselt nõuda ehitajatelt.

Üks asi on kõik need tunnid, mida inimesed raiskavad passides. Tunnid, mida saaks veeta töötades või puhates. Hoopis teine asi on kesklinnas asuvad poed, ärid, kohvikud ja teenused. Need on väiksed ja suured ettevõtted, mis kaotavad massiliselt käivet. Need on töökohad, mida linna jätkuvalt hämmastav käpardlikkus on löögi alla seadnud. Need on tavaliste inimeste sissetulekud ja elud.

Kõige valutumad lahendused, mis ei sulge ühtegi rida ega muuda ühtegi fooritsüklit, on need: linn nõuab viivitamatult ehitajatelt esiteks laiemad ajutisi kõnniteid. Teate küll, need metallist sillad ja kummist matid, millel te praegu ei mahu üksteisest mööda kõndima ja kus tõukerattad kihutavad jalakäijast kiiresti ja ohtlikult mööda, just need ja neid on vaja rohkem ja laiemaid.

Samuti olgu ajutised kõnniteed suunaga tähistatud: vasakul rattatee, paremal kõnnitee. Lõpuks peavad need olema osa terviklikest teekondadest. Kõnniteed või rattateed võiksid näiteks ühendada kõiki kesklinna koole ja olema ühendatud nende väheste eraldatud rattateedega, mis meil on.

Kuidas aidata linnapeal koguda julgust, et nõuda ehitusmeestelt midagi? Kõigeks selleks pakub eeskuju Soomes rattaliikluse omavalitsuste võrgustik, Pyöräilykuntien verkosto konkreetsete juhiste ja pildimaterjaliga, kuidas justnimelt teetööde ajal hoida ja kasvatada rattaliiklust.

Kui Kõlvart saab suure juhina hakkama sellega, et nõuab ehitajatelt vähem loba ja pikemat sammu, on järgmiseks vaja tegeleda tänavate märgistuse ja kommunikatsiooniga: "Head inimesed, kes te liigute kesklinnas kuue kilomeetri või 30 minuti piires, tulge kasutage meie suurepäraseid rattateid". Või kasvõi: "Ärge muretsege, lapsevanemad, lastel on nüüd ohutu trajektoor kõnniteid (ilma tõuksideta) kesklinna ja tagasi".

Nii saame kevadest sügiseni natukenegi autoliikluse koormust leevendada. Nii saaksime ühtaegu ühistranspordi ja autoliikluse paremini liikuma ning anda elulootust ettevõtetele. Teetööd kestavad sügiseni, praegu on soe kevad ning suvi koputab uksele. Me räägime kesklinnast. Tallinn on tilluke linn. Kui millalgi on hea aeg proovida leevendada autoliikluse koormust, jagades koormust veidigi ümber kesklinnas rattaliiklusele, on soojade ilmadega tehtavad teetööd selleks parim võimalus.

Teaduskirjandus ja empriilised uuringud näitavad, et sel viisil on võimalik tõsta rattaliikluse osakaalu püsivalt 5-12 protsenti. Pealinna ametliku liikuvuskava järgi on 2030. aastal autosid 350 iga tuhande elaniku kohta praeguse 470 asemel. See arv kasvab viis protsendi aastas, aga peaks kahanema ligi viis protsenti aastas.

Teistes Põhjamaade linnades on tavaline, et kuus kilomeetrit pikad või kuni 30 minutit uksest ukseni kestvad teekonnad sõidetakse rattaga. Seda tehakse siis, kui on ohutu taristu, mis viib algusest lõpuni. Täpselt nagu autoga sõites ei kulge te vahepeal mööda kuumaastikku.

Stockholmi regioonis arendatakse rattateid koostöös lähivaldadega just nimelt selle 30 minuti teekonna kaardistuse alusel. See oleks umbes nagu Peetrist Tallinna kesklinna sõit. Ise te ehk ei sõidaks, teie või naabri lapsed äkki küll.

Stockholmi kaubanduskoda üllitas kevadel ka 15-minuti linna uuringu, milles kaardistati, miks see on hea ettevõtlusele, majandusele ning mida saavad ettevõtted (koostöös linnaga) teha, et kaasaegne linnaruum ja liikuvus oleksid on majanduskasvu võimaldajad.

Praeguseks on selge, et linn on mööda lasknud järjekordse võimaluse muuta liikumine linnas ohutumaks ja mugavamaks. Tehtud kahju inimestele ja ettevõtete saab natukenegi leevendada. Kõlvart strateegilist linnajuhtimist, näiteks ühistranspordi ja liikluse planeerimist, ei valda. Kas ta lihtsamaid asju nagu operatiivselt ehituse projektijuhtimine oskab?