Uus kooliaasta on alanud ja kogemus ütleb, et hiljemalt jaanuaris hakkan saama hulgaliselt päringuid: kas on võimalik tulla gümnaasiumist üle praktilisemasse kutsekeskkooli?

See võib tunduda esmapilgul üllatav – kas gümnaasium pole siis "kutsekast" igatpidi parem kool? –, aga tegu on Eesti keskhariduse tõusva trendiga, mis on laiemas pildis ka igati loomulik. Eestlaste senine ettekujutus, et teoreetiline gümnaasium tagab lapsele parema tuleviku kui rakenduslik keskharidus, on Euroopas pigem erandlik ning tänapäeval isegi veidi kummaline.

Suuremas osas Euroopa riikides valib enamik noori praktilise keskhariduse. Ka Eesti haridus areneb selles suunas, et teooriagümnaasiumi osakaal on aina väiksem, kutsekeskkooli ehk rakendusgümnaasiumi oma samal ajal aina suurem. Kusjuures ülikooli edasi õppima minekuks pole tänapäeval vahet, kas läbi on käidud kutsekeskkool või teooriagümnaasium, ülikoolid ootavad mõlema lõpetajaid.

Ainult tasemeõppe diplom ei garanteeri tänapäeval paljudes valdkondades enam midagi. Näiteks mainekas kood/Jõhvi programmeerimiskool ei annagi haridustaset, aga on iga aastaga aina populaarsem ning lõpetajad on tööturul oodatud. Hea sissetuleku jaoks on vaja teadmisi ja silmaringi, aga ka oskusi, tööharjumust ja praktilist kogemust.

Seega, kuidas peaksid kümned tuhanded praegu põhikooli lõpuklassides käivad noored ja nende vanemad sellisel keerulisel maastikul orienteeruma? Kuidas eesootavast keskharidusest mõelda ja milleks valmistuda, et laduda vundament lapse kindlustatud tulevikuks?

Kuna näen oma töös pidevalt, kuidas vähene informeeritus Eesti keskhariduse võimalustest tekitab stressi ning valed valikud viivad raisatud aastateni, proovin anda mõned selgitused ja soovitused. Just nüüd, uue kooliaasta alguses, on paras aeg hakata juba järgmistele õppeaastatele mõtlema ja sihte seadma.

Ülikoolid otsivad nii praktikuid kui ka teoreetikuid

Praktiline keskharidus on Eestis viimase kümnekonna aastaga peaaegu tundmatuseni muutunud. Mis võib olla kõige olulisem: tänapäeval saab sama hästi edasi ülikooli minna nii gümnaasiumist kui ka kutsekeskkoolist.

Enam ei pea kutsekeskkoolis valima, kas soovitakse põhjalikumalt keskenduda üldharidusele või ametioskuste omandamisele. Kui lisaks praktilistele oskustele on soov süvitsi õppida ka üldharidusaineid, siis on võimalik valida näiteks nelja-aastane õpe mõnes IT Akadeemia programmi koolis, mis lisaks IT-oskustele annab ka gümnaasiumiga samaväärses mahus üldõpet ning ettevalmistuse riigieksamiteks.

Tulekul on ka sama mudeliga Inseneriakadeemia. Selline rakenduslik keskharidus on edasiõppimise mõttes gümnaasiumitele kandadele astumas, kuna juba õppe käigus tehakse lisaks ettevõtetega tihedalt koostööd ka kõrgkoolidega.

Tegelikult käivad ülikoolid tulevasi tudengeid kutsekeskkoolidest lausa aktiivselt värbamas, sest praktilist kogemust omavad noored on teadlikumad üliõpilased ning oskavad ka akadeemilist sisu paremini mõtestada.

Kes kutsekeskkooli sisse ei saa, läheb gümnaasiumisse, ja vastupidi

Tuhandete noorte valikuid on endiselt mõjutanud pigem müüdid ühe või teise keskkoolivormi kohta. Nii sugenebki esimese sügise jooksul aina rohkemates pettumus, kui nähakse, et teoreetiline gümnaasium ei vasta ootustele. Konkreetselt väljendub see kirjades kutsekeskkoolide postkastides: kas oleks võimalik kooli vahetada?

Paraku on selleks ajaks tihti nii-öelda rong juba läinud. Kui õppekohad on täitunud, siis ei jää noorel muud üle, kui oodata uut õppeaastat ning kulutada väärtuslikku aega. Kui ei ole korralikult valmistutud, ei õnnestu ka järgmisel aastal soovitud erialale pääseda. Näiteks VOCO-s oli konkurss sel aastal jälle suurem ning katsetest pääses lõpuks läbi umbes 15 protsenti rohkem uusi õppureid kui mullu.

Gümnaasium on paljudele lihtsam valik, sest jätkub samasugune teoreetiline koolipingis õpe nagu põhikooliski. Praktiline keskharidus viib noore otsapidi töömaailma, tulemuste eest vastutama, projektides osalema, ka oma töö eest palka saama. Kiirendab täiskasvanuks saamist, kuid ka nõuab rohkem. Nii mõnegi eriala puhul avastatakse, et tegemist on teoreetilisest keskharidusest ambitsioonikama õppimisvõimalusega. 20-aastaseid lõpetajaid värvatakse otse koolipingist tööle palgaga 2000 eurot, aga see nõuab ka noore enda pingutust.

Nii ongi, et paljud, keda gümnaasiumid avasüli ootavad, kutsekeskkooli paraku sisse ei saa. Noor inimene võib suuta läbida kõik gümnaasiumiprogrammi silmaringiained. Aga kui ta ei suuda demonstreerida potentsiaali disainida tarkvara ülesehitust või mõelda välja robotile antavate käskude jada, et toota keeruline detail, siis paraku programmeerijat ega CNC-pingi operaatorit temast ei saa.

Ning ka vastupidi, kellel on eeldused olla näiteks tehnoloogiasektori tippspetsialist, ei pruugi üldse sobida gümnaasiumi geograafia- või kirjandustundi. Väga mõistlik on valitsuse otsus, et teoreetiliste gümnaasiumide osakaal veelgi väheneb ja kutsekeskhariduse ehk rakendusgümnaasiumite osakaal kasvab. Umbes pooled noored saavad praktilisema ja pooled teoreetilisema keskhariduse. Sarnane süsteem on kasutusel mujalgi Euroopas.

 Aga miks on info sellisest uuest reaalsusest nii vähe levinud? Miks ikkagi mõjutavad igal aastal tuhandete noorte ja nende vanemate valikuid kahjuks aegunud müüdid?

Julgen väita, et kuigi valdkond on kiires arengus, on Eesti põhikoolides endiselt katastroofiline puudus karjäärispetsialistidest. Täiskohaga karjäärikoordinaator töötab vaid mõnes üksikus koolis, kuigi seaduse järgi peaks korralikku karjäärinõu saama iga laps.

Töötukassa pakub õpilastele töötubasid ja individuaalset nõustamist, kuid kõikidele noortele sellest siiski ei piisa. Samuti on noorte kokkupuude erinevate töövaldkondadega hõre ning seetõttu ei osata aimata, mis ühegi ametikirjelduse taga tegelikult peitub ning kas see võiks ka talle sobida.

Lastevanemate võimalused olukorda parandada on piiratud, aga midagi saab ikka teha. Soovitan kõigil kriitiliselt uurida: kes ja millist karjäärinõu minu lapsele annab? Millel see tugineb? Kas saaksin ise aidata, et karjäärinõustamine mu lapse koolis oleks parem? Positiivne ja konstruktiivne surve nii koolijuhtidele kui ka kohalike omavalitsuste haridusametnikele võib aidata vajalikke muutusi ellu tuua.

Keskkooliks tuleks valmistuda varakult

Samal ajal ei jää muud üle, kui otsida olulist karjääriinfot ise ning tutvuda võimalustega omal käel. Noori võiks suunata juba varakult vaatama, mida pakub nii praktilisem kui ka teoreetilisem keskharidus.

Teoreetilise haridusega jätkamine ka keskkoolis on kindlasti mõneti turvalisem, sest muutus võrreldes põhikooliga pole väga suur. Gümnaasiumisse õppima asumiseks noor ilmselt ei vajagi veel väga põhjalikku läbimõtestamist, mis ta oma tulevikuga tööalaselt teha plaanib. Täpsemad otsused lasevad end veel kolm aastat oodata.

Paljud saavad kohe esmase tutvumise järel aru, et teoreetiline õpe neid ei köida ning käed külge ja reaalsesse töömaailma minek on põnevam ning kiiremini uksi avav. Aga selleks, et suundumine praktilisse keskharidusse oleks teadlik ja sujuv, tuleks hiljemalt põhikooli viimasel aastal teha ka ise eeltööd, tutvuda koolide õppekavade ja edasiõppimise võimalustega.

Kindlasti tasub põhikooli lõppu planeerida erinevate õppeasutuste avatud uste päevade külastamine. Soovi korral on võimalik mitmetesse erinevatesse koolidesse tulla ka individuaalsele nõustamisele ja võimalused läbi arutada. Mis kõige tähtsam – valikud noorte edasiõppimise kohta peaksid saama tehtud reaalsuse põhjal ning olema aegsasti läbi mõeldud.