Hiljuti uuris "AK. Nädal", miks ei suudeta Eestis õpetajatele väärikat palka maksta. Haridus-ja teadusminister Kristina Kallas tõi esmaettekandele ilmselt Mats Traadi romaanist "Tants aurukatla ümber" ainest saanud lavastuse, mille keskseks sümboliks oli aurukatla asemel maksumaksja rahast jagatav õpetajate "palgakatel".

Sarnaselt Traadi loominguga põimusid ministri etteastes kaunis, kurb ja koomiline. Ainult et lavastuse tase jättis tõsiselt soovida , mistõttu koolipidajad, koolijuhid ja ka õpetajad sellist etteastet enam teist korda näha ei sooviks. Parimal juhul küsiks isegi piletiraha tagasi. Selgitan, miks.

Õpetajate palgakasv on koalitsioonilepingus katteta lubadus

Kuigi koalitsioonileppes 2023-2027 on kokku lepitud, et eesmärk on tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendile keskmisest palgast, siis sõnadele tegusid järgnenud ei ole. Riiklik lepitaja on võtnud menetlusse haridustöötajate liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi vahelise kollektiivse töötüli õpetajate 2024. aasta töötasu alammäära osas, mis kinnitab selgelt, et õpetajate palgakasvu eest vastutab eelkõige valitsus.

On kummastav kuulata ministri selgitusi, et õpetaja töötasu alammäära läbirääkimistel ministri poolt avalikult välja lubatud kaheksaprotsendise palgakasvu asemel on 1,77-protsendine õpetaja töötasu alammäära kasv justkui tema isikliku suure töö tulemus. "AK. Nädalale" antud intervjuus süüdistas minister haridusvaldkonnas seatud lubadusete täitmata jätmise eest vaid koalitsiooni juhterakonda. Kas siis haridus-ja teadusminister koalitsiooni ei kuulugi?

Omavalitsused nõustuvad Eesti Haridustöötajate Liidu esimehe Reemo Voltriga, et alla kaheprotsendine õpetaja alampalga kasv on koalitsioonilepingu eesmärgist kaugenemine ja koalitsioonileppe täitmine on vaid katteta lubadus.

Ministri püüd enda ebaõnnestumist omavalitsuste kaela veeretada

"AK. Nädala" intervjuus mainis Kristina Kallas, et riigi jagatav õpetajate palgatoetus antakse küll omavalitsustele, aga see ei jõua õpetajateni. Lükkame selle valeväite ümber tuginedes riiklikule statistikale.

2022. aastal anti omavalitsustele üldhariduskoolide õpetajate palgatoetust 234¹ miljonit eurot. Omavalitsuste tegelik kulu õpetajate palkadeks oli 250² miljonit eurot. Andmed näitavad, et omavalitsused on panustanud riigi antavale sihtotstarbelisele palgatoetusele lisaks ca seitse protsenti (veidi enam kui 16 miljonit eurot³), kasutades selleks omavalitsusele laekuva üksikisiku tulumaksu kui ka riigieelarvest antud täiendavat raha.

Haridusminister väitis, et suur osa palgakasvu probleemist peitub just selles, et õpetaja tegeliku töötasu ja palga diferentseerimise otsused teevad koolijuht ja koolipidaja ning 2013. aastal koolijuhtidele ja omavalitsustele antud võimalused õpetaja tegelikus palgas ise kokku leppida ei ole andnud loodetud tulemust. Lükkame ka selle vale ümber.

Tuginedes 2022. aasta õpetajate tegeliku palga andmetele oli kohalike omavalitsuste pidamisel olevates koolides õpetaja keskmine palk ca 25 protsenti kõrgem õpetaja alampalgast ning 56 protsendil omavalitsustes (44 omavalitsuses) oli õpetaja keskmine palk alammäärast 17-48 protsenti kõrgem.

Nõustume, et õpetaja töö- ja palgakorralduse põhimõtete kaasajastamine on vajalik, et väärtustada õpetajaametit kui tervikut ning sellega ka paljud omavalitsused tegelevad. Kui minister kahtleb, kas see on ka reaalselt teostatav, siis endine Võru linnapea ja praegune riigikogu liige Anti Allas võib ministrile oma kogemusest kinnitada, et see on võimalik.

Silmakirjalik on süüdistada omavalitsusi selles, et osa õpetajate palgarahast kasutatakse ebaefektiivse koolivõrgu ülal hoidmisse oludes, kus Lääneranna valla näitel on minister ületanud oma volitusi, sekkunud kohaliku omavalitsuse autonoomsusse, käinud kohalikku kogukonda omavalitsuse eest "kaitsmas" ning takistanud kohaliku omavalitsuse volikogul otsustada ise oma koolivõrgu üle.

Põhihariduse korraldamine on seadusest tulenevalt kohalike omavalitsuse vastutus ning õpetaja palgakasvu on osas omavalitsustes võimalik tõesti kasvatada koolivõrku korrastades, kui minister seda ei takista. Nii Tartus, Haapsalus, Võrus kui ka paljudes teistes koolivõrku korrastanud omavalitsustes on õpetajate palgakasv samuti vajalik ning kui riik lisaraha ei anna, ei saa omavalitsused õpetajatele väärilist palka maksta.

Kuidas lükkad, nõnda läheb

Eesti vanasõna ütleb, et "Kuidas lükkad, nõnda läheb". Selles vanasõnas on juba aastal 1888 vanade eestlaste väljendatud tarkus, mis antud teema kontekstis tähendab, et praeguses olukorras võiks olla valitsuse kohus täita koalitsioonileppes seatud lubadusi või siis tunnistada ausalt, et see käib neile üle jõu.

On kahetsusväärne, et haridusminister süüdistab iseenda täitmata lubadustes omavalitsusi ja koole. Kui valitsus oma vastutust kannab, siis saavad valitsuse eeskuju täiel määral järgida ka kohalikud omavalitsused ja koolijuhid.

Õpetajate palgakasv on vajalik. Me ei saa nõustuda sellega, et õpetajate palgakasvuks laiutab riigieelarve strateegias aastatel 2025-2027 ümmargune null. Palgakasvu ootuses on ka teised kohalike omavalitsuste hariduse ja muudegi valdkonna töötajad ning kui riik kohalike omavalitsuste tulubaasi aluseks olev üksikisiku tulumaksu protsenti ei suurenda, siis ei saa süüdistada omavalitsusi kohalike avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamise võimekuse languses.

Omavalitsustel on valmisolek teha valitsusega koostööd ja leppida kokku tulevikku vaatavates lahendustes, kui meid koheldakse tõsiseltvõetavate partneritena.