Abipolitseiniku seaduse terviklik ülevaatamine on kindlasti hea ja tervitatav algatus, sest siiani on abipolitseinike ja teiste vabatahtlike õlule riigi funktsioonide andmine Eesti õiguses toimunud pigem samm-sammult. Sestap on seaduses kindlasti ka auke.

Olen seda meelt, et kindlasti tuleb abipolitseinike kui meie elukutseliste korrakaitsjate tööd toetavate vabatahtlike tegevust igati soodustada ja teatud ulatuses ka nende õigusi laiendada, kuid politseitöös hobikorras osalejate peale ei saa riigi korrakaitselist tegevust valdavalt siiski üles ehitada.

Üks oluline probleem kogu asja juures on see, et vabatahtlikud osalevad politseitöös eelkõige neile sobival ajal, aga mitte siis, kui seda nõuavad korrakaitselised vajadused. Samal ajal oleks mõeldamatu, et politseipatrull ei saa väljakutsele minna, sest kogu abipolitseinikest koosnev koosseis on parasjagu oma põhitööl. Seega ei tundu olulises osas politseiametnike asendamine abipolitseinikega ka kodanikuvaatest just kõige ahvatlevam mõte. See võib mõjutada meie siseturvalisuse taset.

Teine oluline probleem on, et siiani ei ole hästi arusaadav riigi vastutus abipolitseinike tegevuse eest. Kui vabatahtlikud täidavad üha selgemalt riiklikke ülesandeid, siis peab koos sellega kaasnema ka selgem riigi vastutus nende tegevuse eest. Mida rohkem riik enda ülesandeid delegeerib, seda rangemaks tuleb muuta riigi vastutus nende tegevuse ja võimalike vigade suhtes. Seadusloomeline algatus selle küsimuse reguleerimisel on kindlasti tervitatav.

Kindlasti on väga paljud inimesed nõus vabatahtlikuna politseitöös osalema, kuid vajalike eeldustega uute abipolitseinike leidmine ei ole sellegipoolest sugugi lihtne ülesanne. Politsei- ja piirivalveameti vastavad värbamiskampaaniad on seda näidanud. Silmas tuleb pidada sedagi, et politseitöösse vabatahtlikult panustada soovijaid tuleb järjepidevalt koolitada ja pideva kvaliteetse väljaõppe tagamine on ressursimahukas ettevõtmine.

Samadel põhjustel on siseministeerium varasemalt soovinud ka turvaettevõtjatele riigi korrakaitselisi ülesandeid delegeerida. Ent nagu abipolitseinike kaasamisegi puhul, on turvaettevõtjatega koostöö mingis ulatuses kindlasti põhjendatud, kuid korrakaitse põhiülesannete täitmine peaks jääma politseile.

Justiitsministri ja endise siseministrina ei saa ma nõustuda seisukohaga, et üldine põhimõte, mille järgi ei tohi riigivõimu delegeerida, kehtib eelkõige ainult karistusvõimu kohta. Delegeerimise piirang kehtib igasuguse meie põhiõigustesse sekkuva riigivõimu suhtes, millest karistusvõim moodustab vaid ühe osa. Riigi sellise põhiõigustesse sekkuva tegevuse hulka kuulub ka ohutõrje ja kahtlemata korrakaitse ning riigi tuumikfunktsiooni delegeerimise piirang laieneb neilegi valdkondadele.

Isegi riigile rahanduslikult raskel ajal tuleb meil nende põhimõtetega arvestada. Seetõttu ongi siseministeeriumi väljatöötamiskavatsuses abipolitseinikele kavandatavate politseilike erimeetmete kohaldamise õiguse andmisel mindud avaliku võimu volituste delegeerimisega kaugemale, kui see oleks mõistlik ja lubatud.

Abipolitseinike õiguste ulatusliku laiendamise asemel võiksime innovaatilisi lahendusi otsida hoopis uutest tehnoloogiatest ning andmepõhisest tegevuste planeerimisest ja prioritiseerimisest. Samuti on justiitsministeerium koostöös siseministeeriumiga üle vaatamas korrakaitseseaduse regulatsiooni, muu hulgas selleks, et politsei saaks oma ülesandeid paremini täita.