Iga päev tarbivad Eesti sõidukid ja masinad keskmiselt 2,7 miljonit liitrit diislikütust, 0,75 miljonit liitrit bensiini ja 0,2 miljonit liitrit lennukikütust. Sellise koguse kütuse vedamiseks läheb vaja 50 tsisternvaguniga kaubarongi. Pole kahtlust, et Eesti ühiskonna ja majanduse toimimine sõltub mootorikütustest ning tõsine tarneraskus puudutaks igaüht meist.

Sama näeme ka Ukrainas peetavas sõjas või muudes konfliktides, et kui katkeb kütuse varustusahel, siis kustuvad tuled ja teenused jäävad seisma. Peatub ka sõjapidamine. Venemaa agressioon Ukrainas ja Iisraeli-Hamasi ägenenud konflikt on tõstnud rambivalgusesse Eesti valmisoleku kriisisituatsioonideks. Nii on mitme tõsise julgeolekukriisi podisedes täiesti kohane küsida ka Eestis, kui kindlalt saame kütustele mõeldes eelolevale talvele vastu minna.

Lähis-Ida konflikti laienemise mõjud

Eesti Varude Keskuse (EVK) põhitegevus on hoida Eesti inimestele ja ettevõtetele kriitilistest toodetest, sealhulgas kütustest vajalikku varu, mida saab kasutada tõsiste tarneraskuste ületamiseks. Tegutsedes Eesti tarbijate huvides peame suutma mõista globaalsetel turgudel toimuvat ja vajadusel sellele reageerida. Mootorikütuste impordist sada protsenti sõltuvana mõjutab Eesti kütuseturu toimimist enim just maailmas toimuv.

Oktoobri lõpus arutasid Euroopa Liidu ametnikud ja eksperdid ühenduse kütusevarude piisavust ja riikide valmistumist saabuvaks talveks. Hinnati võimalikke tarneriske, mille võiks vallandada Iisraeli-Hamasi konflikti laienemine piirkondlikuks kriisiks. Lähis-Ida sündmused on taaselustanud mälestused 1973. aasta naftašokist Yom Kippuri sõja ajal, mil OPEC-i embargo põhjustas lääneriikides massiivse kütusepuuduse.

Tänu viimase poole sajandi vältel kogutud varudele ja arenenud tööstusriikide paremale koostööle on riskid mõnevõrra väiksemad, kuid kaugeltki mitte kadunud. Peame arvestama, et iga päev veetakse läbi julgeolekuliselt keerulises piirkonnas asuva kitsa Hormuzi väina umbes viiendik kogu maailmas tarbitavatest naftatoodetest. Väikseimgi tüsistus seal annaks kütusehinnas koheselt kogu maailmas tunda.

Õnneks on Euroopa sõltuvus ainult ühe piirkonna tarnetest nüüdseks madalam. Euroopa varustatuse väljakutseks on aga asjaolu, et EL-i liikmesriikide kütusevarud koosnevad valdavalt toornaftast, aga kõige kriitilisemaks hinnatakse diislikütuse ja samasse kaubagruppi kuuluva kerge kütteõli tarnekindlust. Juba käivad arutelud, kas osa Euroopa riikide kütusevarust peaks kohustuslikuks korras olema ka lõpptoodetes, et tagada parem reageerimisvõime kriisidele.

Väga hapra tasakaalu Euroopa diislikütuse turul on põhjustanud Venemaa naftast loobumine ning asjaolu, et meie maailmajao diislikütuse rafineerimisvõime jääb tarbimisele suurelt alla. Just embargo Venemaa toornaftale annab Euroopas eriti valusalt tunda, sest suurem osa kütusetehastest oli seadistatud Uuralitest pärit spetsiifiliste näitajatega naftast diislikütuse destilleerimiseks.

Strateegilised kütusevarud pehmendavad tarnetõrkeid

Tulenevalt Iisraeli-Hamasi konflikti ägenemisest võttis Küpros oktoobri keskel kasutusele riigi strateegilise lennukikütuse varu. Hiljutine rike Plocki rafineerimistehases sundis Poolat oktoobris vabastama riigi reservist mootoribensiini ja diislikütust.

Küpros võtab 29 miljonit liitrit ehk ligi ühe kuu tarbimise mahus varu kasutusele ennetusmeetmena, et tagada siseriiklik nõudlus lennukikütuse järele ning hoida ära tarnetõrgetest tekkida võivaid varustusprobleeme.

Poola vabastab varudest 450 miljonit liitrit diislikütust ja 40 miljonit liitrit bensiini, et tagada turu kütusega varustatus pärast Plocki rafineerimistehase toimunud riket ja tootmismahu märkimisväärset vähenemist.

Riikide strateegilise kütusevaru kasutamist tuleb aeg-ajalt ikka ette ning selles pole midagi eriskummalist. Varasematest varu kasutuselevõtmise näidetest saab meenutada mullusest äärmiselt madalast Reini jõe veetasemest tingitud otsust Šveitsist. Austria oli sunnitud oma rafineerimistehase avarii tõttu varu vabastama ning tänavu talvel Türgit tabanud maavärina tagajärgede leevendamiseks võeti samuti varu kasutusele.

Selleks riikidel strateegilised varud ongi, et vajadusel nendega turutõrkeid ületada ning tagada ühiskonna toimimine.

Eesti varustatus mootorikütustega püsib heal tasemel

Ühe riigi piiridesse jäävate või piirkondlike tarnehäirete puhul on varude kasutusele võtmine reeglina väikesemahuline. Samal ajal on Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) ja Euroopa Liidu liikmed 50 aasta jooksul loonud valmisoleku reageerida ühiselt ka globaalse mastaabiga tarnehäirete vastu.

Viimati toimus solidaarne varude kasutusele võtmine mullu kevadel, et rahustada Venemaa agressioonist Ukraina vastu turgudel tekkinud ärevust. Toona osales ühisaktsioonis ka Eesti ning müüsime oma varudest kokku 18 miljonit liitrit kütust. Nüüdseks oleme selle osa varust kenasti taastanud.

Eesti riik mõistis energiajulgeoleku olulisust juba ammu ning olime üks esimesi Ida-Euroopa riike, kes 2014. aastal IEA liikmeks said. IEA tegevust globaalse energiajulgeoleku tagamisel on keeruline üle hinnata. Eesti jaoks etendab IEA-liikmelisus energiajulgeoleku hoidmisel sarnast rolli kui sõjalise kaitse korraldamisel kuulumisega NATO-sse. Kollektiivne energiajulgeolek, üleilmse ja piirkondliku varustuskindluse tagamine ning solidaarne panustamine kütusekriiside ületamiseks on meile üliolulised teemad.

Võrdluses teiste riikidega on Eestis kasutatav vedelkütusevaru mudel üsna ainulaadne, jättes kogu reservi moodustamise ja majandamise ülesande riigi äriühingu ehk AS-i Eesti Varude Keskus täita. Rahvusvaheliselt on pigem tavapärane, et varu kohustus on kas osaliselt või täies mahus pandud kütuseäris osalevatele ettevõtetele.

Mõlemal mudelil on omad võlud ja puudused, kuid riigikogu otsustas kakskümmend aastat tagasi riigiettevõtte kasuks, moodustada varu üksnes lõpptarbimiseks mõeldud transpordi- või katlakütustest ning piirata hoiukohtade geograafiline paiknemine meie lähiriikidega.

Nii koosnebki EVK kontrolli all olev Eesti strateegiline varu kolmest kaubagrupist (bensiin, diislikütus ja lennukikütus), mida on võimalik ümbertöötlemiseta kiirest tarbimisse anda. Võib liialdamata väita, et just sel põhjusel on Eesti kütusevarud ühed kvaliteetsemad Euroopas.

Riigi vedelkütusevarust jagub tavatarbimise korral 90 päevaks, lisaks on meie kütuseettevõtetel märkimisväärne kommertsvaru, mida oktoobrikuu viimase päeva seisuga oli bensiinis 25 päeva, diislikütuses 23 päeva. Lennukikütuse kommertsvarude suurus on aastakeskmisena samuti ligi ühe kuu tarbimise jagu. Varude keskuse hinnangul püsib Eesti turu varustatus erinevat liiki mootorikütustega heal tasemel, aga peame koos turuosalistega pidevalt pingutama, et see nii ka püsiks.

Varu muutub koos tarne- ja julgeolekupildiga

On rida globaalseid arenguid, mille mõjutamine pole Eestile jõukohane, kuid mida peame hoolikalt jälgima. Kütuse tarnekindluse suurendamiseks on varude keskus viimase kahe aasta jooksul suurendanud Eestis hoiustatava varu osakaalu, tõstes selle 50 protsendilt selle aasta lõpuks 80 protsendini. Mis lähedal, see paremini kontrolli all ja kiiremini kasutatav.

Talupojatarkusest kantuna pole kõiki varusid ei julgeolekukaalutlustel ega majanduslikel põhjustel siiski mõistlik Eestis hoiustada ning väike osa kütusest jääb ka edaspidi meie heade Põhjamaa liitlaste juurde.

Teise trendina oleme suurendanud diislikütuse osakaalu varus. Lisaks kaupade maanteetranspordile on diislikütus võimalike ulatuslike elektrikatkestuste puhul hädavajalik generaatorite töös hoidmisel ning soojaettevõtetele peamine alternatiivkütus. See on EVK vastus diislikütuse kohale kerkivatele võimalikele murepilvedele Euroopas.

Palju tööd seisab veel ees Eestis hoiustatava lennukikütuse strateegilise varu mahu suurendamisel, mida praegu võib tarbimispäevades lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Eelistame turupõhiseid lahendusi, mis tagaksid samaaegselt nii suurema varustuskindluse kui ka võimalikult madala lisakulu tarbijale.

Suhteliselt väikese ja piiratud osalistega turu tingimuses ei ole sellise tulemuse saavutamine kerge ülesanne. Analüüsime varude keskuses erinevaid variante, millest üheks on võimalus koostöös Tallinna Lennujaamaaga investeerida uue reaktiivkütuse mahutipargi rajamisse.

Kolmanda olulise suunana oleme lisaks tarnekindluse probleemide lahendamisele pööramas varasemast enam tähelepanu ka riigi strateegiliste varude kaitstusele ja kasutusele võtmisele sõjaolukorras. Need arutelud ja otsused ei saa iseenesest mõistetavalt toimuda avalikult, kuid peame säilitama selge pea, tuginema põhjalikele analüüsidele ja leidma Eesti ühiskonnale jõukohase tasakaalu julgeoleku ning majanduslike võimaluste vahel.