Marek Metslaid: metsamaa aktiivne kasutus aitab roheleppe eesmärke täita
Elurikkuse hoidmise ja kliimaeesmärkide vahele ei saa panna võrdusmärki. Kliimatark metsandus ja metsamaa aktiivne kasutus panustavad roheleppe eesmärkide saavutamisse, kirjutab Marek Metslaid.
Eesti metsarohke maastikupilt – metsad vaheldumas põldude, rohumaade, märgalade, asulatega – on kujunenud läbi inimtegevuse aastasadade vältel. Maastikul toimunud muutused on tulenenud vajadusest maad kui väärtuslikku ja piiratud ressurssi võimalikult efektiivselt kasutada ajastu vajadustest lähtuvalt.
Praeguseks katab mets veidi üle poole Eesti pindalast. Alates 1940. aastast on metsamaa pindala Eestis suurenenud ligi poolteist korda ja metsaressurss on sama ajavahemiku jooksul kolmekordistunud. Metsa pindala on suurenenud peamiselt kasutusest välja jäänud põllu- ja rohumaade metsastumise või metsastamise tulemusel.
Metsamaa saab suures plaanis jagada kaheks. Osa sellest on mõeldud majandusmetsaks peamise eesmärgiga toota puitu. Samal ajal pakuvad majandusmetsad ka teisi ühiskonnale vajalikke hüvesid, alates puhkevõimalustest ja metsaandidest kuni liigirikkuseni välja. Võib-olla just seda viimast aspekti kiputakse majandusmetsade puhul liiga sageli unustama.
Teisel osal metsast ehk looduskaitseliste piirangutega metsal on pealisülesanne elurikkuse ja loodusväärtuste kaitse. Mõlemad metsakategooriad on olulised ning neid ei peaks vastandama.
Metsasektor on elurikkuse hoidmisse jõudsalt panustanud
Lisaks metsarohkusele eristub Eesti teistest Euroopa riikidest ka väga suure kaitsealuste metsade osakaalu poolest. Statistilise metsainventuuri (SMI) 2022. aasta andmetel on kaitstavaid metsi Eestis 30,9 protsenti, seejuures range kaitse all on pea viiendik (18,1 protsenti) metsamaast.
Ülevaate Forest Europe 2020 andmetel oleme rangelt kaitstava metsa pindalaga Euroopas kolmandal kohal pärast Liechtensteini ja Itaaliat. Riigimetsas on kaitstavate metsade osakaal SMI 2022. aasta andmetele tuginedes veelgi suurem: 46,4 protsenti ja range kaitse all on 33,4 protsenti metsadest. Kaitstavate metsade osakaal on aasta-aastalt jõudsalt suurenenud just majandusmetsade arvelt.
Eeltoodud andmeid arvesse võttes võib öelda, et Eesti metsasektori ja metsaomanike panus elurikkuse hoidmisse on olnud märkimisväärne. Tänu sellele, et meie metsi on läbi aegade vastutustundlikult majandatud, leidub neis nii palju elurikkust, et on põhjust neid kaitse alla võtta. Ja just selle tulemusel on suur osa seniseid majandusmetsi liikunud kaitsemetsade staatusesse.
Lihtsustatult võib ju mõelda, et ehk on peamine võluvits kliimaeesmärkide saavutamisel veel ulatuslikumate looduskaitseliste piirangute kehtestamine. Elurikkuse hoidmise ja kliimaeesmärkide vahele ei saa aga panna võrdusmärki.
Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas kirjutas ERR-i arvamusportaalis ilmunud kommentaaris, et kliimamuutusi pidurdavaid meetmeid tuleb otsida igast valdkonnast. Seejuures mainis ta metsanduse ja maakasutuse sektorit kui üht suurimat kasvuhoonegaaside heite põhjustajat, pidades ilmselt silmas LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) arvestust.
Metsanduse arvestuses peetakse LULUCF-is silmas lühi- ja pikaealisi puittooteid ning selle alusel on metsanduse sektor olnud stabiilselt süsiniku talletaja. Maakasutuse poolelt aitaks LULUCF arvestuses süsinikusidumise võime suurenemisele kaasa metsamaa pindala suurenemine muude maakasutuskategooriate arvelt, mis ei ole piiratud maaressursi tingimustes ja metsamaa raadamise (metsamaade muutmise muudeks maakasutuskategooriateks) tõttu võimalik.
Just viimasena mainitud tegur on üks oluline põhjus, miks me oleme LULUCF arvestuses kasvuhoonegaaside heite poolel.
Eelnevast tulenevalt – tänu metsamaa aktiivsele kasutamisele, mis baseerub teaduspõhisel ja targal metsamajandamisel – oleme astunud ja saame astuda veelgi pikema sammu roheleppe eesmärkide saavutamise suunas, seejuures kasvuhoonegaaside heite sidumisel. Metsaomanikud, kes on oma metsi teadlikult majandanud ja hoidnud, pakuvad meile lisaks kvaliteetse puidutoorme tagamisele ka erinevaid metsahüvesid ja toetavad elurikkuse säilimist.
Euroopa rohelepe on siiski majanduskasvustrateegia, mille eesmärk on Euroopa Liidu majanduse muutmine kaasaegseks, ressursitõhusaks ja konkurentsivõimelisemaks. Otsides ja leides roheleppe käigus säästlikumaid ja keskkonnasõbralikemaid majandusviise panustab see eurooplaste heaollu, aidates samal ajal kliimamuutuste mõjusid leevendada.
Õigeaegselt uuendatud majandusmets on kliimatarga metsanduse võti
Suurem osa Eesti metsadest on poollooduslikud. See tähendab, et inimene on need kunagi istutanud või külvanud ning loodus on teisi puuliike omalt poolt lisanud. Teadlik metsaomanik on nii inimtekkelist kui ka looduslikult uuenenud metsa kujundanud metsakasvatusvõtetega, lähtudes ennekõike kohapealsetest looduslikest tingimustest. Metsaomanike tehtud õigeaegsed otsused on kujundanud terved, haigustele ja häiringutele vastupidavad metsad.
Metsade majandamise positiivne mõju süsiniku sidumisele on selgelt välja toodud kodumaistes strateegiadokumentides ja rahvusvahelistes uurimisraportites. Juba kümme aastat tagasi täheldati, et Euroopa metsade süsiniku sidumise võime on vähenemas.
Eesti tingimustes mängib selles vähenemises olulist rolli metsade vanuseline struktuur. Meil on palju küpseid ja valmivaid metsi, SMI andmetel ligi 40 protsenti. Intensiivne süsiniku sidumine toimub aga peamiselt noortes ja keskealistes metsades, kus puude juurdekasv on suur.
Samuti on meie metsades sagenenud looduslikud häiringud nagu haigused, tulekahjud, tormimurd, kahjurite levik jms, mis põhjustavad puude suremust ning metsade süsiniku sidumise võime vähenemist.
Metsade süsinikusidumise võimet vähendab ka raadamine, mille käigus eemaldatakse alalt kogu puittaimestik ning nii hävineb ka sealne elustik. Nii muudetakse mets muu otstarbega maaks ja metsa pindala väheneb. Eestis on tavaline, et metsamaast saab hoonete- ja teedealune maa. Märkimisväärne hulk metsamaad on viimasel ajal raadatud looduskaitselistel eesmärkidel, sh soode ja niitude taastamiseks. Keskkonnaagentuuri andmetel on aastatel 2010-2020 raadatud 17 800 ha metsamaad ja surve majandusmetsadele kasvab.
Moevooluna on üles kerkinud metsade kasvatamine püsimetsana, mis peaks olema lahendus kõikidele metsanduse ja kliimaga seotud probleemidele. Paraku on selle majandamisviisi mõju Eestis aga väga vähe uuritud ja edulood praktikas puuduvad. Teaduspõhise metsanduse toetajana ei julge ma seetõttu veel püsimetsanduse laialdasemat kasutamist soovitada. Küll aga toetan katse- ja näidisalade rajamist ning ainult edukaks osutunud võtete rakendamist praktikas.
Soome, Rootsi, Hollandi ning Saksa tippülikoolide metsandusteadlased kirjutasid 2018. aastal ilmunud teadusraportis kliimatargast metsandusest. Samal teemal on kirjutanud ka Eesti Maaülikooli külalisprofessor John Stanturf. Kõik eelmainitud teadlased juhtisid tähelepanu, et oluline on nii süsinikdioksiidi sidumine metsas ja puittoodetes kui ka see, et puit võimaldab meil asendada fossiilset päritolu materjale ja energiat, vähendades seeläbi kasvuhoonegaaside heitkoguseid.
Kliimatargas metsanduses on oluline hoida ära metsamaa pindala ning metsa juurdekasvu vähenemine. Nii on tagatud metsade süsinikutalletamise võime. Seega tähendab kliimatark metsandus ka elujõuliste ehk haigustele ja häiringutele vastupidavate metsade rajamist. Samuti on eelduseks metsade aktiivne majandamine, et suureneks metsade tootlikkus ja metsad saaksid pakkuda mitmesuguseid hüvesid.
Seega on tõsi, et metsaomanikul on metsi teadlikult ja oskuslikult majandades võimalik metsade süsiniku sidumise võimet suurendada ja seeläbi kliimamuutusi leevendada. Eesti Maaülikooli teadlased juhtisid metsa majandamise vajalikkusele kliimamuutustest tulenevate riskide maandamisel tähelepanu juba aasta tagasi.
Puidust saab tänapäeval toota peaaegu kõike, see on taastuv ja loodussõbralik materjal. Õigeaegselt metsast varutud kvaliteetne puit võib olla asenduseks suure süsinikujalajäljega betoonile, terasele ning teistele fossiilsetele materjalidele. Pika kasutuseaga kestvustoodetes (nt puitmajad, ehitusmaterjal, mööbel, jne) püsib süsinik seotuna aastakümneid või isegi -sadu.
Teadlased nii Eesti Maaülikoolis kui ka mujal jõuavad järjest uute teadmiste ning lahendusteni, kuidas puitu keemiliselt väärindades saab seda kasutada materjali-, keemia-, toiduainetööstuses ja mujalgi.
Kaitsealune mets ei taga kliimaeesmärkide saavutamist
Suure osa majandusmetsade kaitse alla võtmine meil aga süsiniku sidumise eesmärki saavutada ei aita. Tulenevalt Eesti metsade vanuselisest struktuurist metsamaal süsiniku sidumine hoopis väheneb. Prognoositud kliimamuututega kaasnevad sagedamini looduslikud häiringud ja see toob kaasa puude massilise suremise kaitsealadel. On paratamatu, et eluringi lõppfaasis puude süsiniku sidumise võime väheneb.
Tasakaalu leidmine elurikkuse hoidmise ning metsade majandamise vahel on kahtlemata keeruline, sest leida tuleb lahendus mõlema olulise eesmärgi saavutamiseks. Kuid metsadele piirangute seadmisele peavad eelnema põhjalikud mõju-uuringud, kus muuhulgas võetakse arvesse ka metsamajanduse sotsiaalmajanduslikke argumente.
Süsinikusidumise eesmärke silmas pidades peaks üle vaatama ka olemasolevate kaitsealade vastavuse kaitse-eesmärgile ning välja töötama mehhanismi, kuidas kaitsealuseid metsi, kus kaitseväärtusi enam ei esine, kasutusse tagasi tuua.
Tuleb nõustuda palju tsiteeritud väitega, et mets on Eesti rikkus. Samal ajal on kõigile oluline, et meie metsad oleksid tootlikud ja terved, erinevas vanuses ja mitmekesised. Selle saavutamiseks on vaja metsa uuendada, kasvatada, kasutada ja kaitsta. Nõnda tagame, et igal järgmisel põlvkonnal on meiega samaväärselt noort, keskealist ja raieküpset metsa ning sellega ka võimalus kasutada nende metsadega kaasnevaid erinevaid hüvesid, sealhulgas puitu.
Toimetaja: Kaupo Meiel