Jüri Ratas: erakonnast lahkuda on lihtsam kui sinna jääda
Keskerakonna endine juht Jüri Ratas lubas intervjuus Astrid Kannelile, et kui partei võtab Eestile ohtliku suuna, siis ta koos oma mõttekaaslastega sellesse sekkub. Ratase hinnangul on läbi ajad, mil eestlastele sai ajada ühte ja venelastele teist juttu.
Me teeme seekordset "Reedest intervjuud" ette. Täna on neljapäev ja endine keskerakondlane kindralmajor reservis Neeme Väli teatas äsja, et on liitunud Isamaaga. Ega ei või juhtuda, et homme, kui meie intervjuu Vikerraadios eetrisse läheb, olete ka teie juba Isamaaga liitunud?
Ei, seda ei juhtu. Homme olen ma ringreisil Võrumaal, nagu ma olen viimased 16–17 aastat Eestimaal ringi sõitnud, nii et vastus on, seda ei juhtu. Aga Neemele ma soovin jõudu. Sellised minekud oma erakonnast on alati rasked.
Ikoonilisi minejaid on olnud rohkem: Andra Veidemann, Jaanus Karilaid, Tõnis Mölder. Kas teile ei tundu, et nende minekuga kaotab partei oma sisu?
Need inimesed, kes soovisid erakorralise kongressi kaudu võimupööret teha... see kestis ju pikemalt, see kestis üle aasta tegelikult, selline kaigaste loopimine... ma ütlesin neile, et see ei ole erakonnale hea. Aga loomulikult, me oleme demokraatlik erakond ja kõik, kes soovivad, võivad kandideerida esimeheks.
Te nimetasite nimesid, mis on ühiskonnas tuntud, kuid nende rohkem kui 100 lahkuja hulgas, kes on ju enamuses eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed, on tegelikult ka need, kes olid seal siis, kui mina tulin erakonda, noortekogusse, 23 aastat tagasi, kes olid mulle eeskujuks. Avalikkusele need nimed, nagu näiteks Asser Jaanimets, väga palju ei ütle. Aga ta on tubli õpetaja täna kahes Eestimaa koolis. Minule ütleb see nimi väga palju ja äraläinute hulgas on veel neid, kes on olnud selle erakonna juures üle 25 aasta.
Keskerakonna pereheitmisi on olnud ennegi ja ikka on lahkunud eestikeelsete perekonnanimega inimesed. Kas me olemegi siis nüüd saamas endale vene parteid?
See on väga õigustatud küsimus ja sellele pean ju ka mina, kes ma olen täna Keskerakonna liige Nõmme piirkonnast andma vastuse, et jah, see oht on, et erakond hakkab esindama väga tugevalt ainult ühte keelegruppi – venekeelset elanikkonda.
Ja loomulikult ei ole see minu soov ja see ei ole olnud ka Keskerakonna mõte. Keskerakonna mõte on olnud mõlema keelegrupi inimeste kõnetamine ja see ongi minu arust olnud Eesti poliitika suur tugevus. Paljud meist ütlevad, et see tugevus sai alguse Rahvarindest ja nii see ongi, väga paljud keskerakondlased olid kunagi aktiivsed ka Rahvarinde päevil.
Kas me võime siis ka nagu väita, et võib-olla halvimal juhul on Rahvarindest saamas Interrinne?
Seda me väita ei saa. Aga juhtidel lasub vastutus ja täna on kongress otsustanud, et Keskerakonna esimees on Mihhail Kõlvart, aseesimehed Yana Toom, Jaan Toots, Lauri Laats ja Jaak Aab. Ja see on nüüd nende roll, see on nüüd nende kohustus ja vastutus seda erakonda vedada.
Võib-olla ei ole Keskerakond ajaga piisavalt kaasas käinud, mis ongi viinud ta sinna, kus ta täna on?
2016. aastal, kui minul oli au ja võimalus Keskerakonna esimeheks kandideerida ja ma võitsin kongressil Paides Yana Toomi, siis ma ju teadsin, mis küsimused mulle kohe tulema hakkavad. Hakkas kõik pihta sellest protokollist Venemaa võimuparteiga, mille Edgar Savisaar rohkem kui 10 aastat enne seda sõlmis. Ja ma vastasin nendele küsimustele mitte 100, vaid 1000 korda, et see leping ei kehti.
Siis algas järgmine teema, mis oli seotud e-valimistega, kus erakond oli kogu aeg olnud pro negatiivsel seisukohal, ja juba siis, kui ma ei olnud veel esimees, rõhutasin alati, et toetan e-valimisi. Ja Keskerakonna volikogu lõpuks tegigi otsuse, et me toetame e-valimisi.
Eriti suur väljakutse oli see, kui me vähem kui kolme nädalaga tõusime valitsusse, peaministri erakonnaks. Küsiti, kas selle erakonna esimees sõidab nüüd kohe Moskvasse.
Aga see leping, mis kunagi tehti Ühtse Venemaaga, kas see oli algusest peale juba viga?
Ma usun, et kui Edgar Savisaar seda protokolli sõlmis, ju siis tema soov oli see, et... me peame mõtlema korraks ka sellele, mis aeg ja ruum see oli. Võib julgelt öelda, et see oli aeg, mil ka Euroopa Liit ja NATO käitusid Venemaaga hoopis teistmoodi. Ma mäletan NATO tippkohtumist, kus üks mu ametikaaslane väitis, et 10 aastat tagasi rääkis NATO reaalselt, kuidas me alustame ühisõppusi Vene Föderatsiooni armeega. Eks täna tundub see hullumeelsus, eks see ongi hullumeelsus jah, ma olen nõus teiega. Meil oli 50 aasta okupatsiooni, et kas oli vaja sellist protokolli teha, kas see oli algusest peale viga? Ma arvan, et see oli algusest peale viga.
Ikka ma ei saa aru, miks te täna veel Keskerakonnas olete. Mis peab juhtuma, et teie sealt välja astuks?
No ma siin seda intervjuud andes Keskerakonnast välja ei astu. See on ju minu erakond, ma olen olnud põhimõtteliselt terve oma töömehe ea selles erakonnas, 23 aastat ja selle erakonna seisukohad... ma mäletan, kunagi küsisin Kadri Simsoni käest, miks ta Keskerakonda tuli, ta ütles, et Keskerakond lubas tasuta kõrgharidust, see oli 90. aastate keskel. Et Keskerakonna poliitika on mulle sobinud ja sobib ka täna. Kui te küsite, nagu poliitikas küsitakse, et kust läheb minu jaoks see punane joon, mis sunnib mind lahkuma, siis selge on see, et see juhtub, kui Keskerakond lakkab seismast Eesti põhieesmärkide ning -väärtuste eest.
Aga ära minna on alati kergem ja jääda on kordades raskem.
Samas Priit Toobal, kes on samuti Keskerakonnast lahkunud, on pakkunud välja idee teha uus partei.
Täna, olgem ausad, on uue erakonna tegemine Eestis ikkagi väga-väga keeruline. Ma ütleks, praktiliselt võimatu. Iga erakonna tegemine nõuab partei platvormi ideede tutvustamist, selleks on vaja rahalisi vahendeid. Riigi rahastus on täna üles ehitatud nii, et põhimõtteliselt rahastatakse ainult neid erakondi, mis saavad riigikogusse ja neid, kes jäävad seal ääre alla.
Meil võiks vabalt olla ühiskonnas kokkulepe, et riigil on olemas ka selline, ütleme, taotlusvooru võimalus, et kui soovitakse luua poliitilist ühendust, saab sealt taotleda mingit raha, et seda erakonda käivitada ja ühiskonnale näidata ja ühiskond siis annab oma vastuse, kas sellele on tellimus või mitte.
Aga jah, võib ka vastu väita, et näete, Andres Herkel tegi Vabaerakonna ja nad said riigikokku kaheksa kohta.
Keskerakonna reiting on suures languses. See partei võib lõpetada marginaalse tegijana. Kas te olete valmis sellises parteis tiksuma?
Ütlen ausalt, see ei ole minu soov, et Keskerakond tiksub seal viie-kuue protsendi peal ja siis tõesti on olnud need kaalukeele võimalused erakondadel, kellel on seal kaheksa või kümme kohta ja saavad siis valitsusse ja poliitilises keeles on puudlid suuremale partnerile. Ja see suurem partner on olnud viimase 20 või 25 aasta jooksul Reformierakond. Välja arvatud siis, kui Keskerakond juhtis valitsust.
Miks Tanel Kiik Keskerakonna kongressil hävis? Miks ta ei oleks võinud pidada karismaatilist kirglikku kõnet ja visata kasvõi hundiratast, et muljet avaldada? Jäi pisut mulje, et Kiige leer nagu ei võtnud asja piisavalt tõsiselt.
Seda võeti väga tõsiselt ja saadi selgelt aru, et see seis on täielikult fifty-fifty. Ja ei saa öelda, et ühel poolel oli mäekõrgune võit ja teisel poolel oli häving. See vahe oli tegelikult 28 häält.
Aga ühel poolel oli karismaatiline kõne.
Selle suure kõne juurde ma kohe jõuan. Tanel pidas täpselt sellise kõne, nagu peab. See oli sisuline kõne, see oli analüüsiv kõne ja see oli selgelt välja öeldud erakonna esimehe kandidaadipositsioon, kuidas tema näeb erakonda edasi minemas, mida on vaja teha.
Samas te ju teate poliitikuna, et ka emotsioonid on väga tähtsad, et inimesi mõjutada.
Emotsioonid on väga tähtsad ja tavaliselt tuleb rääkida homsest, mitte sellest, mis on tehtud.
Aga jah, kõrval oli tõesti täiesti teises vormis peetud kõne, mis puudutas kõiki neid, kes olid viimase seitsme aasta jooksul solvunud. See algas tegelikult pihta sellest, kui ma võitsin kongressil Yana Toomi. Siis oli kindlasti palju neid, kes toetasid väga tugevalt Edgar Savisaart ja Yana Toomi. Edasi, selle seitsme aasta jooksul on Keskerakond olnud Ameerika mägedel: peaministri erakond, valitsusliidus olev erakond, opositsioonierakond. Ja lõpuks kaotanud 16 kohta. Ikka on olnud neid, kellel on positiivsed ja kellel negatiivsed emotsioonid. Covidi ajal kellegi arvates oli mask ja vaktsineerimine õige, kellegi jaoks ei olnud.
Ja Mihhail suutis kõiki neid solvunud inimesi kõnetada, see ootus oli erakonna sees olemas. Mihhail Kõlvart lubas, et viib erakonna esimeseks, tema meeskond lubas, et valijad tulevad tema selja taha. Ja nüüd peab ta seda näitama.
Kui see tal ei õnnestu, saab tema aeg läbi ja teie saate tagasi tulla?
Poliitikas saab ühel hetkel kõigi meie aeg läbi ja see on meie õnn, elame demokraatlikus ühiskonnas. Millal kellegi aeg läbi saab, see on kohvipaksu pealt ennustus.
Olete nõus kannatlikult ootama oma võimalust, nii nagu kunagi ka Edgar Savisaare selja taga?
Vot see on niisugune kujundlik küsimus... kellegi selja taga... Ma olen Eesti inimeste palge ees ja teen tööd. Kuhu see töö ja ootus välja viib on poliitikas väga keeruline öelda.
Ma täna ei mõtle sellele, et kandideerin tagasi Keskerakonna esimeheks aasta-kahe või kolme pärast. Küll aga olen ma välja öelnud selle, et kui see erakond läheb täiesti valesse suunda, siis olen taas valmis oma mõttekaaslastega selles erakonnas aktiivsust tõstma. Ma sain kokkuvõttes pea 600 häält kongressil. See näitab, et see on tegelikult minu erakond.
Miks Mihhail Kõlvarti isik erakonda lõhestab? Ta on korduvalt öelnud, et on juba väsinud sellest, et peab alatasa tõestama, et ta on eestimeelne. Kas ta on siis Eestile ohuks?
Poliitik ei tohi kunagi väsida. Kui poliitik väsib, siis ei ole mõtet enam seda tööd teha. Ja täna on ta saanud kongressilt mandaadi. Mihhail Kõlvart on Keskerakonna esimees ja juhib seda laeva poliitilisel merel, mis on Eestis alati tormine.
Eks paljud mäletavad ju kaitsepolitsei aastaraamatut, paljud mäletavad seda noortelaagrit Venemaal, need on need küsimused. Ja paljud mäletavad kindlasti ka eesti- ja venekeelse hariduse küsimust, vene kooli säilitamise küsimust.
Selge on see, et peale 24. veebruari aastal 2022 on need teemad muutunud mustvalgeks ja arvan, et Eesti on teinud õige valiku, et me lähme üle eestikeelsele haridusele ja Keskerakond peab täna sellele kaasa aitama. Proaktiivselt.
Mis toimub praegu Keskerakonna juhtimisel Narvas?
Lühidalt öeldes, mäletan, kuidas kunagi üks hea erakonnakaaslane, see oli vist eelmise sajandi lõpupoole, saadeti Tallinnast Narva linnapeaks. Sama kiiresti ta sealt ka tagasi tuli. Ma ei tea, kas ta Narva piirist edasi jõudis. Selge on see, poliitiline olukord on seal olnud kogu aeg teistmoodi.
Sinna kuuluvad väga erinevad inimesed. Need, kes on lahkunud Keskerakonnast, kes on välja visatud Keskerakonnast, kes on keskerakondlased, kes on olnud Katri Raigi valimisliidus ja ma arvan, et väga suure tõenäosusega lähipäevadel Narva saab uue linnapea, kelle nimeks on Jaan Toots. Ja nüüd on järgmine küsimus. Kui kaua ta suudab väga keerulises poliitilises situatsioonis vastu pidada?
Mis on teie soovitused Jaan Tootsile?
Kõigepealt peavad Narva inimesed tundma, et Narva ei ole kuidagi Eestist eraldi, et Narva on Eesti linn. Armas tubli Eesti linn koos oma elanikega. Linnapea peab vastutama selle eest, et see linn funktsioneeriks, oleks korras, oleks puhas.
Ma arvan, et Narva viimaste aastate parim hetk poliitilises mõttes oli see, kui keskerakondlane Tatjana Stolfat oli volikogu esimees ja Katri Raik linnapea. See oli tasakaalu mõttes väga hea ja kui oli see tanki äraviimine Narvast, siis mõtlesin korduvalt, et Katri on selles hetkes parim Narva linnapea. Et seda ühiskonda maha rahustada.
Narva on jätkuvalt problemaatiline koht, ükskõik, kui optimistlikult me ei mõtleks. Kas see kõik ei ole siiski ka Keskerakonna tegemata töö tagajärg?
Ma saan selle küsimuse sisust ja alatoonist aru, aga ma annan selle palli kohe teile tagasi ja ütlen, et see on teiste erakondade tegemata töö.
Keskerakond on Ida-Virumaal ja Narvas seda lippu kogu aeg hoidnud nii hästi või halvasti, aga me oleme seda Keskerakonna lippu seal hoidnud. Tõsi, Keskerakond on väga pikalt olnud Narvas võimul ja nagu ma ütlesin, nii oma plusside kui ka miinustega. Neid miinuseid on ka, kuid on ka plusse ja me ei saa seda unustada.
Katri Raik oligi esimene, kes tuli teisest poliitperekonnast ja jõudis Narvas tippu. See on olnud tegelikult teiste erakondade probleem, et nad pole suutnud kõnetada Eestimaa elanikke, kes räägivad vene keeles.
Keskerakond on ka lubanud venelastele asju, mida teised erakonnad ei saa lubada.
Selge on see, et Keskerakond on oma ajaloos olnud ka sellisel positsioonil, kus eestikeelsele inforuumile on räägitud üht ja venekeelsele teist ja see on probleem. Tänane sotsiaalmeedia, online'i-põhine palju kiirem ajakirjandus seda enam ei võimalda. Sa jääd vahele ja see on väga hea, et see nii on.
Kusagil kolm-neli päeva peale 24. veebruari aastal 2022 seisin Sillamäel, ka Narvas ja Kohtla-Järvel elanike ees ja rääkisin täpselt sama juttu, mida ma rääkisin siin Tallinnas, Kärdlas või Kuressaares. Ja see oli keeruline, aga see jutt oli väga konkreetne, et nüüd on olukord mustvalgeks läinud. Et Venemaa on agressor, kes tapab inimesi, me peame Ukrainat toetama.
Ja mis nägudega inimesed teid vaatasid, Sillamäel?
Ma ütleksin, et mõtlike nägudega. Nad kuulasid ja seal ei olnud mitte üks-kaks inimest, seal oli kuskil 30 inimest saalis. Ma nägin ka inimesi, kel olid rinnas viisnurgad.
Võib-olla nad vaatasid ja mõtlesid, et räägi-räägi, sellise jutuga teil suurde poliitikasse varsti enam asja ei ole.
Aga võib-olla tõesti. Aga ma ei näinud seal teisi Eesti poliitikuid, nendel päevadel Ida-Virumaal.
Keskerakonnast on päris palju mindud Isamaasse. See on ikkagi päris omapärane hüpe. Mis on Kõlvarti-eelse Keskerakonna ja Isamaa ühisosa?
Ei ole enam Mart Laari ja Edgar Savisaare meeletut vastandumist, mis kestis üle 20 aasta. Mõlemad olid suured poliitikud. Elu on edasi läinud. Ma saan aru, et paljud mõtlevad, et siin on see Keskerakond ja siin on see Isamaa. Me oleme olnud Isamaaga koalitsioonis 2016. aastast kuni 2021. aastani. Esimeses koalitsioonis koos sotsiaaldemokraatidega, teises koalitsioonis koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna EKRE-ga.
Ja see koostöö oli väga hea, väga töine ja seda nägid ka inimesed. Me reaalselt juhtisime seda riiki, mitte ei mänginud mängu, et armsad Eesti inimesed, Eestimaa otsib uusi makse.
Samas kui makse tuleb kehtestada, siis järelikult raha on puudu, kuhu see raha kadus?
Eelmise teema kokkuvõtteks lisan, et põhjus, miks paljud keskerakondlased täna Isamaasse lähevad, on see, et seda vastasseisu, mis oli aastakümneid, tegelikult enam ei ole. Päris paljud keskerakondlased on samuti konservatiivse maailmavaatega. Ja peale 24. veebruari 2022 on Eesti poliitikas väga palju muutunud.
Kuhu see raha nüüd kadus... raha on kadunud erinevate valitsuste ajal. Eesti on elanud selgelt oma tegevuses ja rahalises mõttes defitsiidis, meil on kulutusi kogu aeg rohkem, kui on tulusid.
Aga siis tulebki püksirihma pingutada ja tuleks ka leida võimalusi majanduse edendamiseks, et saada rikkamaks.
Kumbki pool pole lihtne, ei majanduslik ega rahanduspoliitika. Aga siin tuleb olla mõnes mõttes julge ja samas mitte teha rumalat paku tabamist. Et kui kõik teised Euroopa riigid utsitavad oma majandust, annavad küünarnukiga mitte ribide vahele, vaid toetavad seda ja Eesti ütleb, et meie ei toeta, kui te hakkama ei saa, pange oma ettevõtte uksed kinni, siis selline suhtumine on probleem.
Me tahame olla nagu Soome ja see on nii arusaadav, me asume Soomele lähedal, aga kui te vaatate rahandusministeeriumi prognoosi, siis fakt on see, et me ei jõua lähema 50 aasta jooksul Soomele järele. Varsti hakkab see vahe meil hoopiski taas suurenema. Ja see on fakt, seda näitavad majandus- ja rahandusprognoosid.
Ja hästi oluline on, et me oma äridiplomaatiat kinni ei paneks. Ja teiselt poolt, ega me peamegi oma maksupoliitikat muutma. Selle maksubaasiga me välja ei tule. See on aus vastus.
Mõni aeg tagasi tegite suurepärase etteaste tantsusaates. Minule isiklikult tundub, et teiega seal midagi juhtus – silm läks särama, te julgesite olla inimene, kes ka eksib ja seda ka kaamerate ees. Mis juhtus?
See oli väga tore väljakutse, ma olen väga õnnelik, et selline võimalus mul avanes. Saate eesmärk oli ju koguda toetust vähiliidule.
Ma sain teha asja, mis viis mu täiesti mugavustsoonist välja. Et võistlustants ja mina, me olime ju teineteisest tegelikult sama kaugel, kui Maa on Kuust. Ja samas suutsin ma nagu täita mingisugust oma lapsepõlveunistust, olla mingi perioodi treeningute mõttes tippspordi lähedal, teha kuue päeva jooksul 12-tunniseid treeninguid. Ma ei olnud seda kunagi spordis saavutanud . Minu hea ametikaaslane riigikogus Tanel Tein on. Ma tahtsin ka olla hea korvpallur, ei tulnud välja, ei olnud neid oskusi.
Vorm on teil endiselt hea. Kuidas te seda hoiate? Üks banaan päevas ja pidev nälja kannatamine?
Ma ei oleks aus, kui ütleksin, et kõik see tuleb nagu lepase reega. Vormi hoidmine on keeruline. Loomulikult see on toitumine, päris mitte üks banaan, aga kindlasti on minu toiduportsjonid hoopis teistsugused ja sinna juurde käib võimalikult palju liikumist.
Kas see oli teil esimest korda poliitikuelu jooksul reaalselt kogeda, et eksisteerib ka mingi teine maailm, poliitikata planeet?
Kui olin Tallinna abilinnapea, siis pärast võimukoalitsiooni kukkumist ma ju tegutsesin ka väikeettevõtluses, läksin põhimõtteliselt järgmisel hommikul sinna tagasi. Aastatel 2012–2016 oli mul võimalus vabatahtlikuna töötada Eesti korvpalliliidus, olla selle president. See köitis mind väga, ehkki ei andnud mulle ühtegi eurot kuus palgale juurde. Neid etappe on olnud veelgi.
Te olete teinud ka päris meeleolukaid sotsiaalmeedia postitusi, näiteks palgiga õlal, saag käes, millest on sündinud kuhjaga meeme. Kas see on olnud teie sihilik tegevus, et saada meemide kuningaks, kas keegi annab teile sellistes asjades nõu?
Ma nendest meemidest väga isegi midagi ei tea. Aga see lendas ju väga-väga võimsalt ja ma arvan, et kokkuvõttes positiivselt.
Inimesed, kes elavad või käivad maal teavad, et kui sul ei ole seal tohutuid hektareid, aga tuulemurdu tuleb korjata, siis kuidas sa need palgid sealt metsast välja tood? Kõige kergem on neid välja tuua õla peal.
Te olete peaministrina pidanud sööma ka tuld, tõrva ja soola. Saate väga hästi aru selle ametikoha olemusest. Lihtne sellel toolil kindlasti istuda ei ole. Kuidas oleksite teie käitunud Kaja Kallase asemel sel päeval, mil tuli ilmsiks tema abikaasaga seotud idaskandaal? Kas oleksite mõelnud, et oi-oi, nüüd on nii suurelt eksitud, et astun kohe järgmisel päeval tagasi?
See on nagu nii keeruline küsimus, et mis sa teeks teise inimese nahas.
Ma ei kujuta ette, kuidas Kaja Kallas läheb täna Euroopa ülemkogule või läheb NATO tippkohtumisele ja räägib seal inimestele silma vaadates, et me peame jätkuvalt Ukrainat toetama. Olgem ausad, Kaja Kallase sõnumid on ju olnud välispoliitilises mõttes väga võimsad ja väga tugevad. Aga see oli nagu kaardimaja, mis kukkus kokku.
Toon ühe paralleeli. Kui tulin kord Euroopa Liidu ülemkogult ja maandusin Tallinna lennujaamas, panin telefoni sisse, et ruttu lugeda, mis on uudist ja kui lugesin, mida Mihhail Korb on Haapsalus öelnud NATO kohta, et me peaks põhimõtteliselt valima Soome tee... Soomes toetas toona alliansiga liitumist kusagil 30 protsenti elanikkonnast ja mina pidin nelja päeva pärast lendama NATO tippkohtumisele, et paluda sellelt idatiiva tugevdamist, siis mõtlesin, et see kõik jõuab ju ühel hetkel välismeediasse ja mulle vaadatakse otsa. Mul tekkis suur sisemine konflikt, me kohtusime Mihhail Korbiga, ta ütles, et võtab vastutuse oma sõnade eest.
Tulles nüüd sisepoliitilise dimensiooni juurde, siis meil on täna antud parlamendile eelarve, kus haigutavad mustad kastid. Et näete, võtke, siin on nagu 400 miljonit, äkki leiame mingi huvitava maksu, eks ju.
Ja teisalt öeldakse, et 150 miljonit tuleb kolmes ministeeriumis kokku hoida. Me kõik teame, et sotsiaalministeeriumist on põhimõtteliselt võimatu midagi kokku hoida, sa pead minema pensionide kallale, puuetega inimeste toetuste kallale või pead hakkama reaalselt vanemahüvitist vähendama. Reformierakonnal on siin töö tegelikult tegemata.
Ja mina arvan, et see on vale, et ta jätkab peaministrina, nagu ka vabariigi president ju ütles umbes nii, et tema oleks juba selle skandaali alguses tagasi astunud.
Nõrk on see, kes tagasi astub.
Või tark. Seda ma ei oska öelda. See on poliitilise kultuuri küsimus, kas sa suudad vastutust võtta, või päästad toolist kinni hoides endale selles karjääris veel x kuud. Kaja Kallas saab kirjutada CV-sse, et olin kuus kuud kauem peaminister. Stenbocki majas ulub tegelikult päris kõva tuul akendest sisse. Nii et talvisel ajal tuleb seal kaminat üsna usinasti kütta.
Mis on teie tulevik? Teete plaane seoses europarlamendiga?
Jah, ma kandideerin.
Olete oma võidus kindel?
Ma olen nii kogenud poliitik, et sellist asja ma siin küll välja ei ütle. Aga ühte ma ütlen, et mul on väga suur kogemus esindada Eestit Euroopa Parlamendis ja kaitsta Euroopa Liidu huve, kaitsta ka Eesti inimeste huve. Tänu enam kui nelja aasta pikkusele peaministri ja riigikogu esimehe karjäärile tunnen seal väga paljusid inimesi. Ja ma tunnen ka valdkondi. Seda, kas valijad mind ka toetavad, mina täna öelda ei oska.
Me räägime viimasel ajal palju rohepöördest. Millal te viimati ühiskondliku transpordiga sõitsite?
Korra kuus ikka sõidan. Aga viimane kord sõitsin Kõrgessaarde koos oma emaga, see oli maakonnasisene transport ja me läksime kuulama Jaagup Kreemi kontserti, kus ta laulis Juhan Viidingu laule.
Kas te olete Oleviste koguduse liige.
Ei ole.
Aga käite seal?
Ma ei saa öelda, et ma seal käin. Ma käisin seal, kui isa oli lõpupoole haige. Siis aastas võib-olla korra ma püüdsin teda sinna viia ja olin ise ka seal. Nii et ma ei saa öelda, et ma käin seal.
Aga te olete usklik inimene?
Ütlen otse, ma usun jumalat jah.
Ja kui palju jumal juhib teie otsuseid poliitikas?
Ma usun, et ta juhib kõiki meie asju... Et kui teil on tunnetus, kas mul on grammigi nagu piinlik seda öelda – siis vastupidi – ei ole.
Minu meelest on see iga inimese isiklik teema, kas ta usub või ei usu jumalat. Ma arvan, et väga paljud, kes on lõpuks surivoodil, mõtlevad jumala peale.
Miks ma seda küsin, kristlasena te ju ikkagi väga hästi sobiksite Isamaasse.
Seda konstruktsiooni ma läbi ei hammustanud...
Aga ei, ma kindlasti siin mingeid otsuseid ei tee. Kui siit paralleeli tõmmata, siis võib pigem öelda, et minu erakond on Eesti. Ja usk on vaba ja kui inimene midagi jumala poole vaadates teeb, siis see on ju tore.
"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.
Toimetaja: Urmet Kook