Riigi rahandus on korrast ära ning valitsus tegeleb eelarvetasakaalu poole liikumiseks aktiivselt maksukoormuse suurendamisega. Muuhulgas on valitsus esitanud riigikogule keskkonnatasude tõstmise eelnõu.

Keskkonnatasud on maksud, mida suure negatiivse keskkonnamõjuga ettevõtted peavad tasuma keskkonna kahjustamise eest. Keskkonnatasude tõstmise vastu on häälekalt sõna võtnud nii ettevõtete kõneisikud kui ka poliitikud, kuid erinevalt kodaniku maksukoormusest on just see valdkond, mis on selgelt alamaksustatud. Nimelt on Eesti seadusandluses sätestatud "saastaja maksab" põhimõte, mis paneb keskkonna kasutajale kohustuse kanda saastatusega või muu tegevuse keskkonnas avalduva negatiivse mõjuga seonduvad kulud, et need ei jääks ühiskonna kanda.

Sellest hoolimata on paljud keskkonnatasud naeruväärselt väikesed ning ei küüni ligilähedalegi tekitatud keskkonnakahju korvamisele. See tähendab, et osa ettevõtete omanikud saavad keskkonna arvelt kasumeid, jättes hävitatud ökosüsteemide taastamise, võimalikud süsinikutrahvid ja muu keskkonnakahju ühiskonna kanda. Madalad tasud ei tule pikas perspektiivis kasuks ka majandusele, kuna soodustavad ressursimahukaid ettevõtmisi.

Tihtipeale kasutatakse taastumatud keskkonnaressursid ära väikese lisandväärtusega toodete tootmiseks või eksporditakse toormena välja, selmet neid maksimaalselt kohapeal väärindada. Paljud arengumaa riigid on varemgi sellesse ämbrisse astunud ning sellise majandusmudeli võtab kokku nimetus "banaanivabariik". Eesti võiks olla nutikam. Tegelikku keskkonnakahju peegeldavad tasud innustaksid ettevõtteid rohkem innoveerima ning suuremat lisandväärtust looma.

Valitsuse välja pakutud keskkonnatasude tõstmise eelnõu on esimene samm õiges suunas. Keskkonnatasud peavad olema nii suured, et need kataksid kogu keskkonna kasutamise ja kahjustamisega kaasneva kulu ühiskonnale. Praegu ei ole nad sellele lähedalgi ning tasusid tuleks tõsta oluliselt rohkem kui praeguses eelnõus kavas ning ühtlasi ajas kasvavalt indekseerida, et mõjutada ettevõtteid keskkonnasäästlikumalt tegutsema.

Põlevkivijäätmete puhul puuduvad eelnõu seletuskirjast igasugused põhjendused neile jäätmetele mitu korda madalama tasu kehtestamiseks võrreldes teiste ohtlike jäätmete ladestamistasudega. Põlevkivituha eriti madalale ladestustasule kui keskkonnakahjulikule toetusele on tähelepanu juhtinud ka riigikontroll: eelnõu järgi jääb riigil aastal 2027 iga miljoni tonni põlevkivituha eest saamata vähemalt 25 miljonit eurot keskkonnatasu.

Poolkoksi ladestustasu on vaid 7,6 protsenti muude ohtlike jäätmete ladestustasust. Riigil jääb juhul, kui poolkoksi jäätmete kogus püsib senisel tasemel, sellise soodustuse tõttu aastal 2025 saamata tulu 35 miljonit eurot ning aastal 2027 kasvab see 51,5 miljoni euroni. Sisuliselt on tegemist kümnete miljonite eurode suuruse fossiilkütuste kasutamise iga-aastase subsiidiumiga, mis soodustab fossiilkütuste kasutamist ning annab fossiilkütuseid kasutavatele ettevõtetele konkurentsieelise. Sealjuures jääb riigil saamata tulu, mida kasutada fossiilkütuste põhjustatud keskkonna- ja sotsiaalse kahju leevendamiseks.

Arvestades jäätmete väikest taaskasutusmäära Eestis ning eelnõu seletuskirjas välja toodud põhjendusi teiste keskkonnatasude tõstmiseks on arusaamatu, miks tavajäätmete ning asbesti sisaldavate ehitusjäätmete keskkonnatasu on plaanis jätta 2015. aasta tasemele. Juba 2021. aastal leidis keskkonnaministeerium, et kehtiv tasumäär ei ole piisav oma eesmärgi saavutamiseks, ning tegi ettepaneku ladestustasu tõstmiseks 90 euroni tonni kohta. Vaja oleks ka tavajäätmete ladestustasu suurendada vähemalt teiste keskkonnatasude tõstmise keskmises tempos.

Kõik oma äritegevusega süsinikku emiteerivad ettevõtted tuleks maksustada süsinikumaksuga. Süsinikuturul maksab tonn CO₂ 85 eurot ning kui arvestada sisse ka Euroopa Investeerimispanga väljaarvutatud varikulu, siis kahju ühiskonnale on 200 eurot tonni kohta.

Arvestades tõsiasja, et iga kraadi murdosa kliimasoojenemist toob kaasa eskaleeruvad tagajärjed, on vaja CO₂ atmosfääri paiskamise tasu kiiresti suurendada ka pärast 2027. aastat. Seda ei ole eelnõus üldse ette nähtud. Euroopa Investeerimispanga tasumäärad on aga välja arvutatud 2050. aastani ning nende kehtestamine annaks ettevõtjatele praegusest oluliselt parema ettenähtavuse ning õiguskindluse.

Lisaks süsihappegaasile tuleks keskkonnatasu kehtestada ka metaani heitele. Lühiajaliselt on metaanil süsihappegaasist palju suurem võime panustada kliimasoojenemisse, mistõttu on eriti oluline kiiresti vähendada metaaniheidet just lähiaastatel. Eesti on kirjutanud alla üleilmsele metaani lubadusele (Global Methane Pledge) ja võtnud sellega kohustuse vähendada 2030. aastaks metaaniheidet 30 protsendi võrra 2020. aasta tasemest. Eesti metaaniheide on aga püsinud alates 1995. aastast praktiliselt muutumatuna, mis näitab, et Eesti senised tegevused metaaniheite piiramiseks pole olnud tulemuslikud.

Toiduainetetööstus jätkab ülepakendamist ja tihti kaalub pakend rohkem kui sellesse pandud toit. Samuti raskendab eri materjalide kasutamine pakendamisel pakendi taaskasutust. Pakendiaktsiise tuleb tõsta tuntavalt, et kauplused ja toidutootjad hakkaksid otsima alternatiivseid lahendusi ühekordsetele pakenditele. Tarbija peab saama võimaluse pakendist loobuda ja toote eest vähem maksta.

Uue tasuna on eelnõus kavas kehtestada raadamistasu, mis peaks kompenseerima metsaökosüsteemi hävitamisest põhjustatud kahju. Eelnõu seletuskirjas ei ole kahjuks põhjendatud raadamistasu arvutamise metoodikat, kuid selle suurus on keskmiselt ainult 25 protsenti raadamise käigus saadava puidu müügitulust. Sellisena ei teeni raadamistasu kuidagi oma eesmärki, mis on võimalusel vältida metsade raadamist, ning kui see ei ole võimalik siis hüvitada põhjustatud keskkonnakahju. Selle jaoks peab raadamistasu olema piisavalt kõrge, et raadatud puidu müügist saadud tulu seda ei kataks.

Me seisame silmitsi oluliste väljakutsetega meie riigi rahanduses ja keskkonnakaitses. Valitsuse pakutud keskkonnatasude tõstmine on mõistlik samm, kuid see jääb kaugele maha sellest, mida meie keskkond ja tulevased põlvkonnad tegelikult vajavad. On aeg lõpetada ettevõtete keskkonnajalajälje maksustamata jätmine ning teha keskkonnatasudest tõeline vahend keskkonnakahjude ennetamiseks ja korvamiseks.