Sageli imestatakse, kui kuuldakse, et olen kümme aastat õpetajana töötanud. Enamasti järgneb küsimus: "Miks sa enam ei ole, kas lapsed ajasid hulluks?". See on muidugi meelevaldne järeldus. Õpilased olid mu töö kõige kihvtim osa, kahjuks on süsteem ise juba mõnda aega katki olnud.

Eestis leidub kohalikke omavalitsusi, kus on õpetajate palku juba ammu diferentseeritud. On tore, et lõpuks räägitakse riigi tasandil diferentseerimise fondi tõstmisest. Otseselt ei lahenda see õpetajate puudust, sest fond on väike ega pruugi iga õpetajani jõuda. Oma õpetajaajast mäletan, et kirjandite parandamist, tagasisidestamist ja igasuguseid ettevalmistusi oli igal õhtul ja nädalavahetusel.

Kui viimastel tööaastatel pöördusin ühe oma kooli juhi poole palvega arutada minu tööaja või palga diferentseerimist, sest emakeeleõpetajana panustan paraku rohkem, sain vastuseks külma küsimuse: "Mida saab keemiaõpetaja sinna parata, et temal eksamiaine ei ole?". Hariduses ongi vahel palju tuuleveskitega võitlemist.

Ootasin toona laiemat mõistmist, et kui normkoormusega töötavate õpetajate ajakulu tundide andmisele peaks mahtuma 18-24 tunni raamidesse ja kogu nädala töökoormus vastavalt valitsuse määrusele 35 tunni sisse, siis tegelikkus on hoopis midagi muud. Tegelikult kulub õpetajatel kõigile tegevustele kokku 50,1 tundi, sh 5,6 tundi nädalavahetusel. See on lubatust 15 tundi ja n-ö keskmisest eestlasest üheksa tundi rohkem.

Kahtlemata, ka päästjatel ja arstidel on raske, aga minu teada ei võta nad tööd koju kaasa. Viimati helistasin perearstile, et oma katkise pöidlaluuga saada saatekiri eriarstile. Minuga pahandati seepeale nõnda, et ma hea meelega enam arsti juurde ei pöördukski. Kui küsisin, miks arst minu peale häält tõstab, sain selgituseks, et tema olla terve päeva vaid kõnedele vastanud ja probleemidega tegelnud. Jah, on inimesi, kes on ülekoormatud ja alatasustatud, aga võtan ikkagi õpetajate poole. Nii-öelda seina taha peidetud töötundide kogus on lihtsalt nii erinev.

Õpetajate keskmise palga kasv tuleb suuresti ülekoormuse arvelt. Uudistele, et õpetajad plaanivad streiki, reageeritakse sageli irooniliselt, et õpetajad "ainsad, kes palka juurde saavad ja tahavad streikida". Kui riik plaanib 2027. aastaks õpetajate palgaga jõuda 120 protsendini keskmisest, siis vist ei ole väga hea tempo, sest järgmisel aastal tõuseb see 30 eurot (1749 eurolt 1778 euroni). Ärme unusta makse maha võtta, mis teeb kõrgharitud spetsialisti palgaks 1415 eurot kätte. Vähemasti on eesmärk suur ja sihiks on keskmine palk, mitte mediaan.

Vabandust, kas keegi selgitaks mulle, miks ei võiks õpetajatele rakendada väljateenitud aastate pensionit? Kas sellepärast, et keskmine õpetaja on vaid umbes 50-aastane ja väljateenitud aastate pension määratakse nendele spetsialistidele, kelle tööga kaasneb enne vanaduspensioni ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab ametikohal jätkamist?

Täiesti eraldi peatükki nõuab kujundava hindamise pealetung ja kaasav haridus. Paljudele on kujuteldamatu, mida tähendab individuaalne sõnaline tagasisidestamine, kui klassis on 25 õpilast, klasse näiteks seitse ja juhendatavaid aineid näiteks kaks, eesti keel ja kirjandus. Hinnatavaid töid peaks semestris olema kolm-neli, lisaks kokkuvõte. Kaasav haridus oli omal ajal samuti hea mõte, kuidas raha kokku hoida, läikiva nimetuse all räägiti sellest, kuidas kõik lapsed peaksid võrdsed olema, aga hariduses ei tööta võrdsus kunagi lineaarselt.

Arenguseire Keskuse septembri alguse raportist selgub, et Eesti üldhariduskoolidest lahkub ajutiselt või lõplikult keskmiselt 1500 õpetajat aastas. Ma ei julge öelda, et ma ühel päeval kooli tagasi ei lähe, sest õpetamine mulle meeldis ja tänapäeva noored on hämmastavalt intelligentsed. Kahjuks on minusuguseid, kellele töö meeldib, aga süsteem mitte, väga palju. Jääb loota, et riigiaparaat leiab valupunktidele leevendused ja tulevik on sellevõrra helgem.