Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase küsimusepüstitus seoses kutsehariduse ressursikasutuse sihipärasusega täiskasvanutele tasuta kutseõpet võimaldades, on tekitanud vilgast vastukaja.

Vaadates seda, kui paljud täiskasvanud on viimasel aastakümnel kutsehariduses pakutavast moel või teisel osa saanud ning et Eesti kutseõppuritest enam kui pooled ongi täiskasvanud õppijad, on reaktsioonid arusaadavad.

Põhjusi, miks Eesti kutseõppur on üha enam täiskasvanud õppija nägu, ei tule pikalt otsida. Täiskasvanud õppijad on tulnud nende õppijate asemele, keda senine kutseharidus ei ole suutnud kõnetada ehk põhikoolilõpetajate asemele.

Nii ongi kujunenud olukord, et kutsehariduse kõige suuremad ja andunumad austajad on õppijate arvu vaadates valdavalt keskharidusega, aga küllaltki suures mahus ka kõrgharidusega tööturul juba hõivatud täiskasvanud.

Tõik iseenesest, et täiskasvanud õppijad mõistavad oskuste olulisust ning väga paljude jaoks on elukestev õppimine kujunenud elustiiliks, on suurepärane. Olen korduvalt oma Euroopa kolleegidelt kuulnud tunnustust meie täiskasvanud õppijale avatud kutseharidussüsteemi aadressil, aga sama sageli olen pidanud vastama küsimusele, et kuidas te seda endale väikeriigina lubada saate. Minu vastus on olnud, et väikeriigina on meile väga oluline, et meie napp tööealine elanikkond oleks võimalikult konkurentsivõimeline ja kaasaegsete oskustega.

Ma olen veendunud, et seda seisukohta ei tahtnud mitte kuidagi ka minister Kristina Kallas oma seisukohaga üle kirjutada või kummutada. Küll aga juhtis ta väga vajalikku tähelepanu sellele, kas see vilgas ja rahvusvaheliselt silma paistev õppimine on sihipärane ja kas selle võimaldamine piiramatus mahus meie väga piiratud eelarve tingimustes on mõistlik.

Haridusseaduse järgi on kutsehariduse eesmärgiks tingimuste loomine õpitud kutse- või erialal tööle asumiseks või õpingute jätkamiseks kõrghariduse omandamiseks. Ehk lõpetamise järel peaks oskustega inimene minema tööle või edasi õppima.

Süüvides kutsekoolides õppivate täiskasvanud õppijate tausta ja õpikäitumisse näeme edulugude kõrval ka mitmeid murettekitavaid trende nagu korduv õppimine, kergekäelised katkestamised ning otse kõrgkoolist kutseõppesse suundumine. Liites neile trendidele andmed ebaühtlase rakendumise kohta tööturul, süveneb kahtlus sel moel ressursikasutuse otstarbekuses veelgi.

Nii näiteks on meil mitmekordse kõrgharidusega õppureid, kes järgnevalt alustavad õpinguid korraga rohkem kui viiel õppekaval erinevates kutseõppeasutustes. Kas sellisel kujul tasuta kutseõppe pakkumise hind pole mitte liialt kõrge ajal, mil hariduses raha napib, sh õpetajate palkadeks?

Need kahtlused ei ole tegelikult uued ega tekkinud üleöö, nagu ka mõtted, et moel või teisel peaks kutseõppeasutuses õppimine olema tasuline, suurendamaks õppijate vastutust ning rõhutamaks, et kutseõppe läbi omandatud oskused on eelkõige mõeldud tööturul rakendamiseks mitte lihtsalt silmaringi laiendamiseks. Need jutud on seni jäänud jutu tasandile.

Kavatsus tõsta kohustuslikku õpiiga 18-eluaastani või kutse omandamiseni on osutunud mängumuutjaks. Kui esmalt tundus selle väga suure mõjuga muudatuse teravik olevat üldharidusel, siis nüüdseks on peamiseks muutuste tandriks kujunemas hoopis kutseharidus. Ja seda väga lihtsal põhjusel: meil on väga selge vajadus põhikooli lõpetajatele nende pikeneva õpikohustuse raames luua täiendavaid õppekohti, uusi erialasid ja uutmoodi õppekavasid, kus praegusega võrreldes on suurem üldharidusainete maht.

See on paras väljakutse meie kutseõppeasutustele, aga see on väljakutse ka süsteemile, sest peame leidma lisavahendeid just noortele suunatud kutsehariduse arendamiseks ja avardamiseks. Kuivõrd lisaraha kutseharidusele üleüldise ressursinappuse kontekstis lisandumas ei ole, on meie ainus võimalus prioriteedid süsteemi sees üle vaadata.

Nagu minister ütles, peavad prioriteediks olema need noored, kes tulevad kutsekooli esmaste kutseoskuste omandamiseks ning kelle töömaailma sisenemise toetamine läbi kaasaegse ja kvaliteetse kutseõppe peab olema seatud esikohale.

Piiratud ressursside tingimustes valikute langetamine ei ole meeldiv protsess ning millelegi ruumi tehes, peame kuskil oma tegevustes koomale võtma. Koomale võtmise kohana ongi n-ö laual nende täiskasvanute kutseõppes osalemise piiramine, kes on viimase viie aasta jooksul juba lõpetanud kutse- või kõrgharidusõppe, kes on korduvalt õpinguid katkestanud ning kelle konkurentsivõimesse on juba läbi tasuta õppe panustatud.

Olen veendunud, et õigus tasuta õppida peab säilima neil täiskasvanutel, kel kutseoskused puuduvad või kelle kvalifikatsioon on aegunud, mistõttu ei peaks me rääkima täiskasvanute lausaliselt tasulisest kutseõppest, vaid tasulisest õppest konkreetsetel puhkudel. Ja reguleerima eelkõige seda käitumist, mille osas meil on kahtlusi selle sihipärasuses ja vajalikkuses.

Õnneks on meil haridussüsteemist võtta analoogne regulatsioon kõrghariduses, kus tasuta õppe võimaldamiseks on juba kümme aastat tagasi kokku lepitud selged mängureeglid.

Tundub loogiline kohaldada sarnaseid tasuta õppimise kriteeriume ka kutsehariduses, sh leppida kokku, et tasuline on korduv õppimine ning et tasuta õpingute vahele peab jääma aeg õpitu rakendamiseks.

Me oleme ühiskonnana ära harjunud sellega, et kutseharidus on kõigile ja piiramatult tasuta. Aga me oleme ära harjunud ka mõttega, et meil on tasuta kõrgharidus, lihtsalt teatud tingimustel.

Ma usun, et see on samuti harjumise asi, et kutseharidus on tasuta teatud tingimustel. Tingimustel, mis suunavad õppijaid enam ise vastutust võtma oma õpingute eest, oma õpinguid teadlikult planeerima ja õppima selleks, et õpitut ka tööalaselt rakendada.