"AK. Nädal" uuris, miks ei suudeta Eestis õpetajatele väärikat palka maksta

Foto: Priit Mürk/ERR

Sel nädalal tunnustasime ja tänasime õpetajaid kogu Eestis, samal ajal on madala palga tõttu taas õhus õpetajate streik. Kuigi Eesti investeerib haridusse üle kuue protsendi SKP-st ehk kaks korda rohkem kui julgeolekusse ja rohkem, kui paljudes Euroopa riikides haridusse panustatakse, ei suuda me siiski õpetajatele väärikat palka maksta.

Ühelt poolt on õpetajad riigitöötajatest ainsad, kel palk uuel aastal tõuseb. Teisalt sai lubatud 8-protsendisest palgatõusust 1,77 protsenti.

"Olgem ausad, 29 eurot miinus maksud. Reaalpalgas on see langus, esiteks see tõusu-sõna on vale. Et me lubame kaheksat protsenti, aga võtke üks, ja läheb palgatõusuna kirja. See on see, mis jääb kripeldama," lausus Miina Härma gümnaasiumi saksa keele õpetaja Maigi Varusk.

"See on sõnamurdlikkus. Kui koalitsioonilepingus öeldakse, et õpetajate palk peab olema võrdväärne teiste kõrgharidusega töötajatega aastaks 2027, aga järgmiseks aastaks on ette nähtud 1,7-protsendine palgatõus ja järgmiseks kolmeks aastaks 0-palgatõus, siis me kuidagi ei lähene sellele eesmärgile, vaid hiiglaslike sammudega kaugeneme sellest," ütles haridustöötajate liidu juht Reemo Voltri.

Haridusminister Kristina Kallase (Eesti 200) sõnul oli ka 1,7 protsenti alampalga tõusu suure töö tulemus, sest riigieelarve aruteludel tuli võidelda iga sendi eest.

"Ka Vihulast mindi öösel lahku, sest me ei olnud kokku leppinud, et õpetajate palk tõuseb. Riigieelarve läbirääkimistel oli juhterakonnal (Reformierakonnal – toim.) positsioon, et me ei tõsta üldse palkasid, et külmutame. Lõpuks me jõudsime kompromissini, et õpetajate keskmine palk tõuseb 4,3 protsenti," rääkis Kallas.

Õpetajad aga ootavad rohkemat. Saksa keele õpetaja Maigi Varusk ütleb näiteks, et tema on valmis streikima. Täiskohaga töö kõrvalt on ta lisaraha teeninud klassijuhatamise ja kooli sotsiaalmeedia haldamisega. Lisaks töötab ta ka aeroobikatreenerina.

"Ma olen endale vaikselt neid lisakohustusi võtnud, et ma ei peaks siit ära minema. Mul on olnud selle 10+ aasta jooksul, mis ma olen õpetaja olnud, mitmeid kordi selline ahastus, kui ma lähen Swedbanki automaati parooli toksima, ja mõtlen, et kui palju ma tegelikult tööd tegin koolimaja seinte vahel ja kui ma maksud ära maksan, mis mul alles jääb," ütles Varusk.

Eesti kulutab haridusele 6,6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Miks see aga õpetajate palkades ei peegeldu?

"Võib-olla me kulutame muude asjade peale – ehitame uhkeid koolimaju, võrreldes teiste riikidega võib-olla liiga uhkeid. Kõikvõimalikud rehkendused näitavad, et Eesti saaks enam-vähem 70 keskkooliga hakkama. Täna on neid mitu korda rohkem erinevatel põhjustel. Siin on kindlasti mõtlemiskoht," märkis endine haridusminister Jaak Aaviksoo.

Teine suur probleem on minister Kallase sõnul see, et ka palkadeks mõeldud raha jagatakse ebavõrdselt.

Riik jagab omavalitsustele õpetajate palgaraha kahes potis. Esimesest potist tuleb palga alammäär, sealt peavad oma kindla osa saama kõik õpetajad. Teine on diferentseerimisfond, mis peaks uuel aastal tõusma 20 protsendini kogu palgafondist. See on mõeldud lisatasude maksmiseks, kas näiteks klassijuhatamise või õpetajakvalifikatsiooni eest.

Kuidas ja kellele diferentseerimisfondist raha jagatakse, on aga koolipidajate ja koolijuhtide otsustada. Haridusministri sõnul peitub just siin suur osa probleemist.

"Kui meie tõstame õpetajate keskmist palka 4,3 protsenti, siis see peab jõudma õpetajate palkadesse, mitte kas ebaefektiivse koolivõrgu pidamisse või ainult lisatundidesse, mille arvelt palka tõstetakse. Palgafond selles mahus, nagu riik omavalitsustele eraldab, peaks katma väga korralikult ära keskmise palgatõusu. Küsimus on selles, et omavalitsused peavad selle raha ka koolide ja õpetajateni viima, sest nende otsustada on tegelikult palga diferentseerimisfondi kasutamine," rääkis Kallas.

On ka koole, kus palka makstakse kindla karjääriredeli alusel, näiteks Võru ja Kadrina keskkoolis. Paljudes koolides saab aga õpetaja lisatasu vaid lisakoormuse võtmisega, mis on toonud kaasa õpetajate läbipõlemise ja töölt lahkumise.

"Kui võtta väga palju lisakohustusi, mis saab põhikohustusest? Kui me lõpuks oleme kokk-kondiiter-keevitaja, mis saab kvaliteedist?" ütles Varusk.

Kümme aastat tagasi oli nooremõpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodikule riiklikult seatud erinevad palgaastmed. Need kaotas 2013. aastal Jaak Aaviksoo haridusministrina.

"Mõnel on paber, aga töötulemused ei ole päris nii, nagu see paber näitab. Eks see ongi otsustamise koht. Mina pooldan koolijuhile suuremate õiguste andmist, aga koolijuhid on erinevad ja mõned võib-olla toetavad oma sugulast ja sõpru rohkem kui akadeemilist tulemuslikkust. Keeruline küsimus," lausus Aaviksoo.

"Me peame tõdema. et 2013 vastu võetud otsus kümme aastat hiljem ei ole andnud oodatud tulemusi. Järelikult me enam edasi minna ei saa. Nüüd on plaanis see, et kui järgmisel aastal alustame uuesti palgaläbirääkimisi, siis selleks ajaks on meil karjäärimudeli esimene versioon olemas," ütles Kallas.

Samal ajal, kui ministeeriumis alles kavandatakse palgaraha leidmiseks koolivõrgu korrastamist ning uut õpetajate karjäärimudelit, terendab aga uus õpetajate streik juba ukse ees. Kui haridustöötajate liidu ja haridus- ja teadusministeeriumi vaheline töötüli riikliku lepitaja juures ei lahene, lõpetavad õpetajad töötamise.

"Kindlasti peab õpetajate alammäär oluliselt rohkem tõusma kui 1,77 protsenti ja me peame saavutama mingi konkreetse kokkuleppe järgmisteks aastateks," loetles haridustöötajate liidu juht Voltri streigi ärajäämise tingimusi.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: