X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mikk Vainik: kuidas Eestile uusi konkurentsieeliseid otsida

Mikk Vainik
Mikk Vainik Autor/allikas: Erakogu

Raha tulevaseks kasvuks ei tule "seina seest" ega järgmistest maksudest, vaid ikka ja ainult ekspordist ja välisinvesteeringutest. Kuni need trendid on languses, ei ole meil uusi konkurentsieeliseid, kirjutab Mikk Vainik.

Pea alati järgneb vaikus, kui on kõlanud üleskutse, et me peaksime leidma Eestile uusi konkurentsieeliseid, sest senised ei kehti. Mõte on õige, aga häda on selles, et peaaegu mitte keegi ei tea, kuidas see otsimistöö käib. Viis juhtlõnga, kuidas Eesti end patiseisust lahti saab murda, oleksid minu hinnangul järgnevad.

Peamisest ülesandest alustades: on kiiduväärt, et ühiskonna tasandil on tunnetatav mure Eesti majanduse konkurentsieeliste hajumise pärast. Mitu järjestikku kvartalit langust annavad tunnistust, et tasub mõtted tööle panna. Väärtustada tuleb ka poliitikute ja ametnike püüdlust orienteeruda pikaajalistele lahendusele, et langusele järgnev tõus kestaks kauem.

Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo märkis tähenduslikult, et plaan Eesti majandusele ei saa olla riigi ukaas. Kliimaseaduski tugineb põhimõtetel, mitte detailsetel ettekirjutustel, kuidas keegi elama peab. Väga õige, sest inimloomusele on omane mitte lasta endale õpetusi detailselt ette kirjutada.

Seega esimese juhtlõnga, et arutleme majandusest põhimõtete, mitte detailide tasemel, oleme juba kätte püüdnud. Küll oleks hea, kui ei järgneks vaikus, vaid julged ja riskantsed mõtted, et mis need põhimõtted siis olla saaks ja kuidas neid pika plaanina kehtestada. Sellest debatist on küll ühiskonnas puudus.

Valitud põhimõtete komplekt võib varieeruda, aga kindlasti väljendub see konkreetsetes investeeringuotsustes või nende tegemata jätmises. Alles hiljuti valas president Kersti Kaljulaid foorumil "Elevant toas" kuulajatele ette terve plejaadi märgilise tähtsusega taristuobjekte, mis on aastaks 2040 tehtud ning sisustavad lõviosa majanduse nihkumisest planeedi taluvuspiiridesse. Seejuures ilma elukvalideedis järele andmata, pigem selles võites.

Erinevaid avaldusi kuulates põimus kokku teine juhtlõng: Eesti konkurentsivõime väljendub väga konkreetsetes tegudes ja (edaspidi) tegemata jätmistes.

See on hea, sest kindlate maamärkide tekkimise või nende kadumisega tekib inimlikult vajalikku kindlustunnet, et liigume sõnastatud põhimõtete suunas, mitte neist eemale. Mida vähem abstraktne on majanduse areng kestlikumaks, seda lihtsam seda mõista ja hinnata (või hukka mõista).

Kui põhimõtete üle oskame arutleda ja selgeid tegusid ka horisondilt paistab, näib tulevik juba selgem ja helgem. Enamgi veel, mõned praegustest majandusotsustest kannavad õiges suunas. Majanduslanguse tingimustes on tõusnud ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevustesse. Seega on majanduslik kitsikus meid juba sundinud tegutsema ärimudelite muutmise suunal. Lisaks säilib raskuste kiuste järgmise aasta riigieelarves üheprotsendiline eraldis teadus- ja arendustegevusele.

Need kaks signaali koos annavad võimaluse rõõmustada, et me ehitame juba praegu tulevase edu vundamenti, mitte ei varasta sealt tükke minevikku vajuvate konkurentsieeliste kunstlikuks elustamiseks. Oskus märgata positiivseid signaale enda ümber on vajalik, eriti ebakindluse tingimustes. Kui lisada sellele (ebaeestlaslik?) komme toetada ja kiita neid, kes riskantsete sammudega jätkavad, siis oleks lõviosa vajalikest eeldustest koos.

Mõtteleigust leidub siiski ka. Raha tulevaseks kasvuks või ihaldatud ühiskonnamudelitele lähemale liikumiseks ei tule "seina seest" ega järgmistest maksudest, vaid ikka ja ainult ekspordist ja välisinvesteeringutest. Kuni need trendid on languses, ei ole meil uusi konkurentsieeliseid.

Mitte ükski ühiskondlik nihe, mis on inimkonna elatustaset oluliselt tõstnud, ei ole sündinud varasema dominandi surnuks maksustamisest. Näidetena võib mõelda üleminekutele küünaldelt elektrivalgustusele, hobustelt autodele, paberilt internetile. Keskkonnasõbralikum elustiil sünnib teaduslikest uuendustest, mis loodust kurnavad ärimudelid mõttetuks teevad. Seepärast ei pääse me unistamisest ja nende unistuste katsetamisest nii avalikus kui ka erasektoris.

Neljanda juhtlõngana on see ilmselt kõige abstraktsem, aga kindlasti ka kõige vajalikum. Mina näiteks unistan ühiskondlikust debatist, mis tugineb põhimõttele, mida me juba harrastame: Eestile on kombeks maailma positiivselt üllatada, huvitav, millega seekord?

Viimane mõttelõng on igatpidi krussis, sõlmes ja lahti harutamata. Teisisõnu, uute konkurentsieeliste tekitamine ongi raske ja ennustamatute tulemustega töö. Piltlikult öeldes võikski olla parem, kui me lepime kokku põhimõttes, et me eales ei jäta katsetamist. Kui leiate mahti "Leiutajateküla Lotte" uuesti üle lugeda, siis märkate, et leiutajaid alati kiideti ja ebaõnnestujaid ei jäetud maha, vaid innustati uuesti proovima.

Asjaolu, et erasektor oma panust teadus- ja arendustöösse on juba kasvatanud, annab lootust leiutamishimu kasvuks. Kuid ehk annaksime siis hõlpu ka särasilmadele avalikus sektoris. Õhukese riigi tingimustes on meil neid üllatavalt palju, aga vähe võimestatud, vähe on neisse usku.

Hiljutine analüüski näitas, et usalduse hajumine riigi vastu vähendab ka riigi innovatsioonivõimet. Tallinna linna rohenädal, mille raames astuti mitmeid samme õiges suunas, lõppes korralikult vastu näppe saamisega. Mis te arvate, kuidas see võis mõjuda keskkonnasõbralikumale elukeskkonnale meie pealinnas lähiaastatel?

Põhimõtted, maamärgid, tunnustamine, unistamine ja katsetamine. Nendest juhtlõngadest saame igaüks oma mustri punuda. Veel enam, me saame mustreid võrrelda, neid järele proovida ja neist vestelda. Et ei järgneks vaikus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: