76-aastane Tiina Kriiva elab Rapla külje all üksi. Esmapilgul ei pruugi tarmuka vanaproua toimetamist jälgides isegi aru saada, et ta jagab oma elu kurjakuulutava diagnoosiga, mille tõttu tema mälu tuhmub iga päevaga.

"Ma võtan paari nädala pärast raamatu ja minu jaoks ta on jälle uus, nii et mul ei ole puudust raamatutest, sest ma ei mäleta enam seda raamatut, millest ta täpselt oli, ei mäleta," rääkis naine.

Viie lapse ema ja kaheksa lapselapse vanaema Kriiva on pidanud "hunt Kriimsilma üheksa ametit" - olnud kraanajuht, reisikorraldaja ja hooldaja. Ta on alati olnud aktiivne ka väljaspool tööelu - harinud aiamaad ja aidanud aastaid vabatahtlikuna vaegkuuljaid. Mõni aasta tagasi hakkas ta tundma, et pea ei võta enam nii hästi nagu vanasti - asjad kipuvad meelest ära minema, sõnad lähevad suus segi ja keskendumisvõime on kadunud. 

Naine rääkis "Impulsile", et varem ta õmbles ja kudus palju, aga enam ei jõua. "Minu tootlus on praegu ainult kuskil tund aega, kui suudan keskenduda ja midagi teha. Siis ma olen füüsiliselt väsinud, vaimselt väsinud. /…/ Täna tegin ka tund aega, õmblesin diivanipatju kinni, aga enam ei jõudnud, lihtsalt mõistus läheb nüriks ja mul on kopp ees, ma ei taha midagi näha."

Igaühel võib juhtuda, et ta unustab elukaaslase sünnipäeva, lahkub kohvikust, jättes kogemata arve maksmata või jäävad poest vajalikud asjad ostmata. Aga Kriiva sai aru, et tema puhul on olukord tõsisem.

Proua võttis appi Onu Google'i, nagu ta ütleb, ja hakkas asja uurima. Ta luges, et kui juba telekapuldi kasutamine ja tavalise lauamängu reeglid lähevad meelest, siis võib olla tegemist tõsise ravimatu haigusega, mille nimeks on dementsus.

Perearsti soovitusel läks Kriiva Merimetsa haiglasse uuringutele. "Tehti igasuguseid vahvaid katseid. Kõige viimane oli kõige naljakam. Füsioterapeut seal, lõpuks ütleb: "Pange see jakk selga." Mis jakk? Esiteks on see number mulle vist väike, vaatasin, pahupidi ka, hakkasin õigetpidi panema, harutan ja ta ütleb, aitab küll, rohkem polegi vaja."

Kui lihtsamad katsed läbis Kriiva ludinal ja võis juba hakata lootma, et äkki on kogunenud mure üks suur eksitus, siis keerulisemad testid näitasid ära, et tegemist pole lihtsalt vanadusega.

"Kõige hullem oligi see, mida ma ära ei teinud, kui mulle näidati kujundeid ja keerati paar lehte edasi, ma ei teadnud neid kujundeid. Öeldi, et noh, mis sõnad meelde jäid, võib-olla paar esimest ja kui ta peale mõnda jutuajamist küsis uuesti, mingeid asju ma ei teadnud," meenutas naine ja lisas: "Siis saingi diagnoosi, mida keegi ei taha tunnistada."

Psühhiaater Merit Kudeviita selgitas, et dementsussündroomist saab rääkida ikkagi siis, kui toimetulekus tuleb muutus ja see hakkab inimese igapäevaelu sedavõrd häirima, et ta ei tule toime enam nende asjadega, millega ta varem sai.

Kriival diagnoositi algav dementsus ehk temast sai üks 21 000 Eesti inimesest, kes selle haigusega kimpus. On ebatavaline, et Kriiva pöördus juba esimeste mäluhäirete tekkimisel arsti poole, veel vähem julgetakse avalikult tunnistada, et mul on dementsus.

Sageli jõutakse arsti juurde siis, kui lähedased hakkavad peale käima, sest olukord on muutunud juba inimesele endale ohtlikuks ja ümbritsevatele ebamugavaks.

"Inimesed varjavad, nad ei taha öelda ka oma lastele, et jah, näed, isal või emal on mäluga probleeme, ta kipub unustama, ta kipub ekslema. Seda hoitakse justkui saladuses. Inimestel on sageli nagu piinlikkustunne või häbi, et mis naabrid siis nüüd küll ütlevad," rääkis Rapla dementsusega inimeste tugigrupi esinaine Annely Reede.

Praegu saab Kriiva veel üksinda kodus hakkama. Ta tellib e-poest süüa, raamatukogust raamatuid ning suhtleb laste ja lastelastega Facebookis. Aga asjade meelespidamiseks kasutab ta kodus abistavaid sildikesi ja eluohtlike olukordade ärahoidmiseks on tal käepärast munakell.

"Munakell on väga suur abimees. Hakkan köögis süüa tegema, vaatan, kartul keeb, mul aega küll, eks ole, ma lähen tuppa, oi, seal on see töö vaja teha. Aga kartul vahepeal juba pudruks keenud. Aga kui panen munakella käima, siis tean, et mul peab köögis midagi pooleli olema," jutustas naine igapäevaelust.

Kriiva teab, et kunagi võib teda ees oodata hetk, kus ta ei pruugi ära tunda oma lapsi või ei saa aru, kus ta asub. Dementsuse süvenedes kaob orientatsioon ja suunataju ja jutujärg kisub rappa. Mälu nõrgenemisega kaasnevad ka meeleolu- ja käitumishäired, arutlusoskuse vähenemine, depressioon, mõnikord ka agressiivsus.

Energiline Kriiva ei loo endale illusioone: peagi võib ta vajada igapäevast järelevaatamist ja ilmselt ka hooldekodu kohta. See paneb ta muretsema.

"Ma olen unes näinud mitu korda, kui ma olen selles seisus, et ma olen kuskil, ma ei tea enam, kuhu minna ja kõik on ära kadunud. Siis selle peale ehmatan üles, ma olen nii masendunud. Ma enam ei saa magama jääda ja ma tunnen seda valu, kuigi ma arvan, et ega ma siis enam ise ei tea, aga ma tunnen seda valu kindlasti," rääkis naine.

Et olla haiguse süvenemiseks valmis, otsustas Kriiva liituda dementsuse diagnoosiga inimeste tugigrupiga. Tugigrupis aga selgus, et tema on kohale tulnutest ainuke, kes on diagnoosi saanud, ülejäänud olid põdejate pereliikmed ja lähedased. Tugigrupis rääkis Kriiva neile, mida võib dementsuse diagnoosiga inimene tunda ja millist tuge vajab.

Tugigrupi juhi Annely Reede sõnul on Kriival suur soov teha niimoodi oma asjad korda, et tema lähedased teaksid, et kui tal enam mälu ei ole, kuidas korraldada rahaasjad, kuidas korraldada mingid juriidilised asjad või muud asjad tema elus.

"Mul on plaan, et nii kaua, kui mul mõistust jagub, ma pean nende asjadega hakkama saama, näiteks oma elamise niimoodi ära koristama, et mul on ülearused asjad ära visatud, et ükskord teised ei pea seal vanduma, et mamma ei tea, mis asjad siin kõik on. Pildialbumid -  tütar on alati ütelnud, vaata, et piltidel kõikidel oleks nime taga aasta, meie ei tea," jutustas Kriiva.

Kriiva teab, et isegi kui ta teeb kõik endast oleneva, siis hooldekodukohti niisama lihtne saada ei ole. Neid on Eestis puudu ligi 3000. Paljudesse hooldekodudesse aga ei taheta süveneva dementsusega patsiente vastu võtta, sest nendega on rohkem tegemist. Eelistatakse kergemaid juhtumeid.

Selle aasta 1. juulil jõustunud hooldereform pidi jätma hooldekodukohtade mured minevikku. Plaan oli muuta hooldekodukohad hinnalt soodsamaks ja teenuse kvaliteet paremaks. Tegelikkuses läksid asjad vastupidi - järjekorrad kasvasid kohati kaks korda ning hinnad tõusid.

Kui seni maksid inimesed hooldekodukoha eest sada protsenti ise, siis nüüd võtab osa kulu enda kanda kohalik omavalitsus. Reaalsuses tõstsid hooldekodud aga hindu ja mõnel pool lausa nii palju, et isegi koos omavalitsuse toetusega tuli inimestel senisest tasust hakata maksma isegi rohkem. Näiteks Räpinas oli hinnatõus lausa kahekordne.

Tänaõhtune "Impulsi" stuudioarutelu võtabki luubi alla küsimuse, mis saab hooldereformist.

"Impulss" algab ETV-s kell 20.