Umbes kümme aastat tagasi ütles üks kogenud jooksja, kui rääkisime pikamaajooksust, et ükskõik, kui pikk on distants, esimene kilomeeter on ikka kõige raskem. Parempoolsete esimesel volikogul lõpeb meie esimene kilomeeter. Ees on maraton. Pingutus, väsimine, tõusud ja langused, joogipeatused, dopinguahvatlused, loobumismõtted, komistamised, võib-olla isegi kukkumised, aga alati püstitõusmised, hetk võidutunnet ja siis jälle uus pingutus.

Teame nüüd, milleks oleme koos võimelised ja enam me ei peatu, sest meid on Eestile vaja. Ja eks pingutus ongi parempoolne väärtus.

Parempoolsed on olnud homsete uudiste toojad

Aasta tagasi enne riigieelarve vastuvõtmist koostasid Parempoolsed kärpekava, sest juba pikemat aega olid eksperdid ja majandusnäitajad kõnelenud eelolevast keerulisest ajast. Eelarve, mis oli kui rahasadu, võeti vastu kõikide parlamendierakondade heakskiidul. Katteta lubadusi ning üle jõu elamist lubanud riigieelarve koostasid ühiselt Reformierakonna juht Kaja Kallas ja toona Isamaa valitsusdelegatsiooni juhtinud Urmas Reinsalu. Nüüd teevad mõlemad imestunud näo ja näitavad näpuga teineteise peale.

Teist korda kõneles Parempoolsete mõistuse hääl enne valimisi, hoides ise fookust majandusega seotud teemadel ning püüdes pidada debatti sel teemal, mis meie riigi tuleviku seisukohalt on nii oluline. Aga nagu tunnistas Kaja Kallas vahetult pärast valimisi, see olnuks enne valimisi ebapopulaarne.

Kolmas kord esitasime suvel riigikogu ja valitsuse liikmetele majanduse kasvukava konkreetsete ettepanekutega, mida peaks riik tegema ja enamgi veel, millistel teemadel peaks riik vähem sekkuma, et Eesti majandus pikaajaliselt kiirele kasvule pöörduks.

Eesti poliitika on nüüd just seal, kuhu katteta lubaduste tee viib. Raha on laiali loobitud, riigi kulud kontrolli alt väljunud, inimeste ja ettevõtjate usaldus kaotatud, kuid ideid, kuidas edasi liikuda ja kuhu suunas, pole ei valitsusparteidel ega riigikogu opositsioonil.

Tõsi, majandusest räägivad nüüd nii koalitsioon kui ka opositsioon, aga esimestel ei järgne sõnadele tegusid või on need vastupidised majanduse baastõdedele, teised lubavad korraga madalaid makse ja suuremaid toetusi.

Parempoolsed on ainus tegelikult parempoolne erakond Eestis

Üks meie valija ütles paar päeva tagasi, et tema sõber avaldas arvamust, et nüüd polegi enam kedagi valida, sest Reformierakond vedas alt ja Isamaa poliitika on ju ikka sama, lihtsalt Reinsalu on maski ette pannud. Meie valija olla talle siis vastanud, et temal küll on, sest tema valis Parempoolseid ja teeb seda südame rahuga järgmine kord jälle.

Meie poliitika on järjepidev, see oli parempoolne, on parempoolne ja jääb parempoolseks. Parempoolsed on meie ideed ja lahendused, programmid ja liikmed, seisukohad, enne ja pärast valimisi, sõltumata auditooriumist.

Parempoolne poliitika on toonud Eestile edu. See on vaba ja ise endaga hakkama saavat inimest eelistav poliitika. Eraomandi väärtustamine, riigi vähene sekkumine, vabaturg, madalad maksud, nõudlik ja läbipaistev riigijuhtimine. Vasakpoolsed lahendused, olgu selleks riigi liigne sekkumine, raha laiali jagamine või inimeste jõukaks saamise takistamine ümberjagamise kaudu, on olnud tõkked meie teel jõukate riikide hulka.

Riigikogu kohtade reaalsus on selline, et järgmised kolm aastat juhib Eestit Reformierakond ning parempoolset poliitikat ellu viiva valitsuse moodustamine enne järgmisi valimisi ei ole võimalik, sest Reformierakond on ammu taganenud oma asutamisaja põhimõtetest. Kolme aasta pärast on uued valimised ja siis on Eestile vaja erakonda, kes on valmis võtma vastutuse ja viima Eesti inimesed majapidamise jõukuselt Soome ja Taani vahele. Praegu oleme maas Soomest kaks ja Taanist neli korda.

See jõukus pole abstraktne riigi jõukus, see on inimeste väärikas elujärg, tasuvad töökohad, oma kodud ja unistused, head haridust pakkuv haridussüsteem, kus me tunneme rõõmu PISA testide sellestki osast, mis puudutab meie noorte elus hakkama saamist.

Kaja Kallas ja Reformierakond seavad Eestile eeskujuks Skandinaavia sotsiaaldemokraatlikku riigimudelit. Nad väidavad, et meil ei ole võimalik 33-protsendilise maksukoormusega pakkuda oma elanikkonnale samu teenuseid, mida teised Põhjamaad pakuvad 45-53-protsendilise maksukoormuse juures.

Parempoolsed on selles küsimuses Reformierakonnast täiesti vastupidisel arvamusel. Eesti inimestele pole vaja kaela määrida ega peale suruda niinimetatud teenuseid, mida inimesed tegelikult ei vaja või mida turg riigist paremini pakkuda suudab.

Reformierakond tahab vedada Eestit sotsiaaldemokraatlikku auku, millest Soome ja Rootsi parempoolsed valitsused oma majanduslanguses riike just parasjagu välja tirivad. Meie Põhjala naabrid ei taha enam seda kõikjale sekkuvat ja jõukuse loomise asemel selle ümberjagamisele keskendunud riiki ning ettevõtlust lämmatavat maksukoormust.

Mul on tõsine ettepanek Reformierakonnale: lõpetage see kõrgete maksude ja rohkete regulatsioonide propageerimine. Me tahame taas sellist Eestit, kus inimesed ise saavad otsustada oma elu ja valikute üle.

Parempoolsed usuvad Eesti oma teesse. Originaalsesse, mitte kopeeritud teesse, oma põhiseadusesse, parlamentarismi, rahvuslikku uhkusesse ja võimesse seista selle kõige eest ka Brüsselis.

Sellel teel ei ole vaja tõsta makse, et veel rohkem raha laiali jagada, vastupidi, Parempoolsed on seda korduvalt pakkunud ja jäävad selle juurde. Üksikisiku tulumaks langegu 18 protsendi peale, erisoodustusmaks ja dividendide topeltmaksustamine kadugu, nagu tegelikult ka lähitulevikus kehtestatav automaks ja hiilivad keskkonnamaksud. Nii jääb inimestele rohkem raha kätte, kõigile, kes tööd teevad, ja nad saavad ise selle kasutamise üle otsustada.

Millist riiki me tahame?

Me tahame riiki, kus ettevõtlikkus on au sees. Me ei taha lapsehoidjast riiki, mis ütleb 2023. aasta talvel Eestis inimesele, et välja minnes tuleb end soojalt riidesse panna.

Me tahame riiki, kus ametnikke on vähe ja avaliku sektori kultuur on kantud põhimõttest, et kõik ametnikud teenivad tavalist Eesti inimest, on orienteeritud lihtsale asjaajamisele, inimlikkusele, lahendustele. Me ei taha paksu riigiaparaati dubleerivate tegevustega, asendustegevustega, bürokraatiat täis asjaajamisega.

Me tahame riiki, kuhu tahavad tulla talendid ja raha, kust noored lähevad, aga tahavad tulla tagasi, kus töö on au sees, sealhulgas kaasaegses vormis. Me tahame, et töö ja eneseteostus on võimaldatud soovi korral igas vanuses või ükskõik millise erivajadusega inimesele. Nemadki ju tahavad, et neile võimaldataks väärikat äraelamist oma tööga, mitte ei eeldata, et nad peavadki olema rahul toetustest elamisega.

Me tahame riiki, kus riigijuhtimine on läbipaistev, andmed ja info on oma kodanikele kättesaadav ja mõistetav. Mitte sellist, kus inimestel tekib oma riigiga suhtlemisel kafkaliku protsessi tunne ja lootusetus ning kõrged ametnikud poliitikute "tankistidena" mõtlevad välja regulatsioone, kuidas infot oma inimeste eest varjata.

Me tahame riiki, kus riigijuhid saavad aru, et raha ei tule seina seest ning mõistavad, kuidas toimib majandus, olgu selleks siis tõsiasi, et maksud on jõukuse ümberjagamine, mitte jõukuse kasvatamine, või arusaam, et majanduse kasvatamiseks tuleb meil ka välismaiseid talente ja spetsialiste kontrollitult riiki meelitada, kuid see ei tähenda kontrollimatut majanduspagulaste sisserännet. Samuti arusaama, et investeeringud ei tule riiki niisama, vaid kapitali Eestisse meelitamiseks tuleb vaeva näha riigi tippjuhtkonna tasandil ja Eesti kõrge tehnoloogiline areng ning rahva tarkus tuleb pöörata meie konkurentsieeliseks.

Valimised võideti valskusega ja seda muuta ei saa

Valskust ei tohi unustada, vastupidi, seda peab mäletama, sest selle pinnalt saab teha uusi valikuid tulevikus. Ja praegu on oluline vaadata tulevikku.

Parempoolsete kohustus on mitte väsida. Hoopis kasvada tuleb, sest rohkem kui kunagi varem on just nüüd vaja maailmavaatelist ja selgrooga erakonda, mis ei tagane oma põhimõtetest pelgalt populaarsuse ega võimu nimel. Jonnaka järjekindlusega näitame mõistuse teed ja vaatamata jagatud soovitustele, ei paku me vastukaaluna populismile veel rohkem populismi.

Praegu on see juhtunud. Enne valimisi hirmutasid Reformierakond ja EKRE valijaid üksteise võimuletulekuga, muutudes üha enam sama nägu retoorikas ja suhtumises teise poole valijatesse, ning unustades, et ka need teise poole valijad on Eesti inimesed, kel on samuti õigus oma arvamusele ning keda ei saa ega tohi ühiskonnast välja arvata.

Valija on nüüd valitutes pettunud. Valitsuserakondade Reformierakonna ja Eesti 200 usaldus kahaneb rekordkiirusel. Vaid sotsiaaldemokraatide toetus püsib, mis on ka arusaadav, sest meil ongi võimul vasakvalitsus, mis viib ellu sotsiaaldemokraatide poliitikat. Riigikogus napib alternatiive. Pettunud valijate protest otsib aga väljundit. EKRE ja Keskerakond on end ise nurka mänginud ning pole ime, et seetõttu liiguvadki kõik protestihääled Isamaa taha.

See kõik näeb üha enam välja nagu Ladina-Ameerika poliitika. Tahaks öelda Mehhiko seebiooper, aga peab ütlema Mehhiko poliitika. Seal üks populist ähvardab, et kui mind ei vali, siis saad teise populisti. Kui sulle ei meeldi populistlik EKRE, saad populistliku Reformierakonna, ja kui sulle nüüd ei meeldi populistlik Reformierakond, saad populistliku Isamaa.

Meile pakutakse Eesti juhtimiseks kõlbmatut valikut: kui sulle ei meeldi ühed populistid, siis vali teised populistid. Reformierakonna valimiste eelne hirmutamine ja valimiste järgne valskus on viinud avaliku arvamuse olukorrani, et kui praegu toimuksid valimised, võiksid valitsuse moodustada Isamaa ja EKRE. See ei ole alternatiiv.

Kas populismile on Eesti poliitikas alternatiivi? Jah. Parempoolsed. Sest meie DNA ei luba populaarsuse võidutsemist maailmavaate üle.

Parempoolsed on siin ja ehitavad edasi.

Ehitame kaasaegset parempoolset erakonda, paremat Eestit. Me ei rapsi. Usume, et see, mis tuleb raskelt, on püsiv. Räägime seda, millesse usume, kuulame oma ala parimaid, pakume jätkuvalt parempoolseid lahendusi. Lubame neid lahkelt Eesti hüvanguks kasutada ega pahanda ka siis, kui meie ideed võetakse nii omaks, et neid esitletaksegi omadena. Meie pingutame usalduse nimel edasi.

Meie ei luba uut poliitikat, sest usume, et maailmavaade ja põhimõtted on ajatud. Tahame püsida Eesti jaoks aastakümneid, sest teame, et parempoolne poliitika on olnud Eesti edu võti.

Usume väärtuste püsivusse ja mööname seejuures, et meilgi tuleb tööd roppu moodi edasi teha. Ikka selleks, et üha suurema hulga Eesti inimesteni jõuda ning näidata, et oleme alternatiivina neid teenimas.

Juba poole aasta pärast on valijal võimalus meid usaldada. Parempoolsed lähevad Euroopa Parlamendi valimistele täisnimekirjaga.

Meie eesmärk on üks mandaat, mis võimaldab liituda Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooniga ehk Euroopa Rahvaparteiga ning seista just nende samade parempoolsete väärtuste eest ka Euroopa tasandil. Seista Eesti eest Euroopas, lääne väärtuste eest maailmas. Just kompromissitult lääne väärtuste eest, olgu selleks demokraatia, isikuvabadused või õigusriik, sest nende väärtuste meelde tuletamist vajame meie ise, kuid vajavad ka Ukraina ja Moldova, mille Euroopa tee kindlustamine on ka meie riigi püsimise küsimus.

Parempoolsed on kasvanud, organisatsioon tugevnenud, aga ikka veel oleme noored ning kuigi soojendus on ehk tehtud, on maraton alles algamas.

Meil on jõudu ja tahet minna edasi. Tegutseme juba ka selle nimel, et olla valmis kahe aasta pärast toimuvateks kohalikeks valimisteks. Seisame detsentraliseeritud riigimudeli eest, kus just omavalitsused saavad suuremad volitused otsustada kohaliku elu üle. Meil on lahendused, kuidas kohalikud omavalitsused saaks siltideta raha ja vabaduse ning vastutuse ise otsustada, kuidas kohalikul tasandil arendada ettevõtlust, luua ühendusi ja võtta kohaliku elu arendamiseks arukalt ja kiirelt kasutusele eurorahad.

Eesti riik on tugev

Vaatamata ärevusele maailmas elame meeletute võimaluste ajastul. Kiirete arengute keskel on väikestel ja paindlikel riikidel edueelis. Kui laseme inimestel ja loomingul olla vabad, võimalikult väheste reeglite ja piiranguteta, saab teadmiste ja tehnoloogia valdkondadeülene areng anda Eestile uue eduloo.

Tehnoloogiline areng ning teadmistel põhinev progress Eestis ei ole peatunud. Uusi ja ägedaid asju on siinsamas sündimas. Võime küll uhked olla oma digitaalse riigikorralduse üle, aga suurt tehnoloogilist arengut saab paindlikkuse ja ressursside tõttu vedada vaid erasektor. Selleks on vaja lihtsalt luua neile keskkond.

Meil on üksjagu õnnestumisi, millest paljud riigid vaid unistavad, olgu selleks konkurentsivõimeline maksusüsteem, ettevõtete tulumaksusüsteem, ühiskonna keskmisest kõrgem digivõimekus, veel päris hea haridussüsteem, ravikindlustus peaaegu kõigil, emapalk poolteist aastat.

Paljud neist valdkondadest või võimalustest vajavad vaieldamatult kapitaalremonti, aga meie uus edulugu võiks sündida just tehnoloogia, teadmiste ja seda toetava keskkonna koostoimes. Midagi ainulaadset, mille järgi juba kümne aasta pärast maailmas Eestit teatakse. Maana, kus luuakse tulevikku, kuid kus kõige uue kõrval on osatud alles hoida oma ainulaadne keel, kultuur ja loodus.

Kaks soovitust

Parempoolsetel on parlamendierakondadele kaks konkreetset soovitust.

Esiteks, võtke riigi kulubaasi kalkuleerimisel ja riigieelarve koostamisel aluseks aasta 2019, sest kui Eesti majandus on teist aastat järjest languses ja see langus süveneb, töökohad kaovad ja ettevõtted sulgevad uksi, siis peab end koomale tõmbama ka riigisektor ning just majanduslangusele ja kriisiaastatele eelnenud aasta on šablooniks sobiv.

Teiseks, pidurdage ülepaisutatud seadusloomet. Tühistage 300 regulatsiooni, et anda arengule õhku. Lisaks majanduskeskkonna kasvule pööramisele on see ka võimalus väljuda obstruktsioonist, sest vähem regulatsioone võiks olla erakondade ülene kokkulepe.

Erialalt juristina ei saa ma kogu obstruktsiooni ümber toimuva osas märkimata jätta, et tegemist ei ole põhiseadusliku kriisiga. Riigi seaduseelnõude baasis ringi vaadates tuleb öelda, et kui ka enamus viimase aasta jooksul riigikokku jõudnud seadustest jääks vastu võtmata, ei juhtuks meie riigiga mitte midagi, ehk on see isegi inimestele hea – rohkem vabadust ise mõelda, ise otsustada.