Juba nädalaid tagasi kogesime Eestis kahekohalisi külmakraade, nii oktoober kui ka november olid vastupidiselt häirekelladele maailma meedias normist jahedamad (0,5 ja 0,7 kraadi) ning kestlikke lumehangesid on jagunud kõikjale.

See ei anna siiski veel põhjust kliima soojenemise vaidlustamiseks, nagu ei tõenda ka mõned temperatuurinorme ületavad kuud või aastadki kümnetes aastates mõõdetavate kliimaprotsesside pöördumist enneolematu soojenemise rajale. Küll aga on hulgaliselt põhjuseid kliimamuutuste inimtekkelisuses kahtlemiseks, kasvõi seetõttu, et aktivistidest kliimateadlaste poolt aastakümnete jooksul ajakirjandusse paisatud lennukad katastroofiennustused on seni valdavalt täitumata jäänud.

Avatud mõttemaailmaga inglise keele oskaja võib ennast lõbustada vastava arvepidamisega veebilehel Extinction Clock¹, ebakindla kliimasättumusega ja selle elu ebamugavaks tegevas suunas muutumise riski mitte võtta soovival lugejal soovitan aga siinkohal lõpetada.

Minevikus on tehtud palju "teaduspõhiseid" ennustusi Arktika peatsest jäävabaks muutumisest, küll aastaks 2000 või 2012, siis 2020. Paljusid ennustajaid pole enam meiega, et selgitada, miks loodus mudelitega kooskõlas ei käitu; arktilises ookeanis toimunud režiimimuutuse tagajärjel on jääkatte kahanemine juba üle kümne aasta pidurdunud ning teadlased on tuvastanud polaaralade soojenemise seoseid maakoores toimuvate protsessidega.

Inimtekkeliste katastroofiliste kliimamuutuste rändorkester mürtsub aga kõigele vaatamata edasi, sedakorda Dubais ja üllatava avaakordiga. Kliimakohtumise COP28 president dr Sultan Al Jaber teatas novembrikuises intervjuus², et pole olemas selliseid teadustulemusi, mis kinnitaksid globaalse soojenemise piiramise saavutamist allpool 1,5°C taset fossiilkütustest loobumisel, lisades, et üleminekut energeetika vallas tuleb teostada selliselt, et inimkond ei satuks tagasi koopasse. Tal oli ilmselt õigus, ehkki uute energiaallikate leidmine muutub tulevikus kriitiliseks.

Mõrad kliimateaduse klantspildis

Paljude jaoks on üllatuseks seegi, et inimtekkelise kliimasoojenemise teooria on vaidlustatud kliimavaldkonnas pädevate teadlaste, mitte paremradikaalidest eluheidikute poolt.

Selline olukord on tekkinud eelkõige nn peavoolumeedia võtmeisikute otsuste tõttu: tarbija kliimateemal informeerimisel polevat enam vajadust katta seni kestva vaidluse erinevaid osapooli, kuna autoriteetsel tasemel on kinnitatud teadlaste 97 või isegi 99 protsendi ulatuses konsensust. Päevalehtedes pole kajastunud ka kriitika³ nende protsentide saamisloos kasutatud vildaka metoodika suunal, mis on näidanud lausa suurusjärku ületavaid vigu.

Meeldiva erandina saab viidata ERR-i arhiivist leitava tasakaalustatud teemakäsitlusega saate "Pealtnägija"⁴ episoodile "Eesti staažikad teadlased ei usu kliimasoojenemise ohtudesse" (16.04.2014), kus Anto Raukas, Arno Arrak, Arvi Liiva, Volli Kalm ja Olavi Kärner koonduvad üldjoontes sama loosungi alla: "Inimkonna mõju kliimale on tühine". Sellisel seisukohal oli ka legendaarne Endel Lippmaa ning on paljud praeguseni aktiivsed teadlased, kes eelistavad töösuhet kahjustavale tuuleveskitega võitlemisele vaikimist.

Teaduspõhises mõtteruumis on välja kujunenud kaks selgepiirilist poolust: kliimaalarmistid ja kliimarealistid, kelle vahele jääb mitu astet leigureid (lukewarmers⁵) ja kõhklejaidki. Kuna esimesed neist sildistavad kliimarealiste ajaloolise analoogia põhjal õõva tekitamiseks nimetusega "kliimaeitajad" (climate deniers), võiks neid sama vitsaga lüües nimetada antikarbonistideks, kuigi Google sellist terminit veel ei tunne. On kõnekas, et aeg-ajalt kuuleb alarmistide leerist realistide poolele ülekolimistest, vastassuunalist liiklust pole aga tuvastatud.

Ekslikuks osutunud konsensust on teaduses aegade vältel korduvalt ette tulnud, algselt religioosse maailmapildi ümberhindamisega seoses. Meile ajas ja ruumis lähima juhtumi kohta on ajaloost teada, et totalitaarses Nõukogude Liidus õnnestus geneetikat eitav ja paljusid teadlasi ka füüsiliselt "tühistanud" pseudoteaduslik lõssenkism lõpetada julguse kokku võtnud teadlaste ühiskirjaga kõikvõimsa kommunistliku partei keskkomiteele.

Kliimarealistidest teadlased on üritanud sarnast võtet kasutada küll ühekaupa, küll organiseeritult nii oma parlamentide, valitsuste kui ka ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) poole pöördudes, kuid adressaadid on avalikku diskussiooni vältinud või summutanud.

Varasem USA teadlaste petitsioon⁶ kasvuhoonegaaside mõju ületähtsustamise vastu kogus kümneid tuhandeid allkirju. Praeguseni allkirjastamiseks avatud kliimakriisi eitava Euroopas algatatud deklaratsiooni⁷ "There is no climate emergency" 1860 allkirjastaja seas on kaks füüsika nobelisti, kümme IPCC kaasautorit ja nende nimekirja vaadates leiab teadlasi ja insenere kokku 61 riigist, Euroopast peaaegu tuhatkond. Moodustatakse võrgustikke⁸, korraldatakse konverentse⁹.

IPCC teadusaruannete nüansid

Kuna Maa kliima on vaieldamatult pidevas muutumises, siis oli valitsustevahelise töögrupi moodustamine ÜRO juurde sellega seoses inimkonna ette kerkivate riskide hindamiseks ja teadlaskonnaga võrgustumiseks igati loogiline.

Paraku on IPCC aastate jooksul kujunenud paljude teadlaste väitel alarmistlikul kliimasättumusel põhinevaks, kohati lausa valeinfot¹⁰ levitavaks klubiks, kust eriarvamustega indiviidid on välja tõrjutud ning mille aruannete lühikokkuvõtete tonaalsust dikteerivad ametnikud.

Ehkki IPCC kolme töögrupi teadusaruannete täisversioonegi on süüdistatud kaasatud teadustulemuste "kirsikorjes", leiab sealt ka poliitjuhtgrupi kaudset katastroofisõnumit õõnestavat sisu. Erinevalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) kliimamuutuste definitsioonist, mis loeb muutused George Orwelli uuskeele stiilis automaatselt inimtekkelisteks, on IPCC definitsioon¹¹ neutraalne.

Viimasel ajal on elavaid diskussioone põhjustanud IPCC aruande AR6 WG1 peatükist 12.5.2¹² leitav tabel 12.12, mille kohaselt piirdub kliimamuutuste mõju kaasajal eelkõige temperatuuride mõõduka tõusu ja jääkatte vähenemisega. Ei mingeid üleujutusi, tsükloneid ega erakorralisi põlenguid, mida juba praegu meedias valdavalt inimtekkelisusega seostatakse.

Paljude ekstreemsete ilmastikunähtuste avaldumist ei esitleta tabelis kahtlusteta ennustatavatena ka aastal 2100 isegi nüüdseks ka IPCC enda poolt ebatõenäoliseks tunnistatud äärmusliku stsenaariumi RCP8.5 puhul.

See tekitab küsimuse: milles siis seisneb väidetav "kliimakriis"?

Kliimaharituse valupunktid

Pealiskaudsusel põhinev "kliimaharimatus" on laialt levinud. Isegi teadlased esinevad vahel teadmatusest või siis ülla eesmärgi nimel otseste valeväidetega nagu "fossiilkütuste CO₂ heitkoguseid "tagasi maksta" ei saa, see tähendab, et neist vabanenud süsinik jääb alatiseks¹³ atmosfääri". Samal ajal on isegi alarmistide leeri üks käilakujudest, temperatuuri "hokikepikõvera" konstrueerija dr Michael E. Mann juba aastal 2022 avalikult tunnistanud¹⁴, et algselt eeldatud 30-50 aasta asemel kaob CO₂ atmosfäärist uute teadustulemuste valguses kolme kuni viie aasta jooksul. Ei mingit vihjet igavikule.

Sarnased probleemid kollitavad Tartu Ülikooli poolt kirjastatud üllitist "Kliimamuutuste ABC: põhjused, mõjud, lahendused. Teaduspõhine õppematerjal kliimamuutustest", mida analüüsisin Isikuvabaduse Sihtasutuse portaalis avaldatud artiklis¹⁵ "Kliimaharidusest ja kliimaisemõtlemisest".

Materjaliga tutvumisel kriibib silma lahknevus Arenguseire Keskuse konverentsil 28. novembril 2023 esinenud OECD haridusvaldkonna juhi Andreas Schleicheri ettekande¹⁶ "Koolide, õpetamise ja õppimise tulevik" vaimust, milles kordagi ei mainitud kliimamuutusi ega kliimakriisi, rohepöördest rääkimata. Jääb kuulaja hinnata, millist valdkonda peeti silmas lõigus, kus kirjeldati kahetsusväärset teaduse kui religiooni õpetamist.

Rahvusvahelistes kliimateemalistes uuringutes on Eestis intervjueeritud aastaid andnud "kliimakriisi" olulisusele Euroopas madalaimate sekka jäävaid hinnanguid – 2021¹⁷: 14 protsenti, 2022¹⁸: 15 protsenti, 2023¹⁹: 8 protsenti. Tõenäoliselt ei tulene see siiski realistlikust kliimateadmusest, vaid pigem instinktiivsest vastumeelsusest aktivistide agressiivse propaganda suhtes, mis on sageli lausa küsimustesse kodeeritud, näiteks kliimat ja keskkonda ühes küsimuses käsitledes.

Uudne termin "kliimapööre" seostub mälus "juunipöördega", püüdlused allutada inimeste käitumist ja seadistada haridussüsteemi kliimaeesmärkide saavutamisele ennustavad kampaaniat kuuleka ja vähenõudliku homunculus climaticuse aretamiseks. Loodetavasti avaldub see ratsionaalne mõttelaad ka eelseisvate kliimaseaduse arutelude käigus. Mina andsin oma panuse kommentaaridena²⁰ avaliku kaasamisprotsessi käigus.

Nii nagu pole võimalik koondada kliimahariduse õppematerjali 30-leheküljelisse kirjatükki, ei õnnestu ka "kliimaskeptilisest" teadusest ülevaadet anda ühe arvamusartikli mahu piires. Internet pakub selleks võõrkeelte oskajale palju võimalusi, kuigi mitte kõik leitavad hüpoteesid ja teooriad pole sügavuti teaduspõhised.

Ressursside ületarbimine jääb inimkonna poolt lahendamist vajavaks probleemiks, kuid inimestel on õigustatud ootus saada teadlastelt ja meedialt asjakohast ja ausat, mitte poliitiliste eesmärkide saavutamise toetamiseks kohandatud informatsiooni. Mõistagi ka selleks, et välja kujundada põhiseaduse²¹ §41 poolt kaitstav adekvaatne kliimasättumus ning seda §45 alusel jõudumööda edasi levitada.

Eestile kui teerajajale monstrumi nimega NSVL lammutamisel oleks vääriliseks strateegiliseks eesmärgiks juhtrolli võtmine järgmise koljati lagundamisel. Kliimakriisi-religioonil põhinevas heaoluriikide poolt nügitavas maailmakorras paistavadki juba teaduspõhised mõrad.

Lõpetuseks sobiks ehk hooajale kohane sõnum: nutirahvas, rõõmusta, kliimakriisi ei ole ega tule meie süü läbi. Eelviidatud IPCC tabeli valguses ja taas lavale jõudnud Kurt Vonneguti "Tšempionide eine" vaimus võiks avaldada arvamust, et aktivistide kriisikuulutusjutluste väärtus oleks teaduskommunikatsiooni vaatenurgast samaväärne sõltumata sellest, kas õhuvõngete saavutamiseks on kasutatud häälepaelu või sulgurlihast. Täpsustus vaenukõne-valvekoertele: eelnev hüpotees ei olnud mõeldud üleskutsena golfikeppide mitteotstarbeliseks kasutamiseks.