Iga Euroopa Liidu liikmesriik peab elurikkuse strateegia 2030 täitmiseks andma lubaduse, kuidas nad tagavad elupaikade ja liikide hea seisundi. Strateegia järgi tuleks kaitse alla võtta 30 protsenti maismaast ja merest. Lubadus on poliitilise vastutusega otsus, mille esitab iga riigi valitsus.

Praegu on boreaalsest regioonist Euroopa Komisjonile oma lubaduse esitanud vaid Rootsi, mis lubas 2030. aastaks kaitse alla võtta 17,7 protsenti maast. 2021. aasta seisuga oli Rootsis kaitsealasid kokku 15,5 protsenti ehk seal suureneks kaitstava ala pindala minimaalselt. Kogu EL-is on lubaduse andnud kokku kuus liikmesriiki.

Komisjoni hinnangul on kõik need lubadused liiga madalad. Eestil on väidetavalt plaan oma lubadus valmis saada ning komisjonile esitada 2023. aasta lõpuks, sellega on tegeletud üle kahe aasta ja töörühma on kaasatud ainult kuus-seitse inimest.

Esmapilgul tundubki kogu lugu vaid ühena paljudest euroteemadest ja see võibki elukaugeks jääda, aga tegelikult tõotab protsessi kulg metsaomanikele veelgi suuremaid tegutsemispiiranguid.

Maaomanikke paraku protsessi sisuliselt kaasatud ei ole, vaid mõnel korral on neile ülevaade antud, kuhu töörühm oma nägemuse kujundamisega välja on jõudnud. Formaalset kutset koosolekule või ülevaadet protsessi üldisest kulgemisest, ei saa mitte kuidagi kaasamiseks nimetada.

Reaalne ja sisuline kaasamine saab toimuda vaid koos maaomanikega ees ootavaid muudatusi läbi arutades. Maaomanikud tahavad ju loodust hoida ning olla riikliku poliitika kujundamisse kaasatud. Õige oleks tagada nn osaluspõhine lähenemine, kus protsessi või ka eesmärkide täitmisesse on otseselt kaasatud osapool, keda see asi otseselt puudutab, praegusel juhul siis maaomanikud.

Selleks, et maaomanikud oleksid motiveeritud loodust hoidma, tuleks riigil neile selleks võimalus anda. Kui inimesele kuuluv mets võetakse kaitse alla kas siis tema majandustegevuse või ka mittemajandamise otsuse tagajärjel ilma tema teadmata, siis on üsna ilmselge, et sel maaomanikul kaob riigi vastu usaldus. Samuti langeb tema motivatsioon oma metsas mitmekesisust ja eriilmelisust toetavaid tegevusi teha.

Praegune looduskaitsepraktika annab üsna selgeid signaale: raiu mets ruttu ära, muidu võtame kaitse alla ja siis ei murra sa raagugi. Olukord on absurdne, sest sellist tulemust ei soovi ei maaomanikud, keskkonnaorganisatsioonid ega riik.

Selle asemel, et tugevama õigust rakendada ja enamasti maaomaniku selja taga tema maale piiranguid kehtestada, võiks omanikke hoopis sellistesse protsessidesse kaasata. Samuti võiks arvesse võtta ka maaomanike nägemust selle kohta, kas üliranged piirangud ikka on alati ainuõige tee. Sel viisil tegutsedes oleks tulemus kaitse seisukohast kindlasti kordades tõhusam. Lõppude lõpuks on ju loogiline, et kui omanik on motiveeritud, on looduskaitse tulemused tema maal samuti paremad.

Euroopa reeglid kehtivad küll kõikidele liikmesriikidele, kuid rakendussüsteemid on riigiti erinevad. Nii võivad looduskaitserežiimid olla sama nimega, aga erineva sisuga. Näiteks ühel juhul väga rangelt kaitstavas metsas on teatud tegevused lubatud, aga teises riigis ei või seal piltlikult öeldes isegi hingata. Veel üks näide: kui elurikkuse strateegia kohaselt tuleb kaitse alla võtta kõik vanad metsad, siis see, mis see vana mets siis ikkagi on, on ju iga liikmesriigi enda otsustada. Nii kerkib küsimus, kas Eestis üldse on vana metsa. Või siis on pool Eesti metsadest vana mets?

Mis meil üldse Eesti looduskaitses toimub? Arvatakse justkui, et kõik metsadega seotud liigid kannatavad igasuguse metsamajandustegevuse tulemusena. Kui võtta ette pea ükskõik milline liigikaitse tegevuskava, jõuab see ikka sinna välja, et peasüüdlane on metsade majandamine. Isegi juhul kui samas dokumendis räägitakse, kui suurt mõju avaldab kisklus, maaelu hääbumise tagajärjel tekkinud maakasutuse muutused, elektriliinid, põllumajandus, jms, on süüdi ikka metsandus.

Selle tagajärjel pannakse üha enam metsi maaomanike ees lukku ning seda tehakse peamiselt maaomaniku enda raha eest. Just peamiselt, kuna kompensatsioonid, mida maaomanik peab igal aastal taotlema, on alla igasuguse õiglase määra.

Tegelikult ei vajagi kõik liigid ju passiivset looduskaitset ja mitmekesisuse võti on hoopis loomingulisus ja tegevusvabadus nii metsas kui ka maal üldiselt. Selline lähenemine tagaks usalduse ja maaomanike soovi teha õigeid otsuseid. Praegune arusaamine on, et maaomaniku heategu saab suure tõenäosusega karistada, sest riigi seatud piirangute tõttu jäetakse see pigem tegemata ja oma maal leiduvad loodusväärtused salatakse maha.

Kas nii saamegi hea looduskaitse, kui piirame majandustegevust ja sundvõõrandame maaomanike maa, keelates seal rangete piirangutega igasuguse tegevuse, tuues sealjuures eesmärgiks EL-i eesmärkide maksimaalse täitmise, kaasamata maaomanikke ning maksmata neile õiglaseid ja koheseid hüvitisi? Vaevalt.

Eesti ametnikud teevad elu ise endale raskeks ja riigile, mis niigi püüab kokkuhoiukohti leida, ka kalliks. Kahju, et Eesti riik ei usalda oma maaomanikke ning leiab, et käskides, keelates ja karistades on kõige õigem asju ajada.