Majandus käib lainetena. Praegu see jahtub ja töökohad kaovad. Juba aasta algusest on nädalast nädalasse laekunud ärevaid teateid tööstusettevõtete plaanidest tootmist koomale tõmmata või siis hoopiski oma tegevus lõpetada ning inimesed koondada. Näiteks lõpetas tegevuse Aseri tellisetehas, kus koondati 67 inimest. Aseris 20 aasta jooksul omale kauni kodu rajanud ning kaks poega üles kasvatanud Marina Volkova on üks neid, kes sai koondamisteate.

"Ma olin viis aastat tööjuht. Ja töötasin ilusasti, kõik oli mõnus. Meil oli suur turg Venemaa ja kui see turg pandi kinni, siis oligi kõik. Tuli selline päev, et tuli minu juurde tootmisjuht, andis mulle paberi kätte ja kõik – sul on kuu aega veel töötada ja kõik – sa oled koondatud," rääkis Volkova.

"Ja siis oli selline hirmus hetk. Sa mõtled, et sa töötad iga päev seal, kasvõi pensionini. Sul on kindel töökoht. Aga ei! Tuli selline päev, et sind pole vaja. Ja sa hakkad mõtlema: mida nüüd, kuhu nüüd, mida ma oskan? Ma ei ole ju enam nii noor, kes mind tahab? Aga sa pead tööd tegema."

Volkova leiab, et oleks kergem, kui töösuhe lõpetatakse järsult. "See oleks kergem. Sinuga juba infot ei jagata, sind ei ole vaja. Sa lihtsalt käid, paned oma tunnid kirja. Ja kui tuli see viimane tööpäev, see oli päris raske!"

Volkova mattis oma mure ja südamevalu koduaias müttamisse. Mida edasi teha, ta veel ei tea. Volkovaga sarnases olukorras on praeguseks üle 2600 inimese – just nii palju on aasta algusest alates koondatuid. Tegemist ei ole väga erakordse nähtusega – näiteks 2020. aastal, mil möllas koroona, oli samal ajal koondatud juba 5000 inimest.

Mitmekordne Eesti meister veteranide korvpallis, 150 inimesega ettevõtet juhtinud ja keeli hästi valdav Raoul Jakobson oli üks neid, kes kaotas koroona-aastail töö. Ettevõte, kus ta viimased kümme aastat töötas, müüdi maha. Korvpalli jaoks end jooksmise ja jõuharjutustega vormis hoidev Jakobson asus seejärel sportlase kirglikkusega otsima uud tööd, saates välja pea poolsada CV-d.

"Kahjuks tuli null vastust. Keegi ei soovinud mulle absoluutselt tagasisidet anda," nentis ta.

Jakobson arvab, et põhjus on tema vanuses, sest kogemusi ja teadmisi oli ju kuhjaga.

"CV-d saab välja saata ka numbrita, aga mina saatsin numbriga. Ma püüdsin ikka olla aus inimene. Mis seal ikka. No me peame arvestama ka väga lihtsaid tõsiasju. Kuigi ma töötasin IT-alal ja arendasin projekti kümme aastat, siis noored lendavad ikka IT-alal minusugustest seitsme penikoorma saabastega üle. Seal, kus nemad äri näevad, mina seda näha ei oska. Ja nii ongi. Siis ma mõtlesin, et mis ma seal minevikus ikka edasi surgin, et proovin siis nagu midagi uut."

Jakobson hakkaski just sellise pilguga ringi vaatama, et uue ametiga saaks ka leiva lauale ja mitte ainult –  talle oli oluline seegi, et uute oskustega saaks tööd teha ka penisonieas. Lõpuks jõudis ta läbi töötukassa Tallinna ehituskooli tisleri kursustele, ent elu näitas, et pelgalt põhiteadmiste omandamistest mõnele ametile ei piisa.

"Läbisin selle kursuse, aga ikkagi olid võimalused suhteliselt ahtad. Praktiliselt ei olnudki. Aga siis ma tulin selle peale, et küsida töötukassast, kas praktika võimalus on olemas. Ja oli. See üllatas mind. Kui sa vaatad seda töötukassa informatsiooni, siis keegi ei suuda seda läbi lugeda. Selles mõttes on hea, et sul on seal abi olemas, kes aitavad. Kirjutasin Avila Puitu, valisin väiksemat seltskonda, et paremini sulanduda, et oma mitteoskustega mitte silma paista eriti. Tegingi kuu ajaga praktika ja siis võetigi sinna ka tööle," jutustas mees.

Töö kaotamise eest ei ole keegi meist kaitstud, nii soovitataksegi kaasajal üha enam hoida tagataskus plaan B-d ehk teisisõnu, mõnda oskust või vähemalt valmisolekut seda oskust omandada. Suurepärane näide on Haapsalu külje all Kase külas toimetav Kaie Krüüts, kes töötas aastaid Ida-Virumaal kultuuri valdkonnas (masuaastani 2009), mil ta koondati. Nüüdseks on Krüütsil tagataskus õige mitu uue ameti oskust tõendavat paberit.

"Eesti kutsehariduses olen ma õppinud kõigepealt pottsepaks, siis kiviraiduriks, siis korstnapühkijaks, siis tuli väikesadama spetsialist ja sel kevadel lõpetasin plaatija eriala. Oma ettevõtte lõin ma 2021. aastal," rääkis Krüüts.

Üks hea asi praeguste koondamiste juures siiski on – tööta jäävad inimesed, kel on juba mingi oskus, oskustöölistega on aga nii, et neist on terves Euroopas suur puudus. Mida peaks aga õppima need, kes oma olemasolevate oskustega tööd ei leia?

Töötukassa osakonna juhataja Katrin Liivamets tõdes, et tööandjail, kellel praegu on võimalust mingiks kasvuks, on väga soodne olukord. "Turult on leida häid kvalifitseeritud töötajaid. Hästi huvitav on ka see, et tööandjad on nendest kollektiivsetest koondamistest huvitatud, meedial hoitakse silma peal ja väga sageli on nii, et tööandjad võtavad ise töötukassaga ühendust ja ütlevad, et ma tean, te ei saa nende inimeste andmeid meile anda, aga öelge palun edasi, et meie tahame võtta sellest ettevõttest kõik selle ametikoha inimesed."

Töötukassa nimetab perspektiivseteks valdkondadeks, mida õppida, kõikvõimalikke meditsiiniga seotud valdkondi, tehnoloogiat, inseneeriat – selliseid erialasid, mille õppimine ei ole lihtne ja mis võtab palju aega. Aga puudus töötajatest on ka kõikvõimalikel hoolekandeasutustel, kus on vaja tegevusjuhendajaid, hooldustöötajaid. Ja väga raske on inimesi leida haridusvaldkonda.

Kaie Krüüts – praegune mitmekülgne ettevõtja – on kindel, et inimeste hakkamasaamine taandub eneseusule ja soovitab: "Vaadake Eesti kutsehariduslehele – mida seal pakutakse. Ei tasu oma elu seada selle mõtte juurde, et appi, ma olen terve elu teinud seda ühte tööd, ma ei oskagi midagi muud teha. Kõik on võimalik."

Ka Raoul Jakobson õhutab: "Ärge jääge oma stampidesse kinni. Mõelge natukene laiemalt ja proovige mõelda kastist välja. Mõni on küll töötanud 10–15 või enam aastat ühes ja samas kohas, aga tuleks nagu kastist välja mõelda ja vanuigi endale jõukohane töö leida."

"Siin me oleme" on Eesti Televisioonis eetris esmaspäeval kell 20.