Riigikogus on olukord nagu kliimasoojenemisega - kogu aeg läheb kuskilt hullemaks, aga täpselt ei tea kuskohast. Mismoodi teie praegust olukorda iseloomustaksid?

Sellist olukorda ei ole kunagi varem olnud selles mõttes, et kõik need erakonnad, kes on oma esindajad riigikokku saanud valijate otsusel, on olnud demokraadid ja saanud aru, et valimistel paraku on alati nii, et ühtedel läheb paremini, teistel halvemini. On võitjad on kaotajad. Aga kõigi valijate vastu, Eesti rahva poolt valitud kogu vastu, ei ole obstruktsiooni kunagi keegi korraldanud.

Varem on olnud need juhused seotud ühe või teise seaduseelnõuga. Seda juhtub kõikides demokraatlikes parlamentides, et selline vastuolu tekib. Aga tänane riigikogu töö teadlik segamine või halvamine on puhtal kujul valimiste tulemuste vastu. Me võime öelda, et see vähemus, kes täna sellist obstruktsiooni korraldab, tegelikult on korraldanud selle Eesti valijate vastu. Siin ei ole küsimus mitte ainult riigikogus.

Tänaseks on õnneks kaks erakonda aru saanud, et see tee, mida seal täna tehakse, ei vii mitte kuskile. Ma isiklikult lootsin seda nii Keskerakonnast kui ka Isamaast varem, et nad sellise otsuse vastu võtavad. Nii et täna on jäänud siis üks erakond, kelle obstruktsioon on kogu demokraatlikult valitud parlamendi vastu ja näitab nende ülbust nende valijate suhtes, kes EKRE poolt ei hääletanud. Kui te lubate, siis ma nimetaks sellelaadilisi erakondi kõik ühe poliitiku perekonnanimega - trumpistid kogu maailmas. Kuigi need erakonnad igal pool valijate arvamust valimistel siiski austavad ja Euroopas demokraatlikes ja arenenud demokraatlikes riikides sellist vastasseisu ei ole.

Kui me vaatame põlissoomlasi või Rootsi demokraate või alternatiivi Saksamaale või teisi selletaolisi parteisid, siis ka nemad on ju siiski vaatamata kõigele, et nende arvamus võib olla kapitaalselt erinev teiste erakondade omast, on valimistulemust kui sellist siiski austanud. Ja täiesti arusaadaval moel. Sest lõppkokkuvõttes kui ka nende eesmärk on kunagi jõuda võimule - neil on ju hääli vaja. Mis tähendab seda, et need valijad, kes meil täna on olemas, nendest ei piisa. Kuskilt peab neid tulema juurde. Aga kui sa neid sellise obstruktsiooni kaudu solvad, siis neid ju kuskilt juurde ei tule.

Pigem on valimistulemuste protestimine sellisel moel või kellegi väljamarssimine saalist ja parlamendi töö sellisel viisil halvamine iseloomulik nendele demokraatiatele, mis on alles sündinud. Ja võib-olla kõik ei ole veel harjumuspäraseks muutunud.

Ma arvan, et sellest ei ole võitnud mitte keegi. On kaotanud nii need, kes on täna võimul ja on kaotanud need, kes on täna opositsioonis. Ja on kaotanud kõigepealt Eesti valijad, kes eelmise aasta märtsikuus valimistel käisid.

EKRE muidugi keerutab aeg-ajalt selles mõttes, et kui algul oli jutt, et ei tunnistata valimistulemusi, siis üha enam läheb jutt seaduseelnõude peale. Ja nüüd viimasel ajal selle peale, et Reformierakond viib riigi hukatusse ja seetõttu tuleb teha erakorralised valimised. Aeg-ajalt räägitakse küll kompromissidest, aga mis kompromissi sa teed, kui eesmärk on erakorralised valimised. Kui lähtuda sellest, et EKRE läheb erakorraliste valimiste peale, siis vastupidine suund saabki olla ainult teerull?

Tegelikult see teerull kahjustab ka neid endid - opositsioonisaadikuid. Et kaob ära võimalus sisuliseks aruteluks nendele muudatusettepanekutele, mida valitsus eelnõu algatajana ei toeta. Ja kui nad tahavad sisus Eesti elu paremaks teha ja öelda, et vot näete, meie ideed on paremad kui need, mida valitsus meile siia on toonud, siis neil on just debatti vaja. Täna kõige suurem kahju ongi sellest, et seda põhimõttelise vaidlust, mida minu mälu järgi varem inimesed jälgisid vähemalt internetist, kui need debatid käisid, kui olid eelnõud, mis pakkusid neile huvi, siis seda debatti ei toimu. Mingi sõnavahetus toimub, aga see ei ole see, mille jaoks parlamenti valitakse. Parlamendiliikmed peaksid saama oma tööd teha.

Kui keegi nendest veendunud obstruktsiooni-inimestest teile ütleb, et me oleme omad ettepanekud teinud, et jätame obstruktsiooni, siis kui te lähete laiali. Sellist ettepanekut kindlasti ükski võimuliit vastu võtta ei saa. Ja poliitikas võib isegi sellist käitumist nimetada terrorismiks. Näiteks üks või teine seadus tagasi võtta või maha hääletada, need ei ole asjad, millega kompromissi otsitakse. Kompromissi otsimise kohad on ikkagi mujal.

Miks on halb, kui tulevad erakorralised valimised?

Ega erakorralistes valimistes endis midagi halba ei olegi. Põhimõtteliselt kuskil maailmas. Meie täna kehtiv põhiseadus on meie põhiseaduse autorite poolt teadlikult tehtud selliseks, et erakorralisi valimisi liiga sageli ei oleks. Ja ma arvan, et põhiline põhjus on siin meie ajaloos. Kui Eesti riik sündis, siis erakorraliste valimiste esilekutsumine tol ajal kehtinud põhiseaduse järgi oli väga kerge. Neid valimisi toimus väga palju ja lõppkokkuvõttes valijal sai sellest villand ja me jõudsime siis riigini, mida demokraatlikuks nimetada ei saa. Ja mida rahvakeeles kutsutakse siis Pätsu diktatuuriks.

Selline pettumus demokraatias kui sellises on oht, et see viib soovini olla mittedemokraatlik ja mingisugune riik, mida ilmselt siiski valdav enamus, vähemalt kolmveerand Eesti valijatest kindlasti ei soovi.

EKRE seisukoht on meile selge - erakorralised valimised. Aga Isamaa ja Keskerakonna seisukoht on rõhunud sellele, et enne valimisi räägiti ühte juttu, pärast valimisi teist. Et valijaid on petetud ja üldse ei peaks makse tõstma või kuidagi teisiti tõstma.

See, et meil enne valimisi ei olnud maksudebatti, on kahjuks õige. Ja kui kõik ausalt ja algusest ära rääkida, siis ka meie oma erakonnas arutasime pikalt-laialt, kuivõrd peaks valimisprogramm kajastama maksupoliitikat. Ja tõele au andes võtan patu enda peale, olin mina see, kes ütles, et kas me tõesti usume, et kuigi maksudest rääkimine enne valimisi on kindlasti ebapopulaarne, kas me tõesti usume, et seda debatti ei tule?

Ja kui tohib, ma väga vabandan, ma natuke ka kritiseeriks Eesti meediat. Tegelikult see, et maksudest enne valimisi ei tekkinud debatti, on mingit pidi ka meedia möödalaskmine. Et poliitikutel lasti nii käituda ja tegelikult peale ühe erakonna, siis sotsiaaldemokraatide, kes olid valmis seda pidama, teised kaasa ei tulnud. Ja iseendaga vaidlemine on nagu mõttetu.

Teine moment, mis ma tahan öelda, et minu sügav veendumus on, et kui me räägime sellest, et maksudebatti ei toimunud, siis ajaliselt me paneme mööda. Tegelikult oleks olnud õige aeg selle maksudebati pidamiseks, mida me nüüd peame, aastal 2003. Enne seda, kui Eesti Euroopa Liitu astus. Sest minnes sellisesse ühendusse, saades sealt nii teatud julgeolekugarantiisid, mille vajadusest täna ilmselt mustvalgelt peaks iga inimene aru saama. Aga teisest küljest ka seetõttu, et me ühinesime liiduga, kus väga paljudes riikides on majandus ja elukallidus palju kõrgemal järel kui meil. Ehk teisisõnu, inimesed elavad paremat elu ja see on saavutatud mingite kindlate ühiselu reeglite järgi. Ja üks nendest on oluliselt suurem maksukoormus SKP-st. Ehk palju suurem hulk raha, mida solidaarselt riigis ringi jagatakse kui Eestis.

Järgmine hetk, kus meil seda maksudebatti ei toimunud, oleks olnud paras aeg, siis, kui me ühinesime euroga. Ka siis seda ei tekkinud. Kui tollel hetkel meil oli kõik selge, mida me peame täitma. Ja näiteks kas või see majanduslanguse hetk on hoopis teistsugune ja kui kiputakse seda võrdlema, on täiesti mööda pandud. Et tollel hetkel kõik need krokodillide komisjonid, kes asju arutasid, neil oli täiesti selge, et järgmine tõuge Eesti elujärje paranemisele ja majanduse arengule saab olla ühinemine euroga. See on nii universaalne, mis käib kogu majanduse kohta. Ka siis ei tekkinud meil maksudebatti selles suhtes, et kas me suudame nii madala maksukoormusega olla nii Euroopa Liidu liige kui ka euro liige ja kõiki neid nõudeid täita.

Ja kolmas hetk minu meelest, kus see ka mööda lasti, oli mõni aasta hiljem, kui peale majanduslangust Eesti palgad hakkasid kiiresti tõusma, elu paranes. Jõudsime sinnamaani, kus väga suur hulk Eesti inimesi, kes olid varem läinud otsima paremat elu mujalt Euroopast ja mujalt maailmast, hakkasid koju tagasi tulema. See on 2015. aastast saadik. Oli ju selge, et mingil hetkel, kui Euroopa Liit veel laieneb, siis me muutume netosaajast ehk madalama elatustasemega riigist netomaksjaks. Kuna see Euroopa Liidu keskmine kukub, kui meist kehvemini toime tulevad rahvad ja riigid ühinevad Euroopa Liiduga.

Ja kui me täna saame aru, et olles Euroopa Liidus ja olles ka eurot kasutav riik, see kõik on mõjunud Eesti elule positiivselt ja väga positiivselt, siis ilmselt me tulevikus ei saa käituda sama rumalalt nagu praegu teevad siin mõned teised riigid. Kus nad sisuliselt võtavad seda Euroopa Liitu kui mingit doonorit, kus odavalt raha saab. Me peame seda debatti paratamatult pidama.

Aga mis on teie vaatest maksudebati võtmeküsimus või mille üle peaksid parteid ja poliitikud arutlema?

Ma julgen väita, et kui keegi tahab väga ajaloos sorida, siis näiteks vara maksustamisest, vähemalt mina olen andnud kümneid intervjuusid juba kuskil 15 aastat tagasi. Ja lõppkokkuvõttes, kui me vaatame, mille poolest täna meie maksud erinevad mujal Euroopas kasutatavast, siis näiteks see on üks kõige suuremaid eripärasid. Meie maksustame ainult maad ja sedagi siiamaani hinnas, mis oli 20 aastat tagasi õige ja mitte enam täna. Ja muu vara jätame maksustamata.

Selles mõttes on see isegi kuidagi üllatav, kuidas see debatt täna käib. Minu meelest üks kõige õiglasemaid makse on üldse maksustada vara. Ja mitte sellepärast et võtta saab ainult sealt, kus midagi on. See ei ole üldse põhjus. Põhjus on väga lihtne. Igal vara omanikul on riigi suhtes täiesti arusaadavalt ja täiesti õigustatult suuremad ootused, kui sellel inimesel, kellel vara on vähem või mõnda vara näiteks üldse ei ole. Tal ei saagi neid ootuseid olla.

Ja nende õiglaste maksude sissetoomine oli sisuliselt paratamatus, mida minu meelest kõik teavad juba paarkümmend aastat. Aga debatti ei ole tekkinud, kuna väga kihvt ja populaarne on alati öelda, et oi, et majanduskasv katab kõik. Ka täna sellest maksudebatist midagi välja ei tule. Kui me vaatame austatud opositsioonierakondi, siis nende veendumus, et kõik need riigi tulude küsimused saab lahendada majanduskasvust, on ebareaalsed.

Minu järgmine küsimus, näiteks (Isamaa esimehele Urmas) Reinsalule või (EKRE esimehele Martin) Helmele... (Keskerakonna esimees Mihhail) Kõlvart ei räägi üldse midagi, tema käest ei saa ilmselt küsida. Aga nii Reinsalu kui Helme käest saab küsida näiteks Uku Toom või mõni teine tubli ajakirjanik, et kui ta järgmine kord teatab, et automaksu ei ole vaja, kõik tuleb majanduskasvust, tuleb mõelda majanduse peale. Majanduse peale tuleb kindlasti mõelda, aga seda tulemust, mida nad lubavad teile, seda ei tule!

Vaadake, meil on tähtis, et see, mida me siin teeme ja toodame ja müüme, et see müüks mujal maailmas. Meie kaks kõige suuremat majanduspartnerit on naabrid Soome ja Rootsi. Sinna läheb üks kolmandik sellest, mida Eesti muule maailmale müüb. Ja kui nendel majandustel läheb täna kehvasti, siis rääkida mingist sellisest hüpoteetilisest võimalusest majanduskasvu kaudu tasandada seda vähem saadud tulu, see on absurdne. Siin üks tubli ametnik rahandusministeeriumist tegi väga ilusa arvutuse ja tulemus oli selline, et kui majanduskasvust meie riigi kulutused täita, peaks Eesti viie aasta jooksul mööduma elatustasemelt Suurbritanniast. See ei ole reaalne, see ei ole võimalik.

Küsimus, mis võiks alati olla, et kui Soome ja Rootsi täna kiratsevad, kust see majanduskasv meil nii kiiresti tulema peaks? Ja sellele küsimusele ei Reinsalul ega ka Helmel vastust ei ole. Ja nad saavad alati teile rääkida muinasjuttu. Mis on populaarne, aga tegelikku elu edasi ei vii.