X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mart Erik: olukorrast Kilpla metsades – rebaseraadamine

Mart Erik
Mart Erik Autor/allikas: Erakogu

Kas tõesti arvatakse, et metsa raadamisega lahendame rebaste ja lindude probleemi? Kliimaministeeriumi ametnikud võiksid korraks mõelda sellele, et äkki selle tegevusega hoopis suurendatakse rebaste toidubaasi ning neid saab olema veelgi rohkem, kirjutab Mart Erik.

Enne rebaseid alustan soojenduseks öökullidest. Nimelt võin rääkida ühe uskumatu, kuid tõestisündinud loo sellest, kuidas keskkonnaamet öökulli huikamise peale majandusmetsadesse sihtkaitsevööndeid planeerib.

See, et meil rohepööre päevakorras on, pole enam mingi uudis. Põlevkivijaamad plaanitakse kinni panna, puidu põletamine on üks ebasoovitav kahtlane värk ning edaspidi peab elektrit ja ainult rohelist elektrit saama taastuvatest allikatest tuulikute või päikesepaneelide abil.

Muidugi on alati inimesi, kellele need moodsad vidinad ei meeldi. Ja selle vastu otsitakse ning sageli ka leitakse vajalikku rohtu.

Nii juhtuski, et ühe tuulepargi eriplaneeringu esimese etapi käigus tekkis sellele alale parajal hetkel nagu võluväel "kriitilises seisundis" (jutumärgid keskkonnaametilt) oleva esimese kaitsekategooria kaku jaoks üle paarisaja hektari suurune vääriselupaik. Siinkohal palun lugeja ees vabandust, et olen sunnitud kasutama pisut uduseid fakte, sest keskkonnaameti vastavad kirjad on – nagu neil tavaks – pea kõik mitmeks aastaks salastatud.

Keskkonnaamet põhjendas planeeritavat sihtkaitsevööndit sellega, et antud alal olla 2023. aastal registreeritud kahel korral öökulli territoriaalhüüud. Samas piirkonnas olevat kuuldud nende huikamist ka 2022. aastal neljal korral, kuid pesapaika ennast (sic!) sellelt alalt leitud pole. Kommentaarid on liigsed, võiks öelda.

Teen väikese lüürilise vahelepõike. Mul on olnud elu jooksul viis koera: Naki, Reku, Tommi, Mäki ja Jupi. Nendega igapäevaselt suheldes saavutasin koera haukumise jäljendamises sellise taseme, et võin nüüd ära petta enam-vähem iga peni nii kodu kui ka välismaal, inimesest rääkimata. Lisaks sellele suudaks käo moodi kukkudes igaüks hea tahtmise korral kukulinnu enda juurde meelitada. Asi see siis öökulli häält matkida, kui vaja peaks olema...

Nüüd aga rebaste juurde.

Kui ühe öökulli huikamise peale pandi sõrmenipsuga ja nagu möödaminnes seisma tuulikupargi projekteerimine ja otse loomulikult ka metsaraie, siis Hiiumaal toimub hoopis vastupidine protsess. Nimelt on miskil põhjusel seesamune keskkonnaamet andnud loa riigile kuuluva, pisut vähem kui 70-aastase loodusliku männiku raadamiseks. See asub Natura 2000 linnu- ja loodusalal Käina lahe–Kassari maastikukaitseala sihtkaitsevööndis Käina osavallas ja olevat tegelikult aruniit.

Raie peamise argumendina tuuakse seejuures välja asjaolu, et rebaste populatsioon olla viimasel ajal siinkandis oluliselt suurenenud, rannaniitude taastamisega on neil tekkinud suurem toidubaas ja marutaud on samal ajal vähenenud. Takkapihta ei maksa rebase nahk ka midagi.

Rebaste suure hulga tõttu tahabki kliimaministeerium maha võtta mitmeid täies elujõus männikuid, sest need loomakesed panevat suure vaeva ja rahaga rajatud rannaniitudele asunud linnud nahka. "Kui rannaniidud on laiemad, lindudel on seal turvalisem olla, nad märkavad kergemini seda ohtu ja teevad selle pesitsemisvaliku palju tõenäolisemalt", ütles kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm 1. detsembril ERR-ile.

Nii ongi kõne all olev raadamisele minev riigile kuuluv metsatükk juba ette kuulutatud lubjarikkaks aruniiduks, mille puidutagavara on 1551 tihumeetrit ja mõõdud ligikaudu 140 korda 300 meetrit.

Kas tõesti arvatakse, et metsa raadamisega lahendame rebaste ja lindude probleemi? Usun, et iga lapski teab, et munad ja vastkoorunud pojad rebase eest ära ei jookse, olgu nad siis metsast kolmesaja või kuuesaja meetri kaugusel. Ministeeriumi ametnikud võiks korraks mõelda sellele, et äkki selle tegevusega hoopis suurendatakse rebaste toidubaasi ning neid saab olema veelgi rohkem.

Aga seegi pole veel kõik. Samas kandis, Käinast lõuna poolt, Väinamere hoiuala Natura 2000 piiranguvööndist1 on tuua teinegi näide raadamisplaanidest. Kes veel ei tea, siis metsa raadamine tähendab seda, et mets võetakse maha, et muuta metsamaa mingi teise otstarbega maaks.

Nimelt on seekord ette nähtud tühjaks raiuda veel pisut üle üheksa hektari suurune ala looduslikult tekkinud kuni 70-aastast männikust. Kui muidu kurjustatakse erametsa omanikega nende omal maal tehtavate lageraiete pärast, siis seekord on häda hoopis selles, et metsa peremees pole mitte kuidagi talle kuuluval maal ligikaudu 5,5 hektari lagedaks raiumisega nõus.

Säh sulle siis neid "ahneid" metsaomanikke, kellel muud mõttes ei mõlkuvat, kui raha. Kuna seegi metsaala on dokumentides jõutud juba niiduks kuulutada (seekord tõsi küll lubjavaeseks aruniiduks), siis lükati tagasi ka omaniku esitatud Natura toetuse taotlus.

Üks väike probleemikene on veel: kuhu panna raadamise teel saadud puit? Riigimetsa puhul poleks häda, saaks ju palkidest ehitada kasvõi uue nõukoja kilplastele2, kus igaüks tänavalt saaks käia ettepanekuid tegemas ja riiklikke otsuseid sealsamas hääletuse teel vastu võtmas.

Tegelikult on sellele juba mõeldud küll, sest metsateatis näitab raadamise asemel kujundusraiet, vaatamata sellele, et numbreid võrreldes selgub, et kogu alal kõik puud maha raiutakse. Vanarahvas ütleks selle peale, et "ära tule rebast petma!"3 Ja siinkohal pole mõeldud neid reinuvadereid, kes seal metsas linde varitsevad.

Rebane oma rebaseasju ajamas Kastre vallas Haaslaval. Autor/allikas: Ama Lehtmets

Nali naljaks, aga raadatud puiduga võib tekkida tõsisem jama, sest alates käesoleva aasta 29. juunist hakkas kehtima Euroopa Liidus EUDR, raadamise ja metsade vaesumise vastane määrus4. Nimelt on sellega keelatud turule minna toodetega, mis pärinevad maadelt, kus metsamaa on muudetud põllumaaks ehk siis ka poollooduslikuks koosluseks, kus loomi karjatada. Määrus kehtib muide tagasiulatuvalt alates 31. detsembrist 2020.

Nii oligi hiljuti lugeda, et sellistel maadel kasvatatud ladudes seisvaid kohviube võidakse varsti hävitama hakata5. Võib-olla oleks ratsionaalsem siis need metsatükid juba kohe hoopis kohapeal põlema panna?

Loomulikult antud kinnistutelt kliimaministeerium alates 1. juulist 2024 Eestis kehtima hakkavat raadamistasu ettenägelikult võtma ei hakka. Huvitav oleks teada, milline saeveski ja mis dokumendi alusel need palgid siiski saagimiseks vastu võtaks.

Tulen nüüd tagasi rohepöörde juurde, milleks on uutmistuhinas ametnikud ilmselt euroraha või jumal teab mille nimel Eesti riigile kokku ahminud igasuguseid kohustusi, mille täitmisega juba algusest peale hädas ollakse. Neile on kuuldavasti tulemas ka lisa. Sageli on need eurodirektiividest välja imetud kohustused meie tingimustes vastakad ja üksteist isegi välistavad.

Meie näidete puhul võib kassikaku populatsiooni vähenemist seostada muuhulgas vägagi rohepöördeks vajaliku teemaga nagu elamute solgiaukude ja prügimägede kadumisega6. Samal ajal kasutatakse seda argumenti hoopistükkis metsa planeeritavate roheenergiat tootvate tuulikute ja muidugi metsaraiete vastaseks võitluseks.

Selge on ka see, et n-ö elurikkuse nimel Hiiumaal parimas kasvueas metsa raadamine viib päris kindlasti antud aladel atmosfäärisüsiniku sidumise miinimumini ja meie riik on taas ühe sammu võrra LULUCF-i, sisuliselt omaenda tegemata tööga (või hoopis meelega?) väljakaubeldud hiigeltrahvidele lähemal. Vastupidiselt soovitule on võimalik, et Natura 200 linnuala muutub suisa rebaste kevadiseks pidulauaks ning ühel hetkel tuleb loodusaktivistidel teha ikkagi valik: rebased või linnud, šaakalitest rääkimata.

Lisaks metsa hävitamisele läbi raadamise freesitakse ilmselt ka kännud, et ette valmistada täiesti uue sihtotstarbega maa. Vaevalt küll, et sinna kilplaste kombel soola külvama hakatakse ja hiljem põllult raudnõgeseid soolataimede pähe koristada üritatakse. Vast ehk ikka midagi muud. Aga mis neist metsamaal lendavatest niidutaimede seemnetest kord sirgub, seda teab vaid tuul.

Eelpool kirjeldatud mõistusevastased tegevused viitavad vägisi mingile kahtlasele skeemile, millest me tegelikult midagi ei tea – liiga palju on kokkusattumusi, et võtta seda kõike kui teadmatust või lauslollust. Mis iganes eesmärgil niisugust trikitamist tehakse, on see silmakirjalik ja mage lugu.

Kokkuvõtteks sobivadki Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjutatud kilplaste soola külvamise loo järeldused: ega kilplased vaesekesed ju oma lollusest ka siis aru ei saanud, kui kallis soolatagavara juba asja ees teist taga ära oli raisatud:

"Nõnda läks siin üks tark nõu teise järele nurja, ja kilplastel ei olnud sel puhul mitte võimalik küpsenud soola väljalt koju viia; sellepärast pidid nad kalli vara veel seni väljale jätma, kuni paremad nõu leiaksid, mil kombel tundmata võõra vilja kokku koristamine kõige paremalt edasi läheks.
Aga oli neil juba enne seda sõja pärast soolakitsik olnud, siis tõusis nüüd kitsik veel palju suuremaks: sest mis neil mullusest soolast kevade üle oli jäänud, seda olid nemad seemneks põllule külvanud. Soolahäda tõusis igapäev kibedamaks, kõige enam tarkuse soola poolest, mis Kilplas hoopis magedaks oli läinud."7

Kas on meil siis tarvis seda kilplaste moodi nõu ja euroametnike pea ahju pistmise soovitusi? Või mõtleks ikka omaenda arunatukesega, kuidas siin Maarjamaal loodust hoida ja temaga suhelda tuleks. Hoidke seekord harvesterid linnualadest vähemalt 300 meetrit eemale! 


2 Kreutzwald, F. R. Kilplased. Kuues trükk, 1923.
3 "No ära tule rebast petma! See pääle kui teine tuleb ja räägib niisugust kavalat juttu, tahab teist ära petta." Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas.
7 Kreutzwald, F. R. Kilplased. Kuues trükk, 1923.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: