Läänemets vaenukõne seadust valitsuse usaldusega ei seoks

Sotsiaaldemokraatide juht Lauri Läänemets ütles, et ei soovi vaenukõne seaduse eelnõu valitsuse usaldushääletusega siduda. Eelnõule on esitatud üle 600 muudatusettepaneku, ühte meelt sõnastuse üle pole ka neil, kes usuvad, et seadust on vaja.
Valitsus saatis vaenukõne seaduse eelnõu riigikokku tänavu juunis. Septembri lõpus läbis eelnõu esimese lugemise. Millal võib riigikogu jõuda eelnõu teise lugemiseni, ei oska õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets praegu ennustada.
"Seal on 600 muudatusettepanekut," sõnas ta. "Järelikult mul ei ole mingit võimalust neid menetleda suures saalis, isegi, kui ma suudan need komisjonis ära menetleda. Selle seaduse hetkeseisu on mul üsna keeruline prognoosida," rääkis Odinets.
Küsimusele, kas eelnõu võiks siduda valitsuse usaldushääletusega, vastas sotsiaaldemokraat, et tema teeks seda hea meelega. "Aga ma ei ole valitsuse liige ja ma võin ainult niimoodi paluda või nõu anda. Aga otsustab ikkagi valitsus," ütles Odinets.
"Minu meelest on niimoodi, et me ei peaks ühtegi eelnõud usaldusega siduma," ütles sama küsimuse peale sotsiaaldemokraatliku erakonna juht, siseminister Lauri Läänemets. "Ma ise eelistaks, kui me seda ei teeks."
Läänemetsa sõnul sõltub eelnõu saatus EKRE-st. "Kas lõpuks tahetakse sisuliselt leida lahendust ja kokkulepet või iga kord esitatakse ultimaatumeid, mis on esitatud sellepärast, et mitte kuidagi neid täita ei saa," rääkis minister.
Kas see tähendab, et eelnõu sureb õiguskomisjoni laual? "Ma ei tea," vastas Läänemets. "Riigikogu menetleb seda. Me veel seda näeme."
Reformierakonna fraktsiooni juht Erkki Keldo märkis kolmapäeval, et edaspidi võiks proovida obstruktsioonist mööda minna ka nii, et sarnase sisuga ettepanekute seast valiks komisjon välja ühe ja suur saal hääletaks ainult selle üle.
Odinetsi sõnul tasub ettepanekute kokku sidumist kaaluda. "Seda võimalust, mis Keldo välja pakkus, ei ole siiamaani rakendatud, aga kui vaadata varasemaid praktikaid ja viise, mida seadus hetkel lubab, siis jääks neid muudatusettepanekuid ikkagi alles väga arvestatav hulk," tõdes Odinets.
Ta lisas, et lihtsam viis eelnõuga edasi minna oleks see siiski valitsuse usaldusega siduda. "Kui me ei mõtle just välja mingit viisi, mis võimaldab elimineerida need muudatusettepanekud, mis on tõesti obstruktsiooni nimel esitatud nii, et pärast meie argumendid kohtus paika peavad."
"Avalik kord" tekitas vaidluse
Küsimust, kuidas eelnõu teisele lugemisele saada, on õiguskomisjonis vaid õige põgusalt arutatud. Senised koosolekud keskenduvad pigem õigustehnilistele probleemidele.
Kevadel, kui justiitsministeerium vaenukõne piirava eelnõuga välja tuli, seisis seal, et "avaliku õhutamise eest vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, karistatakse juhul, kui vaenu õhutatakse viisil, mis võib ohustada avalikku korda".
Riigi peaprokurör Andres Parmas ütles toona, et niisugune sõnastus ei sobi. "Avalik kord on niisugune mõiste, mida karistusõigus ja karistusseadustik juba kasutavad. Ja kasutavad seda teistsuguses tähenduses, kui nüüd vaenukõne sätte juures plaanis oleks. See tekitab õiguskorda täiendavat kaost juurde," rääkis Parmas.
Tema hinnangul polnud suuremat abi ka sellest, et eelnõus täpsustati: "Viis, mis võib ohustada avalikku korda käesoleva paragrahvi tähenduses on viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust."
Parmas rõhutas, et inimesed peavad seadust lugedes aru saama, missugune tegevus on karistatav ja missugune mitte.
Justiitsministeeriumi asekantsler Markus Kärner ütles seepeale, et Euroopa Liidu õigusest üle võetav avaliku korra mõiste tähendab hoopis midagi muud kui Eesti inimestele harjumuspärane mõiste "avaliku korra rikkumine".
Selle mõiste kasutamine oli tema sõnul vajalik, sest Euroopa Liidu õigus lubab just sellega piiritleda vaenukõne eest karistamist. "See on selline kitsam mõiste, mille me enda seaduses lahti sõnastame. Aga sellega me tahame tagada, et me oleme raamotsuse mõisted enda seadusesse üle võtnud," ütles Kärner.
Eelnõu autor ootab mõistet tagasi
Siiski nõustus justiitsministeerium lõpuks Parmase argumentidega ning leidis, et avaliku korra jaoks pole õige uusi tõlgendusi luua. Kuu aega hiljem saadeti eelnõu valitsusse ilma avalikku korda mainimata.
Eelnõu uue versiooni järgi karistatakse "avaliku õhutamise eest vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist."
"Justiitsministeeriumi hinnangul on eelnõu praegune sõnastus konkreetsem ning ei tohiks tekitada praktikas täiendavaid probleeme, sealhulgas avaliku korra mõiste ja kohaldamise üle," märkis ministeerium.
Justiitsministeeriumit eelnõu koostamisel toetanud vandeadvokaadi Carri Ginteri hinnangul polnud muudatus arukas. Ta rääkis novembri alguses Vikerraadios, et eelnõu esialgne versioon oli nii konservatiivne kui võimalik.
"Avaliku korra ohustamine Euroopa Liidu õiguse tähenduses viitab millelegi nagu revolutsioon, terrorism, massiliselt inimeste ründamine või midagi sellist," sõnas Ginter. "Sellisel juhul me oleks täitnud ära Euroopa Liidu miinimumi, me oleksime tõesti olnud valmis ka selleks, kui radikaliseeruvas mošees imaam kutsub üles kuhugi pomme panema. Aga "annab aluse karta vägivallategu" on juba oluliselt laiem, kui "ohustab avalikku korda"," lisas Ginter.
Küsimust on korduvalt arutatud ka riigikogu õiguskomisjonis. Komisjoni esimees sotsiaaldemokraat Eduard Odinets ütles, et otsuseid, missugune versioon peale jääb, pole veel tehtud. Avaliku korra mõiste eelnõusse tagasitoomine on tema sõnul võimalik.
"Ma möönan, et see on üks võimalus ja mida rohkem ma seda teiste inimestega arutan, seda rohkem ta mulle isiklikult meeldib," sõnas Odinets.
Samas märkis Odinets, et tema hinnangul ei tohiks lähtuda eesmärgist teha ära Euroopa Liidus nõutud miinimum. "Mina tahaksin rääkida oluliselt laiemalt sellest vaenukõne lubamisest meie ühiskonnas. Ja laiemalt, kui seda ütleb Euroopa Liidu raamotsus," sõnas Odinets.
Siseministeerium pakkus välja juriidiliste isikute sundlõpetamise
Oktoobris saatis siseministeerium riigikogule ettepaneku täiendada eelnõu võimalusega vaenukõne eest karistatud juriidilisi isikuid sundlõpetada. Siseminister Lauri Läänemets meenutas, et selline võimalus oli seaduses ka enne 2015. aastat.
"Toona oli arvamus, et lihtsalt rahatrahviga on võimalik korrale kutsuda, aga täna me näeme, et see ei tööta. Mõnikord makstakse rahatrahv ära ja mõnikord jäetakse isegi trahv maksmata ja tegutsetakse edasi," sõnas Läänemets.
Seda, et rahatrahvist pole abi, ütles riigikogu õiguskomisjonile ka siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonna nõunik Liina Pello. "Seda eriti praegustes tingimustes, kui on aktuaalsed Ukraina sõda ja Palestiina-Iisraeli konflikt ning on organisatsioone, kes teevad vaenulikke postitusi," sõnas Pello.
Ta täpsustas, et üks konkreetne organisatsioon on mitmes postituses kutsunud üles toetama Palestiinat ning samas õhutanud vaenu juutide vastu. Missugune organisatsioon, seda Pello EKRE liikme Varro Vooglaiu küsimuse peale ei avaldanud.
Lauri Läänemets tõi näiteks Sputniku Eesti haru, mille toodangut praegu küll lugeda ei saa. "Seadust ei tee me ainult ühe või teise organisatsiooni pärast," selgitas Läänemets. "Seadust tehakse ka selleks, et kui meil tekib mõni selline organisatsioon, siis me saaks temaga tegeleda."
"See muudatusettepanek leidis väga jahedat tagasisidet komisjoni istungil," sõnas õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets.
Komisjoni istungil küsisid poliitikud, kas juriidiliste isikute all arvestatakse ka erakondi ja ajakirjandusväljaandeid. Siseminister Lauri Läänemets rõhutas, et see ei olnud ministeeriumi eesmärk. Ta lisas, et erakondade lõpetamist reguleerib erakondade seadus.
"Ja loomulikult keegi ei mõtle siin, et hakkame panema kinni vaba meediat," lisas Läänemets. "Aga kui keegi näeb, et seda sätet saab paremini sõnastada, siis tuleb seda teha."
Toimetaja: Barbara Oja