Just võeti vastu riigieelarve, seekord küll usaldushääletusega ning opositsiooni mitte kuigi kauni või õnneliku kommentaaride tulvaga pärast ööistungeid. Milline on koalitsiooni tervis? Nägime sel nädalalgi teatud võbelusi või värelusi – ei suudetud näiteks kokku leppida, kuidas ja mis eelarvest lasteaiaõpetajate palgad kasvada võiksid. Konflikti on siit-sealt paista. Kuidas läbisaamine on? Mis toimub valitsuse istungitel?

Mis toimub valitsuse istungitel, saab küsida valitsuse liikmetelt.

Ma eeldan, et väga hästi informeeritud tipp-sotsiaaldemokraat seda siiski teab.

Koostöö on üldiselt hea. Kahtlemata on olnud hetki, kus on olnud vaidlusi ja konflikte, mõni neist on ka asjatult avalikkuse ees peetud, seesama õpetajate palga tõstmise küsimus – minu meelest see seda ei väärinud, kuna eesmärgi mõttes olid ju kõik ühte meelt.
Arvan, et koostööl pole viga, aga tulenevalt objektiivselt keerulisest olukorrast riigis ja ühiskonnas, siis ega see valitsemine lihtne ole.

Ja lihtsamaks ei lähe. Kui ma vaatan teie koalitsioonipartnerite sõnumeid, siis me teame, et meil on riigieelarve strateegiasse sisse kirjutatud sadu miljoneid igasuguseid sisustamata makse ning kui vaadata majandusprognoose, et olukord võib minna ainult hullemaks, siis kas see koalitsioon on veel üldse võimeline midagi suuremat ära tegema või kokku leppima?

Ma loodan, et on, sest vajadus selle järele on ju selgelt olemas. N-ö üldraam on sel kevadel ja suvel riigieelarve strateegiaga kokku lepitud, eks seda raami on vaja sisustama hakata, nagu saatejuht ka õigesti ütleb. Tõepoolest lootsin ma, et oleme tänaseks päevaks teatud samme astunud selleks, et hakata selgemalt ühiskonnale kommunikeerima seda, mis ees ootab.

Aga seoses riigieelarve muude seaduste ja laiema poliitilise olukorraga me veel sinna jõudnud pole. Loodetavasti saab uue aasta algusest ka see töö hoo sisse. Tõtt-öelda on valikuid ju kaks – kui me riigi rahanduslikust raamist kinni ei pea, mis riigieelarve strateegias kokku lepiti, tuleb hakata lõdvendama eelarve reegleid veel rohkem kui me praegu teinud oleme.

Alles eile võttis riigikogu vastu tasakaalu uue reegli, mis lubab ühe protsendi struktuurset defitsiiti 2030. aastani. Ja see on eeldusel, et need täna veel sisustamata maksukoormuse asjad tehtud saaksid. Kui me neid ei tee, tähendab see, et tuleb minna panka ja võtta veel laenu ning see tuleb oma hinnaga ja hind on tulenevalt intressidest kõrge – mitte ainult kodutarbijale, vaid ka riigile.
Kui me neid täiendavaid samme ei tee, siis hakkab umbes ühe SKP protsendi jagu aastas minema intresside tagasimakseks, mis on arvestatav summa.

Majandusest ja rahandusest räägime veel hiljem, aga tuleme tagasi poliitika juurde – sotsiaaldemokraatidel on vist üsna rahulik praegu koalitsioonis olla? Teie toetusreiting näib olevat üsna stabiilne, ei muutu ta ühes ega teises suunas. Aga koalitsioonipartnerite reitingud kukuvad.
Kuidas on niiviisi, et teil on õnnestunud end säästa langusest või kuidas pole olnud koalitsioonipartneritel võimalik sedasama teha?

Võtsime pakkumise valitsusvastutust kanda vastu arusaamaga, et me oleme koalitsioonis kahe parempoolse erakonnaga ja meie roll on neid kahte tasakaalustada just sotsiaalse õigluse kontekstis. Ja ma arvan, et meil on see päris hästi õnnestunud. Mitte kõik otsused, mis on tehtud, ei ole meile ideoloogiliselt meeltmööda, nagu koalitsioonis ikka...

Näiteks mis?

Näiteks tulumaksumuudatus, mille tulemusena saavad jõukamad inimesed endale maksukingituse aastast 2025, aga selle kompensatsiooniks näiteks alampalga kokkulepe – järgmisel aastal tõuseb alampalk 13 protsenti, mis on kaks korda kiiremini kui keskmine palk. Ja järgnevatel aastatel sarnaselt. Et see on olnud meie tasakaalustav roll ning ma loodan, et ka meie valijad on seda näinud ja hindavad seda.

Aga miks koalitsioonipartnerite toetus langeb?

Võib-olla on mingi iva selles, et sotsiaaldemokraadid on pikki aastaid rääkinud, et kui me tahame Põhjamaa kvaliteediga riiki ja avalikku sektorit, kus rahastatakse rohkem haridust, tervishoidu ja teisi hädavajalikke teenuseid, siis Euroopa ühe kõige madalama maksukoormusega ei tule see kokku. Ei ole võimalik tõsta toetusi ja langetada makse – see ei ole matemaatiliselt päris elu.

Ja selle jutu peale hakkavad Reformierakonna ja Eesti 200 toetajad ära jooksma Isamaa taha?

Kui koalitsioonipartnerid on põhimõtteliselt jõudnud nende samade sotsiaaldemokraatide poolt pikalt räägitud sõnumiteni, siis võib-olla nende valija ei toeta seda või pole neil olnud võimalik seda ära seletada.

Miks nad Isamaa taha lähevad? Isamaa on ju praeguses poliitilises olukorras kaunis valik – opositsioonis on ju tore rääkida, et maksud olgu madalad ja toetused kõrged ja küll elu läheb ilusaks. Aga kõik saavad loomulikult aru, et päriselus see võimalik pole.

Peaminister Kaja Kallas on öelnud, et peamiselt on erakonna toetuse languse taga maksutõusud. Mulle tundub, et maksutõusud oleksid avalikkusele olnud rohkem "söödavad", kui Kaja Kallasel ei oleks olnud idavedude skandaali. Kuidas teile tundub?

Olen seda ka varem avalikult öelnud, et minu arvates andis see peaministri usaldusväärsusele hoobi ja loomulikult, kui valitsusjuhti on seda tüüpi isiklik asi saatmas, mõjutab see kogu valitsuse tööd.

Kui me räägime pikaajalistest keerulistest otsustest, siis selleks, et need ühiskonnas läbi rääkida ja muuta arvestatavale osale ühiskonnast arusaadavaks, isegi kui mitte meelepäraseks, siis eeldab see teatud usalduskrediiti. Kahtlemata on viimase kolme-nelja kuu jooksul need asjad käinud koos. Ühtpidi on peaminister pidanud isiklikku võitlust ja samal ajal teinud kogu riigi juhtimise tööd. Kindlasti pole see kerge olnud ja ma ei välista, et sel on oma mõju olnud.

Kohati näib, et peaminister paneb oma fookuse Eestist väljaspoole, mistõttu ei ole ta ka võib-olla nii huvitatud sellest, mis riigisiseselt toimub või mida inimesed, arvavad, teevad ja mõtlevad.

Ei, sellega ma ei tahaks küll kuidagi nõustuda. Ma arvan, et see on peaministri suhtes ülekohtune. See peaminister, nagu ka kõik teised peaministrid, töötab 24/7 ja loomulikult täidab ta kõiki ülesandeid, mis on väljaspool Eestit ja ka neid, mis on riigis sees.

Siiski tuleb möönda, et olemasolev juhtimisülesanne, mis valitsusel on, on palju keerulisem kui mõnel teisel aastal. Loomulikult ongi keerulisel ajal tööd teha keerulisem.

President kohtus sel nädalal parteide esindajatega, et lahendada ummikseisu riigikogus. Pärast kohtumist ütles president midagi sellist, et on kuulnud ka koalitsioonierakondade esindajatelt, et üheks lahenduseks olukorrale oleks see, kui peaminister vahetuks. Kas teie arvate sama?

See on ju olnud opositsiooni poolt sõnastatud nõudmine. Tänaseks on olukord selline, et suures pildis teeb obstruktsiooni üks partei. Kui me kevadel saime rääkida, et koalitsiooni ja opositsiooni vahel oli laiem vastasseis, siis täna hoiab EKRE oma käitumisega kogu ülejäänud parlamenti pantvangis.

Ja nemad on ise sõnastanud selle, et nende nõudmine on peaministri tagasiastumine. Okei, neil on sõltuvalt päevast ka palju muid nõudmisi –  erakorralised valimised, e-valimiste keelustamine ja kümnete seaduste tühistamine – , aga nad on ise rääkinud sellest, et nende üks põhinõudmisi on peaministri tagasiastumine. Küllap tugines president sellele seisukohale.

President ütles, et koalitsioonierakonna juht on öelnud, et olukorda aitaks lahendada Kaja Kallase väljavahetamine.

Mul ei ole selles osas kindlust, et see tegelikult seda lahendaks, aga kindlasti tooks see mingi nii-öelda dünaamilise muutuse poliitikasse (kui valitsus muutuks või vahetuks). Aga minu seisukoht on olnud algusest peale sama, et kuna tegemist on isiklikku laadi skandaaliga, siis on ka lahendus isiklik.

Ehk siis aitab?

Ei, ma ei oska öelda. Ma arvan, et EKRE ei ole ka ise selgusele jõudnud, mis eesmärki nad püüavad taotleda ja on minu meelest ka ise natuke kinni jooksnud selle laus-obstruktsiooniga – kogu aeg leitakse uusi põhjendusi, uusi seletusi, miks seda tuleb ikka edasi pidada. Liitlased on neil valdavalt tagant ära läinud, ka nende endi liikmed on juba kimbatuses ehk ei saa täpselt aru, miks nad peavad komisjonides ja suures saalis ööde kaupa lolli mängima, aga hetkeseisuga tundub, et EKRE-l ei ole ühtegi positiivsemat poliitilist plaani, millega pildil olla.

EKRE ei pea ju muretsema selle üle, et nad võiksid lähema kolme aasta jooksul saada valitsusse, sest nende ainus valitsusse saamise võimalus on koos Reformierakonnaga, mida ei ole praeguses poliitilises reaalsuses juhtumas – seetõttu nad käituvad, nagu nad käituvad.

Valitsusse ei ole neil loomulikult asja selles parlamendikoosseisus, aga igapäevases töös peaks ka opositsioonierakond mingisugust ratsionaalset eesmärki püüdma saavutada. Valdavalt on see muuta oma seisukohad nähtavaks, inimestele arusaadavaks ja kasvatada oma toetust.

Ei ole küll minu asi EKRE toetusprotsendi pärast muretseda, aga mulle tundub, et ka nende endi valijad ei saa täpselt aru, millisel viisil ööde kaupa istumine, tühja obstruktsiooni tegemine edendab mingisuguseidki eesmärke –  riigi eesmärke, aga ka partei eesmärke.

Päästikuks olukorrale oli ju see, kuidas koalitsioon asus pärast valitsuse moodustamist võrdlemisi kiiresti Eestis päris suuri muudatusi ellu viima .Et parlamendile ei jäänud liiga palju rolli muudatuste arutamises.

Sellega ma olen nõus ja just sellepärast ma arvan, et kevadel oligi olukord teistsugune kui sügisel, tõepoolest oli menetlustempo kiire ja opositsiooni vastasseis süsteemne ning kõik opositsioonierakonnad taotlesid seda.

Mul oli kevadel lootus, et me suudame opositsiooniga siiski mingites sisuküsimuses kokkuleppele jõuda. Need võimalused ei realiseerunud muu hulgas ka sellepärast, et opositsioon mängis oma käe selles protsessis üle. Aga sügiseks on olukord ju kardinaalselt teine.

Ei ole ju teine, meil ei ole midagi muutunud, need asjad, mis kevadel ära tehti, on jätkuvalt jõus ja koalitsioon jätkab uute tegevustega.

Koalitsioon jätkab ikka uute tegevustega, sest selleks on kolm erakonda saanud valijatelt mandaadi värskelt toimunud riigikogu valimistel ja omavad nüüd juba 61-häälelist toetust parlamendis. Loomulikult me jätkame oma poliitiliste prioriteetide realiseerimist.

Kui kevadel oli küsimus selles, et eelnõusid menetletakse liiga kiiresti, ebakvaliteetselt, huvirühmasid kaasamata, ja osaliselt tuleb selle kriitikaga nõustuda, siis sügishooajal toimunud arutelud on olnud kõik täiesti sisukad, asjakohased, kõikides komisjonides on huvirühmadega kohtutud, arutatud, on muudatusi eelnõudesse tehtud ning tegelikult oleks kõiki eelnõusid saanud tavapärases korras rahulikult menetleda, kui ei oleks EKRE poolt esitatud tuhandeid sisutühjasid muudatusettepanekuid.

Praegu tundub, et vähemalt ettenähtavas tulevikus midagi muutumas ei ole, et kõik läheb samamoodi edasi ja hüpoteetiliselt võime me järgmise aasta talvel olla täpselt samas kohas, kus me täna oleme – eelarve võetakse usaldushääletusega vastu ja midagi muud peale ööistungite eriti riigikogus ei juhtu.

Hüpoteetiliselt on see võimalik, aga ma loodan siiski, et lahendus tekib lähimate kuude jooksul.

Mis lahendus see olla saab?

Nagu ikka sellistes olukordades, kus üks erakond on seadnud endale maksimalistliku eesmärgid – uute valimiste esilekutsumised ja muud asjad – , aga kui nad saavad aru, et neid eesmärke ei õnnestu neil saavutada, ja ka suur osa Eesti rahvast nendele võitlustele väga kaasa ei ela, siis on küsimus, et kuidagi tuleb sellest olukorrast välja tulla niimoodi, et saaks öelda, et midagi on saavutatud, mitte lihtsalt ei tehtud tühja tööd ja loobuti võitlusest. Nii et ma loodan, et nad leiavad selle näo päästmise vahendi.

See on ju väga selline laurihussarlik lähenemine, et lahendus on selge –  lahendus tuleb leida.

Mina ei öelnud, et lahendus tuleb leida. Ma arvan, et lahendus lihtsalt tuleb üht- või teistpidi. Mina ei saa ju EKRE eest lahendust pakkuda, eks nad ise peavad ära sõnastama, mis tingimustel nad selle asja ära lõpetavad.

Selles, et ühel hetkel nad selle ära lõpetavad, olen ma üsna veendunud, aga millal ja kuidas, sellepärast ma tõtt-öelda liiga palju ei muretse. Lõpuks saab riik jätkuvasti toimida.

Kui kevadel oli mure sellepärast, et me ei saa üldse eelnõusid menetleda, siis riigikohus on riigikogu juhatusele andnud õiguse vastavaid otsuseid langetada ning tegelikult ju eelnõusid menetletakse, arutletakse, võetakse ka vastu küll mitte tavapärasel kombel, mis oleks kuidagi normaalne. Aga põhimõtteliselt saavad hädavajalikud asjad siiski tehtud ja loodame, et ühel hetkel tulevad ka EKRE mehed ja naised maa peale.

On eelarvega seotud eelnõud, mille president on lubanud välja kuulutada, aga mille puhul ei ole selgust, kas nad ka pärast riigikohtu kontrolli peaksid kõigile õiged tunduma või kas nad peaksid jõusse jääma ning siis on eelnõud, mille osas on vähemalt koalitsioon seni näidanud mitte kõige suuremat soovi neid usaldusega vastu võtta, näiteks vihakõne, mille kohta on nii teie erakond kui ka Eesti 200 öelnud, et nemad ei soovi seda usaldushääletusega teha. Reformierakond nähtavasti siiski sooviks. Ma ei ütleks, et see nüüd näitab riigikogu väga töövõimekana.

Kui jäi mulje, et kõik on korras ja normaalne ja muret pole, siis see kindlasti ei olnud see, mis ma tahtsin öelda. Tahtsin öelda seda, et hädavajalikud asjad saavad tehtud, aga loomulikult see takistab ja pidurdab riigi toimimist.

Muu hulgas on sel pikema aja peale loomulikult ka negatiivsed tendentsid –  parlamentarism kui selline või parlamendi roll hakkab ajas vähenema, kui see piisavalt pikalt kestab.

Parlamentaarsele riigile kohaselt on meil väga paljud asjad, mis tegelikult võiksid olla täitevvõimu otsustada, olnud siiani riigikogu otsused, ka mõned pisikesed asjad, mis ei peaks seadusandja tasand olema. Oma vanast ametist mäletan näiteks, et retsepti omaosaluse määr apteegis on 2.50 eurot iga retsepti kohta, on kehtestatud seadusega. Seda tüüpi väikeseid tasusid võiks kehtestada ka valitsus oma määrusega.

Mida kauem valitseb meil parlamendis olukord, kus ei ole võimalik ka mõistlikke, tehnilisi, mitteideoloogilisi asju normaalselt menetleda – nad venivad või ei jõua üldse vastuvõtmiseni – , siis loomulikult hakkavad ministeeriumid järk-järgult otsima võimalusi, kuidas neid tehnilisi, vajalikke asju lahendada niimoodi, et parlamenti mitte kaasata. Sel oleks kindlasti negatiivne mõju.

Ja on loomulikult asju, mis jäävad tegemata. Näiteks algatas rahanduskomisjon hiljuti eelnõu, et ka järgmisel aastal on ettevõtetel võimalik Ukraina toetuseks tulumaksuvabalt annetada – ajutine erand, mis muidu oleks aegunud aasta lõpuga. Aga EKRE on sinna jälle lükanud kakssada sisutühja muudatusettepanekut ning meil ei olegi võimalik seda eelnõu menetleda, mis tähendab, et 1. jaanuarist see konkreetne hea asi, mida toetavad kõik peale EKRE, seda ei olegi võimalik seadustada. Ning sellest tulenevalt tuleb nende annetuste pealt hakata tulumaksu maksma.

Jätkame majandusteemadel. Oleme pea kaks aastat näinud majanduslangust, tegelikult on meil käes majanduskriis. Paljudel inimestel on halb, paljudel inimestel on raske, paljude inimeste jaoks veel läheb elu halvemaks.
Kas teie näete, et sellest on võimalik välja tulla, või õigemini – kas riigi roll peaks olema sellest väljatulekul abistada?

See on väga oluline küsimus.

Esiteks on objektiivne reaalsus muidugi keeruline ja keeruline mitte ainult konkreetselt nende töötajate või sektorite puhul, kus juba pikemat aega on langus, nagu näiteks töötlevas tööstuses, vaid loomulikult mõjutab ka laiem ebakindlus tuleviku osas kõiki, mõjutab ka neid sektoreid, kus täna veel hästi läheb. See arusaamatus, mida järgmised aastad toovad, see kindlasti mõjutab majanduskindlust, selle kaudu investeerimiskindlust ja kogu konjunktuuri.

Teine küsimus on, et mida teha saab. Läbi ajaloo on ka meie riigis olnud poliitikuid, kes lubavad võimule tulles tõmmata majanduse kiiresti käima. Ka praeguses kriisis on neid terve hulk, kes esitavad pikemaid või lühemaid programmilisi dokumente sellest, mida riik peaks kohe tegema ning siis hakkab majandus õitsema.

Reaalsus, nagu me teame, on ju see, et Eesti on avatud majandus ühtsel Euroopa turul ja kui meie kaubanduspartneritel läheb halvasti, siis paraku jõuab see väga ruttu ka meieni.

Keegi vist ei arva, et Eesti valitsus suudaks käima lükata Rootsi kinnisvaraturu, tõenäoliselt nii võimsad me ei ole. Ja see on meie majandussektoritele üks põhipõhjuseid, miks neil läheb kehvemini kui näiteks eelmisel aastal.

Antud kriis on kahtlemata eripärane selle põhjuste pärast ja sellest tulenevalt ka mõjutuste osas, mida on lahendusena rakendatud. Järjest on ju tulnud kaks välisšokki – koroona ja sõda Ukrainas. Ning nendest tulenev ebakindlus, katkenud tarneahelad, aga loomulikult ka hinnatõus, eeskätt energia hinnatõus, mis kandus hiljem igale poole mujale ja mis on toonud enneolematu inflatsiooni.

Üldiselt tekib inflatsioon olukordades, kus majandus on ülekuumenenud ning tarbimist peaks tagasi tõmbama, aga me oleme praegu olukorras, kus buumi pole, aga inflatsioon on kõrge ja Euroopa Keskpank on rakendatud intresside tõusu, mis küll toob inflatsiooni alla, seda me juba näeme, aga samal ajal on sel päris oluline mõju eratarbijale, ka riikide toimimisele.

Sellises olukorras on ääretult keeruline leida õiget tasakaalupunkti. Ühelt poolt, mida riik saab teha näiteks täiendavate investeeringute näol ja teiselt poolt, mis puudutab riigi rahanduse olukorda, sest koos sellega on ju halvenenud ka riigi rahanduse olukord, mida me peame püüdma parandada, aga loomulikult mitte nii palju, et tõmbame investeeringud täiesti kinni – selle tasakaalu leidmine ei ole kindlasti lihtne.

Kui küsida, kas mul on veendumus, et tänane valitsus on leidnud selles küsimuses optimumi, siis ei, mul ei ole selles osas veendumust, et kas see, mis me praegu teeme, on optimaalne – me teeme jätkuvasti miinust, me teeme vähem miinust, kui ta oleks muidu olnud. Me tegelikult jätkame selgelt majanduse stimuleerimist, aga kui me investeeriksime veel mõnisada või mis iganes miljoneid majandusse, siis kas sellel oleks kogu konjunktuuri muutev mõju, ma kahtlen, aga lõpuks ei ole see antud olukorras täppisteadus. Nii et keeruline seis.

Kui ma vaatan täna (reedel, 8.12 - toim) vastu võetud järgmise aasta riigieelarvet, siis eelarve tulud on kokku pandud keskkonnas, kus rahandusministeerium prognoosis järgmise aasta majanduskasvuks 2,6 protsenti. Aga kui ma vaatan prognoose järgmise aasta kohta, siis üldiselt hinnatakse, et hea, kui null tuleb, hea, kui ei tule miinused.
Selgelt paistab, et kui me oleme varasematel aastatel leidnud riigieelarve täitmise puhul ennast oluliselt parema maksulaekumisega keskkonnast, kui prognoosisime, siis nüüd tundub, et trend on muutumas, sest lisaks sellele, mis meil on täna kõik puudu, on meil lisaks ka veel puudu kasv, mis meil järgmisel aastal ära jääb.

Makromajanduslik olukord on loomulikult ettearvamatu ja ta on olnud ettearvamatu paraku juba aastast 2020, kus see koos koroonakriisiga algas –  lasti eelarvereeglid lõdvaks, kulutati rohkem kui teeniti.

Mis puudutab riigi rahandust, siis sellepärast ma muretseks vähem kui üldise majandusolukorra pärast. Jätkuvalt on seis selline, et maksulaekumised on head, meie tööturg on praegu püsinud veel väga tugev, töökohti on rohkem kui oli aastal 2019, mis on viimane kriisieelne aasta. Nii et me oleme rekordilises hõives. Mõnes sektoris on koondamisi olnud ja need jätkuvad, aga mõned teised võtavad töötajaid juurde. Palgakasv püsib tugev.

Vaatasin just septembri numbreid – näiteks september aasta aastasse oli tarbijahinnaindeksi tõus kaks korda väiksem kui keskmine palgatõus. Nii et tegelikult on ostuvõime sellel konkreetsel perioodil paranenud. Ta ei ole küll veel jõudnud kriisieelsele tasemele, aga maksulaekumiste puhul ma seda liiga suure murena ei võta, pigem on küsimus, millisel viisil või kas realiseeruvad makromajanduslikud riskid, sest sellel saab olema teatud vinnaga mõju ka tööturule ning see mõjutab loomulikult laiemat sotsiaalmajanduslikku olukorda.

Lõpuks mõjutab ta muidugi ka eelarve laekumisi, aga suurem mure on sellepärast, kuidas me suudaksime kriisist niimoodi välja tulla, et inimesed tööle jääksid.

Kui oleks kuskil mingisugune ettevõtja või välisinvestor, kes tuleks teie juurde rääkima, et tahaks Eestisse mingisugust tööstuslikku tehast ehitada, siis kuidas te veenaksite?
Meil on ju neid näiteid küll, kuidas "ei tule meie maale midagi" või teisest küljest on meie energiahinnad väga volatiivsed ja kõrged võrreldes põhjanaabritega.

Energia on kindlasti üks võtmeküsimusi, kõrged on nad just Põhjamaadega võrreldes, Euroopa keskmisega võrreldes tegelikult ei ole. Aga elekter oli tõepoolest näiteks Soomega võrreldes kaks korda keskmisena kallim ja Rootsist vist kolmandiku kallim, kui ma õigesti mäletan.

See on tõepoolest üks teemadest, kus valitsusel on selged hoovad ja kus on plaan ka reaalselt tegutseda. Mina tahaksin küll kiiremat tegutsemist, aga siiski edasi liigutakse – arutelud käivad päris intensiivselt kogu aeg.

Eile arutasime koalitsiooni vastavas töörühmas, millisel viisil ja kui kiiresti me suudaksime taastuvenergiale üleminekuga liikuda, et pakkuda tõepoolest soodsamat energiat kodutarbijatele ja ka tööstustele.

Minu üks ettepanek on olnud, et me viiksime taastuvenergia reformi läbi, vabastaksime tarbijad taastuvenergia tasust ning selle kaudu oleks võimalik jõuda aktiivsema tööstuspoliitikani, kus me saaksime energiaintensiivsetele ettevõtetele, kes tõepoolest konkureerivad otseselt Põhjamaade tehastega, kus on sisendhind palju madalam, saaksid kas just konkurentsieelise, aga vähemasti oleks nende konkurentsi mahajäämus sellevõrra väiksem.
Nii et adekvaatne energiaplaan aastani 2030 on kindlasti see, mis võiks olla tugeva tööstuspoliitika aluseks ja selle kallal praegu töötatakse.

Olen üllatusega vaadanud, kuidas sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets on mitmes kohas rääkinud, et tema sooviks, et aastast 2030 oleks 200 protsenti Eestis tarbitud energiast taastuvat päritolu. Mulle näib see plaanina, kus me ühel või teisel moel subsideerime maksumaksja raha eest energia tootmist olukorras, kus seda ei ole vaja, et seda eksportida välismaale. Ja nendel hetkedel, kus energiat on vaja ehk kui tuul ei puhu ja päike ei paista, oleme ikkagi jätkuvalt väga kõrge elektrihinnaga keskkonnas.
Mulle ei tundu see ausalt öeldes kuigi võiduka kavana.

Minule jälle tundub. No 200 protsenti või mitte, on omaette küsimus – kus on optimum seal on. Aga loomulikult peaksime arvestama, et elektritarbimine Eestis suureneb. Suureneb muidugi ka seetõttu, et me elektrifitseerimine järk-järgult juba olemasolevat ühiskonnakorraldust, alustades rongidest, autotranspordist, Tallinna soojusest, aga kindlasti ka seetõttu, et me tahaksimegi ajada aktiivset tööstuspoliitikat, mis tähendab, et suurtarbijad, kus on energiaintensiivne tootmine, kes täna lähevad näiteks Põhjamaadesse, sest seal on palju soodsa hinnaga taastuvelektrit...

Aga hüdroenergia on juhitav ja tuumaenergia samamoodi. Meil ei ole isegi plaani tuumaenergia jaoks.

Tuleks arvestada, et meie elektritarbimine, mis on täna umbes üheksa teravatt-tundi aastas, võiks aastal 2030 olla näiteks 12-13, võib-olla rohkemgi teravatt-tundi. Kui me leiame sinna tarbija vastu, siis ma arvan, et see on igati mõistlik tööstuspoliitika plaan.

Olles ka ettevõtlusministriga sellest rääkinud, siis neid huvilisi, kes oleksid valmis oma tootmist siia sellistel tingimustel tooma, on päris palju ja praegu töötatakse aktiivselt, et saada aru, kui kindel on nende soov siia oma tootmist rajada.

Loomulikult kui me seda tootmist ei taha, täiendavat tööstustarbimist ei soovi, siis ei ole ka mõtet või vajadust nii palju taastuvenergiat arendada.

Mis puudutab hinnastabiilsust, siis on siiski küsimus selles, et meie elektritootmine peab olema terviklik ja plaanipärane ning see on tõesti see, millele on õigusega ka riigikontrolör tähelepanu juhtinud, et plaani pole. Et valikuid on erinevaid, lõplikku tõde ei tea keegi, aga see ei tähenda, et plaan ei peaks olema. Ma arvan, et see plaani peakski lähiajal tekkima, selle kallal töötatakse.

Kui me näiteks jõuame sihini, et meil on 100 protsenti bilansiliselt aasta keskmisest tarbimisest kaetud taastuvenergiaga, siis enamikul tundidest on meil energia ülejääk, mis tähendab, et meil on varustuskindlus tagatud ja saame ka väljaspoole eksportida.

Küsimus on, millisel viisil me katame puudujääva jääva osa siis, kui tõepoolest, nagu praegu, päike ei paista ja tuul ei puhu, aga ka selleks on lahendused olemas, neid on erinevaid, mitmeid – peame valikud ära tegema ja tervikplaani paika panema, kiiresti selles suunas liikuma hakkama.

No me teame, mis need lahendused on – meil on mingid salvestussüsteemid, mis on hirmus kallid ja mis ei ole praeguse seisuga rentaablid, meil on võimalik gaasijaam ehitada või kasutada lõunanaabrite omasid, mis tähendab, et me jääme lähemas tulevikus jätkuvalt väga nõmedatest kohtadest fossiilkütuseid importima ja siis on ka põhimõtteliselt tuumajaam, aga jätkuvalt jääb küsimus, miks me toodame maksumaksja raha eest välisriikidesse elektrit olukorras, kus meil endal seda tarvis ei lähe.

See viimane argument ei ole veenev, et miks me toodame teistesse riikidesse, sest me ise ostame nendest samadest riikidest mingitel teistel tundidel – niimoodi see turg toimib. Viimase kümnendi jooksul on suur osa investeeringutest jäänud tegemata just selle tõttu, et me oleme saanud odavat taastuvelektrit Soomest, Rootsist ja Norrast ja loomulikult müüme me mingitel teistel hetkedel seda neile ise.

See, missuguse juhitava võimsuse juurde jääda kompensatsiooniks või reserviks – seal on valikuid mitmeid, nagu saatejuht õigesti ütleb. Need valikud tuleb ära teha. Ei ole mingit takistust või põhjust jõuda süsteemini, mis on valdavalt taastuvenergiale üles ehitatud, kus on vajalikud kompensatsioonid olemas ühenduste salvestuste näol. Ja kui tõepoolest on reservvõimsuse vajadus, sellepärast, et mõni kaabel on näiteks katki, nagu võib juhtuda, siis kasutada ka fossiilkütusel põhinevat elektrijaama, ülemineku perioodil, ülemineku kümnendil või kümnenditel, kui muud tehnoloogiad arenevad.

Te arvate, et tuleks jätkuvalt hoida Narva elektrijaamu töökorras, nii-öelda valves või reservis?

Jah. Mina ma olen selgelt seda meelt, et meil on fossiilkütusejaamad üles ehitatud. Nendest igapäevaselt elektri tootmine muutub veel rohkem konkurentsivõimetuks, aga kui küsida, kas olukorraks, kui meil on mingisugune kaabel katki või muul viisil toimepidevuse probleem, et kas me selle paari nädala jaoks peaksime rajama uue fossiilkütusejaama või kasutama olemasolevaid, siis minu meelest tervemõistuslik ja ka maksumaksjale kõige soodsam on siiski kasutada olemasolevat.

Mis aastani siis?

Noh, eks elukene näitab, aga veel 10 aastat tagasi ütles Juhan Parts, et te olete hullud peast, et hakkate Eestis päikesest elektrit tootma. 10 aastat hiljem on suvised tarbimise tipud kaetud ainult päikeseelektriga, nii et tehnoloogia areneb kiiresti.

Küll siis 2035. aastal on selge, kuhu on arenenud salvestus, võib-olla on vesinikutehnoloogiaga jõutud nii kaugele, et ülejääki on võimalik salvestada vesinikus ja siis põletada näiteks Narva vesinikuelektrijaamas, nagu Eesti Energia plaan täna on. Et ma ei arva, et peame täna need otsused lukku panema.

Aga loomulikult olukorras, kus näiteks praegusel külmal talvel peaks midagi juhtuma ülekandekaablitega, et meil oleks juhitav võimsus, mis tagab elektri – see on elementaarne, see peaks olema ja olemasolevat katlad sobivad sinna kenasti.

Muu hulgas on see ka õige sõnum nõndanimetatud õiglase ülemineku kontekstis, et need tublid inimesed, kes on Eestit pikki kümnendeid elektriga varustanud, et ka nendel on jätkuvasti energeetikas roll kuni pole lõplikult muid alternatiive leitud.

Õiglase ülemineku projekti ei näi palju huvilisi olevat. Aga te tuumaenergiat ei toeta?

Ei.

Miks?

Esiteks seda ei tule ajaperspektiivis, kui meil neid eesmärke on vaja saavutada.

Kui tahaks, võiks tulla ju?

Ei

Poolakad ehitavad praegu üheksa või 10 uut reaktorit.

Nojah, Eesti ehitab juba kümme aastat Rail Balticut, siiamaani pole veel ühtegi meetrit rööbast maha pandud. Järgmisel aastal lubatakse, et esimesed vist tulevad. Juba sai ka mainitud mõnda teist tööstusprojekti, mille osas rauges ühiskonnal ruttu entusiasm. Seda, et me oleme võimelised kogu vastava tuumaenergia õigusloome ära tegema, vastavad järelevalve asutused looma, ära lahendama tuumajäätmete lõppladestusega seotud küsimused, seejärel tekitama reaktori, mis täna veel mitte kuskil maailmas ei teki, ja seda kõike seitsme- kaheksa aastaga. Seda ei juhtu!

Aga kas ma ei võiks vaadata natuke kaugemale kui järgmised kümme aastat? Et tagada meile energiajulgeolek vähemalt viiekümneks aastaks?

Küsimus on, mis probleemi me lahendame. Energia trilemmas on kolm aspekti –peab olema taskukohane, keskkonnasõbralik ja varustuskindel. 

Mina ja minu erakond oleme veendunud, et neid eesmärke on võimalik saavutada muul viisil ja väiksemate riskidega kui tuumajaama rajamine. Minu jaoks algab küsimus sellest, kas tuumajaama on Eestile vältimatult vaja energiapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja ma väidan, et vältimatult vaja ei ole.

Ma ei ole tuumaenergia kui sellise vastu, ma olen kriitiline, et Saksamaa pani oma tuumajaamad kinni ja siis pani käima kivisöejaamad – see on absurd, et seda tehti, aga Eesti riigis puudub täna kompetents tuumajaama käitlemiseks ja ehitamiseks.

Võiksime sellele teele minna siis, kui selleks oleks tõepoolest vältimatu vajadus, kuid seda minu hinnangul ei ole. Alternatiivne lähenemine on taastuvenergia arendamine pluss salvestused ja ühendused ning reservis olevad võimsused avariideks on täiesti piisav, mis on ka käega katsutav, tehnoloogiana toimiv ja kiiresti rakendatav.

Räägime natuke veel konkurentsivõimest. Kui ma vaatan, millega tegelevad erinevad poliitikud, kas või teie enda erakonnakaaslane Priit Lomp, kes hakkab looma konkurentsivõime nõukogu, siis mulle ei tundu, et sellisel tegevusel saaks üleüldse mingit tulemit olla. Et ports ametnikke ja poliitikuid lepivad omavahel mingisuguse asja kokku ja pärast seda hakkab innovatsioon mühinal arenema. Mulle tundub, et maailm niiviisi ei toimi. Kuidas teile tundub?

Laias laastus ma olen selle hoiakuga nõus. Riigil on kahtlemata roll innovatsioonis ja konkurentsivõimes – selles ei ole mingit kahtlust. Aga ka siin peab poliitiline või riiklik sekkumistasand olema adekvaatne selles osas, kui suur nende mõju on. Enamik innovatsioonist ja ka majanduse lisandväärtus on Eesti Vabariigis loodud Eesti töötajate ja ettevõtjate ühise pingutamisena. Eesti teadlased on ka sekka aidanud.

Arvata, et kuskil ministeeriumis mõtlevad targad välja midagi ja suudavad selle rahaks teha – olen selles osas kaunis skeptiline. See haakub diskussiooniga, mis kunagi Eestis olid – nutika spetsialiseerumise valdkonnad. Olin juhtumisi haridusminister ja teaduse euroraha jagati konkreetsel nendele valdkondadele.

Kui vaadata, kuidas need kolm valdkonda sinna valiti, siis seal olid omad põhjendused, aga sama hästi oleks võinud valida kolm teistsugust.

Olen pigem nõus Robert Kitiga, kes vist 10 aastat tagasi rääkis, et Eesti Nokia on see, et meil ei ole oma Nokiat, et me suudame palju laiapõhjalisemalt eri sektorites edukalt toimetada Euroopa mastaabis ja mõnes kohas lausa globaalselt.

Ja riigi roll on selles kontekstis valdavalt vajaliku keskkonna loomine: et tööjõud oleks haritud ja kättesaadav, õiguskord, finantseerimisvõimalused, turvalisus, millega ühiskond loomulikult ka tegeleb, ja muus osas pigem pakkuda seda, mida ka praegu tehakse juba kolm aastat – et me rahastame teadus-arendustegevust riiklikult rohkem, üks protsent SKP-st sellesse läheb ja loodame, et see toob ka pikema aja peale majanduslikku jõukust ja innovatsiooni juurde. Aga seda, et kirjutan mingisuguse plaani või teeme mingisuguse toetusmeetme ja siis suudavad ettevõtted terves valdkonnas järsku kolm korda kallimalt oma tooteid müüa – selles osas olen skeptiline.

Kui rääkida ettevõtjatega, siis enamasti on peamine sõnum see, et saaks kuidagi riigipoolseid takistusi maha, bürokraatiat ja kohustusi vähemaks, paindlikumalt toimetada. Te näete võimalust, et meil oleks võimalik drastiliselt kohustusi, mis ettevõtjatele rakendatakse, vähemaks tõmmata?

Eks see on ettevõtluse poole pealt arusaadavalt selline baasprintsiip, et mida vähem riik sekkub, seda parem on. Loomulikult riik sekkub – riik sekkub ühiskondlike eesmärkide saavutamise nimel ja kahtlemata on võimalik sekkuda adekvaatselt ja intelligentselt, aga on võimalik teha ka lollusi.

Positiivse poole pealt võib öelda, et neid ebaadekvaatseid lollusi on meie riigis mõõtmatult palju vähem kui väga paljudes teistes riikides. Meie bürokraatiasüsteem on siiski kaunis paindlik ja õhuke ning neid kohustusi on väga paljude riikidega võrreldes siiski oluliselt vähem. Ka meie ettevõtlus õiguskord, ka maksusüsteem on ju kaunis lihtsad.

Kui küsida, kas on võimalik efektiivsemalt ja paremini teha, siis loomulikult on. Eks neid võimalusi otsitakse.

Siin on klassika sellest aastast, kuidas otsiti riigisektorist kärpekohti ja kokkuvõtvalt leiti neid vähem kui 100 miljoni euro eest. Et see ei kõla eriti selliselt, nagu oleks keegi neid väga palju otsinud.
Ma ei taha uskuda, et Eesti enam kui 18 miljardi euro suuruse riigieelarve hulgas ei ole asju, mida ei peaks üldse tegema või mida ei peaks vähem tegema.

Mina olen algusest peale olnud väga skeptiline selles osas, et riigi ametnikkonna kärpimise pealt on võimalik miljoneid kokkuhoid. Üht-teist siit ja sealt loomulikult on, aga Eesti avalik sektor on ikka väga õhuke ning fundamentaalset kokkuhoidu leida ei olegi adekvaatne eesmärk. Loomulikult on võimalik kulutusi vähendada –need ei ole valdavalt mitte bürokraatiakulud, vaid kulud sisutegevustele, mida riik teeb. Aga see on juba laiem, ka ilmavaateline ühiskondliku arutelu küsimused.

Maksame teatud toetusi, rahastame solidaarset tervishoidu ja mitmeid teisi valdkondasid – tõepoolest on võimalik seal teha ettepanekuid, et riigivastutus väheneks, aga mina sotsiaaldemokraadina seda ei toeta. Ma arvan, et näiteks solidaarne tervishoid on Eesti ühiskonna üks nurgakivisid ning seda peaks tugevdama, mitte nõrgendama.

Aga kindlasti on ka neid poliitikuid ja Eesti elanikke, kes arvavad, et las igaüks ise maksab oma arstiaja eest. Loota, et sealt niimoodi puhtmehaaniliselt kärpides on võimalik 100 miljoneid vähendada, pole adekvaatne eesmärk. Ja kui on ebaadekvaatne eesmärk, siis on pettumus, et näed, seda ei saavutatud.

Teie parteikaaslane Riina Sikkut, kes on terviseminister, leidis, et tervisekassasse oleks 150 miljonit eurot juurde vaja, et rahastada tegevusi, mida on tarvis rahastada, aga teisest küljest ta ütles, et maapiirkondade haiglaid ei saa ometi sulgeda, sellepärast, et nad on valijatele olulised, olgem ausad, kuigi tema seda nii ei öelnud.
Kui mina vaatan lihtsalt asju, siis Eesti ei ole väga suur riik. Kas Põlvas ja Paides peab haigla olema?

Mina vastan jah. Küsimus pole selles, kas siin või seal on haigla, vaid missuguseid tervishoiuteenuseid eri tasanditel regionaalselt pakutakse. Meie üldhaiglate, mis on maakonnakeskustes, spekter ongi aastate jooksul kokku tõmmatud, et kõik keerulisemad asjad tehakse neljas keskhaiglas või kahes regionaalhaiglas Tallinnas ja Tartus. Et põhimõtteliselt on Eesti tervishoiuvõrk juba täna üsna adekvaatselt ja mõistlikult korraldatud.

On kindlasti tervishoiuspetsialistide arutelu selle üle, kus missuguseid erialasid pakutakse ja tõenäoliselt on seal midagi veel võimalik konsolideerida, aga tervishoiuteenustes on 60 protsenti, kui mitte rohkem, tervishoiutöötajate palk.

Ja lõpuks, kas arst teeb vastuvõtu Paides või Tallinnas – selle vastuvõtu ta ikka ju teeb ja selle eest makstakse talle palgaraha. Et need karbikulud on tervishoius kaunis madalad.

Sama asi on koolivõrguga – maakoolide puhul räägitakse palju sellest, et kui me need kinni paneksime, küll siis oleks riigil palju rohkem raha õpetajate palka tõsta. Tegelikult kulub nende kõige pisemate koolide peale riigil väga vähe, sest seal on vähe õpilasi ja sellest tulenevalt õpetajate palgaraha selle võrra väiksem.

Ma ei ütle, et seda ei peaks tegema, aga seda peaks tegema teistel põhjustel, näiteks kui eesmärk on parandada tervishoiuteenuste kvaliteeti, siis on see hoopis teistsugune argumentatsioon. Või kui küsimus on selles, et mõnes piirkonnas ei ole näiteks gümnaasiumiastmes võimalik kvaliteetset gümnaasiumiharidust pakkuda, sest seal ei ole piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid, siis see on kindlasti oluline kriteerium, mille alusel otsuseid teha.
Aga loota, et nii-öelda riigimaal on võimalik kokku tõmbamisega oluliselt riigi raha kokku hoida, siis faktid seda ei kinnita.

Haridusminister Kristina Kallas on ju öelnud, et kolmandik Eesti gümnaasiumitest tuleks sulgeda sellepärast, et seal ei ole piisavalt õpilasi, et neid oleks rentaabel pidada.

No mis tähendab rentaabel pidada? Ega haridussüsteemi ei olegi rentaabel pidada – tegemist on ühiskondliku investeeringuga tulevikku. Pigem tuleb haridusvõrgu puhul vaadata, et me suudaksime pakkuda ühtlaselt kvaliteetset haridust igal pool Eestis, mis on olnud meie haridussüsteemi suurim tugevus ka PISA testide tulemuste järgi, et ja meie kõige pisemas maakoolis pakutakse maailmatasemel haridust.

Aga surve on. Olles väga paljusid neist külastanud, siis tõepoolest, eriti ülevalpool, põhikooli viimases astmes ja gümnaasiumis, on aineõpetajate leidmine aina keerulisem, kuna õpetajaid Eestis ei jätku. Ja kui sul ei ole piisavalt aineõpetajaid, siis hakkab loomulikult lõpuks kannatama hariduse kvaliteet ning see on see koht ja see kriteerium, mille alusel neid otsuseid teha.

Ma ei tea värsket statistikat, aga mäletan, et 10 aastat tagasi moodustas 50 kõige väiksema gümnaasiumi ehk neljandiku palgaraha ainult 10 protsenti kogu riigi gümnaasiumiõpetajate palgarahast. Nii et tegelikult kulutatakse enamik haridusrahast Tallinnas ja Tartus, sest siin on ka enamik Eesti õpilastest.

Kuid kui hakata võrdlema, kui palju läheb ühe õpilase harimiseks maapiirkonnas koos selle karbikulu ja õpetaja palgaga, siis võib summa olla mitmekordne võrreldes mõne Tallinna õpilase harimiskuluga. Seal on ju ometi efektiivsuse vahe märgatav?

Esimene vastus on, et regionaalpoliitika maksab. Aga seal on teisi väärtusi, lisaks rahale on see, et me saaksime igal pool Eestis hästi elada.

Teiseks on loomulikult tõsi see, et hariduse karbid ei vasta tänastele vajadustele. Kuna õpilaste arv on oluliselt vähenenud, siis tihti õpib väike hulk õpilasi väga suurtes majades, mida tuleb kütta. Nii et kindlasti on võimalik koolivõrku optimeerida selle kaudu, et maju ehitatakse väiksemaks, tuuakse sinna teisi asutusi kokku, mida on ka juba tehtud.

Ma ei ütle, et kokkuhoidu ei ole võimalik saavutada, aga et sealt tuleksid taas mingisugused sajad miljonid, mille arvelt õpetajate palka 120 protsendini tõsta – see ei ole adekvaatne.

Õpetajate palk on paljudes Eesti regioonides 120 protsenti selle regiooni keskmisest palgast, pigem jääb ta ainult Tallinnas ja Tartus alla keskmisele Tallinna ja Tartu palgale, aga kui PISA teste vaadata, siis teatud maapiirkondades on testi tulemused kehvemad. Kas teie hindate, et sellest lähtuvalt tuleks maakoolid kinni panna?

Ei, mitte sellest lähtuvalt ei tuleks maakoole kinni panna, vaid hariduse kvaliteet on kindlasti asi, mida peaks hindama nii omavalitsus kui ka riik haridusreformide läbiviimisel.

Kahtlemata me teame, et teatud sotsiaalne kihistumine on Eesti hariduses kasvav probleem, aga jätkuvalt oleme me üks kõige võrdsemaid võimalusi pakkuv haridussüsteem maailmas. See on suur väärtus, see ühtluskooli põhimõte, et meil on ka väikestes kohtades kvalifitseeritud õpetajad, kes pakuvad väga head haridust.

Loomulikult tuleb selles kontekstis küsida, et kui näiteks gümnaasiumi või põhikooli viimast astet selles konkreetses omavalitsuses ei ole, siis kas ja millisel viisil see mõjutab nende laste edasist haridusteed. See, et meil on haridus ka üle-eestiliselt olnud nii-öelda rahvakoolide võrgustikuna väga hästi kättesaadav, on üks põhjus, miks Eesti rahvas on üks maailma kõige haritumaid ja mis toob meid tagasi konkurentsivõime juurde, mis on ju pikas vaates ka majanduskonkurentsivõime kõige tugevam vundament.

Kui kevadel tuleb suur maksudebatt koalitsiooni sees, et kust leida kärped (150 miljonit) ja maksutõus (400 miljonit) – kas sotsiaaldemokraadid panevad seekord jala maha ega lase ainult vaeseid maksustada?

Me kindlasti usume, et järgmine n-ö maksupakett peaks olema progressiivne, kuna esimeses maksupaketist tehti asju, mis mõjutasid rohkem vaesemat elanikkonda ehk täiendavad lisavahendid peaksid siiski tulema sealt, kus raha on.

Ühesõnaga rikastelt?

Jõukamatelt inimestelt vara maksustamiselt, näiteks ettevõtete OÜ-tamise piiramisel, et vältida maksupettusi. Nii et see on see koht, kuhu meie vaatame.

Arvate, et koalitsioonipartnerid võtavad vastu teie plaani ka rikkaid maksustada?

No mis ma oskan ette öelda – hakkame arutama, see on meie seisukoht.

Kevadel on tulemas sotsiaaldemokraatide uue juhi valimised. Kas plaanite kandideerida juhiks või äkki aseesimeheks?

Ei juhiks ei plaani kandideerida, juhatusse kandideerin ja mõtlen veel, kas üle pika aja taas ka aseesimeheks kandideerida. Ei ole veel otsustanud.

Fraktsiooni juhina peaksid teil kõik võimalused selleks olema.

Reedene intervjuu on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.