"Varem sattusid ilvesed inimeste juurde tavaliselt aprillis-mais või ka veel suve alguses. Ja siis tavaliselt noored loomad, kes olid õige pea saamas üheaastaseks," rääkis ülikooli looduskaitse bioloogia töörühma spetsialist Raido Kont ERR-ile. Tema sõnul on tavaliselt mais sündivad ilvesekutsikad ema juures kuni jooksuajani järgmise aasta märtsis, misjärel nad peavad hakkama üksi elama ja iseseisvalt toime tulema.

"Seda iseseisvumisperioodi võibki pidada ilveste elus üheks raskeimaks ajaks - nad peavad endale uue eluala otsima ehk liikuma oma sünnikohast eemale ja ise toitu hankima," ütles Kont. Just sellisel ajal võivad noored ilvesed sagedamini inimeste juurde sattuda.

Sel ajal inimasustuse juures nähtud ilvesed on sageli nälginud ja räsitud olemisega ning võivad olla ka kärntõves, märkis teadlane.

"Aga kui nüüd ka vastu sügist satub ilveseid inimeste juurde, siis sellele head selgitust ei oskagi kohe öelda," tunnistas Kont.

Ühe võimaliku selgitusena ilveste sagedasemale sattumisele inimeste lähedale tõi Kont välja ka selle, et alates 2016. aastast ei ole ilvestele jahti peetud. "Seetõttu võib olla on ka nende käitumine natuke muutunud ja nad on muutunud vähem inimpelglikuks," rääkis ta. "Aga see on ka asi, mida võib lihtsalt arvata, ega me ei tea, kui tõenäoline see päriselt on," lisas ta.

Oma mõju praegusele fenomenile võib olla ka sellel, et üha rohkematel inimestel on kaameraga nutiseadmed, millega kõike nähtut saab jäädvustada. "Jahimehed kasutavad palju rajakaameraid, inimesed ise saavad autost ju kohe käepäraselt filmida neid loomi. See on ka üks põhjus," leidis Kont.

Ilveste arvukus langes poole võrra

Kont rääkis ka sellest, et kui sajandi alguses kasvas ilveste arvukus sujuvalt, siis nullindate teise pooles hakkas see vähenema ning kukkus eelmise kümnendi alguses järsult. Alles viimastel aastatel on ilveste arv Eesti metsades taas suurenenud.

Keskkonnaagentuuri koostatud ülevaate kohaselt oli nullindatel Eestis umbes 200 poegadega pesakonda, aga 2013. aastaks kukkus see alla 80 ning oli eelmisel aastal 86.

Ilveste arvukuse languse põhjustasid korraga kaks ebasoodsat tegurit, selgitas Kont.

"Oli kaks järjestikust väga suure lumega talvel 2009-10 ja 2010-11 ning metskitsede arvukus langes võib öelda, et mitu korda. Metskitsed on aga ilvese peamine toit, peamine saakobjekt, kellest sisuliselt sõltub meil kogu ilveste populatsioon," rääkis ta.

Toidupuudus põhjustas suuremat suremust ning seda, et emasloomad ei kasvatanud enam kutsikaid üles - ilveste juurdekasv jäi mitmel aastal palju väiksemaks.

Samas jätkus aga ilveste küttimine veel mitu aastat sellises mahus, mis põhines loomade varasemal arvukusel, rõhutas ta. "Mingite aastatel kütiti 180 looma. Mitu aastat järjest kütiti üle saja ilvese. /---/ Küttimine ei reageerinud nii kiiresti ilveste arvukuse vähenemisele, küttimist hoiti üsna kõrgel tasemel veel paar aastat," tõdes Kont.

"Ja see koosmõjus viis ilvese populatsiooni üsna suurele langusele, ilveste arvukus langes peaaegu kaks korda," tõdes Kont.

Lisaks võis ilvestele ebasoodsalt mõjuda ka see, et kui metskitsi enam ei jätkunud, hakkasid ilvesed jahtima kährikuid, kes kannavad sageli kärntõbe, millesse nüüd ka ilvesed nakatusid, rääkis Kont. "Me kõike seda kindlalt ei tea, me võime arvata, et see võis nii olla. Aga kärntõves ilveseid leiti küll ja küll," tõdes ta.

Kont rääkis, et nüüd on hakanud ilveste populatsioon Eestis taastuma, kuid esialgu on kasv siiski aeglane.

Metsa raiumine ilveseid linna ei peleta

Küsimusele, kas ilveste arvukust on võinud mõjutada ka metsade raiumine, vastas Kont, et kui üldse, siis ilmselt mitte vähenemise suunas.

"Oleneb, mis mastaabis see muidugi toimub, aga üldiselt võib see suurkiskjatele pigem isegi positiivselt mõjuda. Sest üldine arusaam on selline, et kui meil on palju noori metsi, siis see on väga soodus metskitsedele, metskitse arvukus seeläbi kasvab ja see mõjub ilvesele pigem positiivselt," rääkis ta.

Kont selgitas, et ilveste kodupiirkonnad Eesti maastikul on väga suured - ala, kus üks isend liigub, on väga suur ja sinna sisse jääb igasugust ja erinevas vanuses metsa, aga ka lagedaid alasid. "Ja kui nüüd kuskil mets maha võetakse, siis see ei tähenda, et Ilves sel alal üldse enam elada ei saa," lisa ta.

"Sellist asja ei ole, et metsa raiutakse nii palju, et ilvesed nüüd koliksid metsast välja," rõhutas Kont.

Teadlane seletas, et ühe ilvese kontrollitava ala suurus oleneb nende arvukusest, aga see võib ulatuda isegi paarisaja ruutkilomeetrini.

"Nad käituvad territoriaalselt - see tähendab, et täiskasvanud samas soost isendite kodupiirkonnad ehk need alad, kus nad liiguvad, ei kattu omavahel. Täiskasvanud isased elavad üksteise kõrval ja täiskasvanud emased elavad üksteise kõrval. Emaste ja isaste alad küll kattuvad omavahel. Ja see tähendab, et kui ilveseid on rohkem, siis jääb igaühele ka väiksem ala ja kui nende arvukus on väiksem, siis nende kodupiirkonnad paisuvad, nad saavad liikuda suurema ala peal," rääkis Kont.

Suhteliselt kõrge asustustiheduse korral on emaste ilveste kodupiirkond umbes 100 ruutkilomeetri suurune, isastel umbes 200 ruutkilomeetrit. Aga kui loomade arvukus langes, siis registreeriti isaste ilveste liikumist isegi kuni 600 ja emaste üle 300 ruutkilomeetri suurusel ala, ütles Kont.

"Tavaliselt üldse ei kujutata seda ette, et üks loom võiks nii suurt eluala kasutada ja et samal ajal seal teisi samast soost täiskasvanud isendeid ei ole," tõdes Kont.

Ilves inimest ei murra

Küsimusele, kas ilvesed võiksid ka inimestele ohtlikud olla, vastas Kont eitavalt: "No ei ole! Ei, kindlasti ei ole!"

"See muidugi ei tähenda seda, et kui sul on kuskil linnas nurka aetud ilves, et siis võiks teda seal paljakäsi sülle võtta ja kuhugi metsa viia. Niimoodi talle kindlasti läheneda ei tohiks. Aga seda, et nüüd ilves kedagi ise tahtlikult ründaks, sellist asja küll ei ole," rõhutas ta.

Kont meenutas ka, et täiskasvanud isane ilves kaalub umbes 22 kilogrammi ja väga suured isendid võivad kaaluda kuni 24 kilo, aga emane ilves kaalub 14-18 kilogrammi.

Ilves võib küll inimesele kõvasti viga teha, aga mitte tappa, rääkis ta.

"Võib öelda, et selline loom võib ju inimesele küll haiget teha - tal on väga teravad küüned ja väga teravad hambad. Selles mõttes paljakäsi väga vihase ilvesega kindlasti ei tasu jõudu katsuda. Aga sellist asja, et nad nüüd ise ründaksid inimest – no sellist asja küll ei ole teada. Tiiger võib inimese maha murda, aga ilves kindlasti mitte," rõhutas ta.

Ilveste küttimiskeeld jääb ka selleks talveks paika 

Ehkki ilveste arvukus on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, ei ole neid veel endiselt nii palju, et saaks taas lubada nende loomade küttimist, leiab keskkonnaagentuur.

"Ilvese asurkonna ebasoodsa seisundi tõttu ei ole viimasel seitsmel jahihooajal ilvese küttimiskvooti välja antud. Kuigi tänaseks on ilvese arvukus oluliselt suurenenud ning asurkonna üldseisund üle aastate taas hea, oli ilvese pesakondade arv 2022. aastal (86) siiski veel madalam suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegvuskavas märgitud jahipidamise taastamist võimaldavast lävendist (100 pesakonda)," ütles keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja ERR-ile. "Seetõttu soovitasime keskkonnaametil ka 2023/2024 jahihooajaks küttimiskvooti mitte välja anda," lisas ta.

Jahieeskirja kohaselt võib ilvesele jahiti pidada 1. detsembrist kuni jahihooaja lõpuni ehk veebruari viimase päevani.

Veeroja ütles, et kui ilvese asurkonna juurdekasv jätkub ka tänavu ja seireandmed kinnitavad pesakondade arvu tõusu sajast suuremaks, siis võiks jahipidamise taastamist kaaluda alates 2024/2025 jahihooajast.

"Kas ja millises mahus keskkonnaagentuur ilveseid siis küttida soovitab, sõltub aga juba 2023/2024 hooajal kogutava seireinfo põhjal tehtavates järeldustest arvukuse, asurkonna juurdekasvu ja ruumilise jaotusese osas," lisas ta.

Sel suvel on mitmel pool Eestis nähtud ilveseid asulates või inimeste läheduses.